Venelase iseäralik poliitsõnum
Valle-Sten Maiste
Sirp 6. mai 2022
Võid lõikavalt targutada, aga kui oled emotsionaalselt tasakaalutu jm rahuldamata, paistab see välja ning maailma lisandub pigem mürgisust kui rõõmu.
Theatrumi tegemistele ja ka Lembit Petersoni varasematele Võrõpajevi-lavastustele („Joobnud” ja „Delhi tants”) on ette heidetud jutlustavat laadi. Ka „Iraani konverentsil“ räägitakse „vajadusest selgeks teha olemise siht, see, milleks elame”, kõneletakse „tõest, mida tuntakse südamega ja mis on elu peamine mõte”, „iseendast vabanemise vajadusest ja isikliku vabaduse vanglast”, „andumusest armastusele kui ainsast tõelisest vabadusest ja õnnest” jne. Iga sõnavõtu juurde kuulub mõni esoteeriline kokteil.
Paistab, et Peterson on koguni salakavalaim jutlustaja, kes ühendab maise ülendavaga vastupandamatul moel. Joodikuid pole peale kunstisaalis ekselnud Eino Baskini keegi kujutanud nii kütkestava deliirsusega kui Peterson. Tema „Joobnute” pileteid jahiti kirglikumalt kui Tallinna Linnateatri omi. Evangeeliumi garneerib Peterson groteskiga, epistlid istutab piire ületavate ülesastumiste ja kirglike (suhte)draamade rüppe, pakkudes viimse detailini kvaliteetset ja värvikat teatraalsust. Kas Theatrumi fenomen seisneb siis parimas tolavormis pappide ja nende amüsantsete kaaslannade jesuiitlikus riukalikkuses?
Sarmikas pole siiski pelgalt Petersoni lavastuste vorm. Kohatisele didaktilisusele ja esoteerilisusele vaatamata on nende sisugi mitmeplaaniline ja naelutab kaasa mõtlema. Eeskätt muretsetakse küll õhtumaise tarbimiskultuuri ja hedonistliku pidetuse pärast ning lahatakse metafüüsilisi ja eksistentsiaalseid küsimusi. Siiski ei uidata vaid elu mõtte otsingute udustes rägastikes. Petersoni tööd on mingi nurga alt ikka kuulunud ka meie teatri ühiskondlik-poliitiliste lavastuste paremikku.
Oriendi mõttelaadi ja probleeme mõista püüdvatest ettekannetest ja debattidest koosnev „Iraani konverentski” heidab enam kui miski muu meie teatris valgust tänapäeva rahutule maailmale, kus kõik on kõigega seotud. Eesti teatrile on ju nii omane Euroopa vaimulaadile iseloomulik upsakus, harjumus imetleda lääne keskustes toimuvat ning käsitleda ülejäänud maailma metsikute kolgaste ja tähtsusetu tühermaana. Mõtteloos ja kirjanduses ollakse meil sellest kitsarinnalisusest vabanenud ning vaade maailmale on eelarvamusvabam ja laiahaardelisem. Kohtab vihjeid, et grandioosne heideggerlik pööre filosoofias on mõneski mõttes iidsete idamaiste arusaamade taaselustamine.
Idamaad on aja jooksul kõikunud avatumate ja suletumate ajajärkude vahel, viimase põhjenduseks sageli põgenemine lääne (modernse) hingetuse ja moraalituse eest. See vektor kipub aga vahel käänduma ja nii kurdetakse lääneski, et elu on kaotanud eesmärgi ning püütakse itta küünitades olemisjõudu leida. Petersongi soovib Võrõpajevi toel jätkata Haljand Udami jt üritust, näidates, et idamaine mõtteviis ei tähenda vaid fundamentalistlikku sõjakust ega individuaalsete vabaduste ja naudingute piiranguid, vaid selles leidub mõtlemisväärset ka lääne inimesele.
Avatud dialoog muidugi lihvib osalisi. „Iraani konverentsilgi” muutub nt tulihingeline humanist Astrid (Laura Peterson) lääne silmakirjalikkuse kriitikute toel „veidi vähem sõjakaks, ent veelgi humanistlikumaks”, hakates veganiks ja nõustudes, et humanistlikud põhimõtted peavad kehtima ka islamifundamentalistide puhul. Kui hea lavastusega suudetakse kahandada oriendi suhtes valitsevat kõrkust ja eelhoiakuid, aitab see ehk piskujagu parandada ka ilma ja rahvusvahelisi suhteid. Rumeenia lavastaja Bobi Pricop tabab siiski vaid pealispindselt Võrõpajevi mitmeplaanilisust ja sisu, kui ütleb, et „Iraani konverents” näitab, kui tähtis on kasvatada empaatiat eri elulaadide ja mõtteviiside vastu, suhelda teistega, et arendada sallivust ja austust.1
Iraani konverentsi piiratus. Võrõpajevi näidendid on siiski enamasti isiklikel teemadel. Mingit põhjapanevat päevapoliitilist debatti või välispoliitilist dialoogi nende toel püsti ei pane, olgu teemaks või Iraani konverents. Võrõpajev on loomult kindlasti tundliku sotsiaalse närviga maailmaparandaja, kel jagub kuhjaga kodanikujulgust. Ta on söakalt protestinud putinliku poliitika vastu, kirjutanud avaliku kirja tagakiusatud Kirill Serebrennikovi kaitseks ja astunud välja mullu Narvatki külastanud Teatr.doci eest, süüdistades Vladimir Medinskit, praegust Venemaa esindajat „läbirääkimistel” Ukrainaga, saatanlikus sofistlikkuses, kui too veel kultuuriminister oli.2
Võrõpajevil on ka komme inimsuhetest rääkivate näidendite saatetekstis vedada ühiskondlik-poliitiliste kataklüsmidega suurelisi paralleele. Suhtedraama „Päikesetriip” olevat poliitikast, „Delhi tantsu” kommenteerides jõuab Võrõpajevi mõte ebolani, „Hapnikus” antakse isikudraama raames seletusi 11. septembri terrorirünnaku kohta, „Dreamworksiga” seoses on jaganud Võrõpajev kommentaare Putini, Hitleri, Auschwitzi ja aatomipommide kohta. Võrõpajevi näidendite seos nimetatud teemadega on siiski iselaadne ja nende vahetusse poliitikasse angažeerimine komplitseeritud.
„Iraani konverentsil” kujutatakse idamaist mentaliteeti üsna essentsialistlikult, rohkem metafüüsilise külje pealt. Saame pigem ühekülgse ja piiratud vaate probleemidele, mida kogunemise põhjusena nimetatakse: „me ei maga öösiti mitte ainult seepärast, et Iraanis pistetakse pokri naisi, kuna ta on fotol paljaste käsivartega, vaid et varsti on Iraanil aatomipomm. Ja dialoogi Iraani valitsusega on raske läbi viia”.
Dialoogiraskused Iraaniga ei johtu ju pelgalt mentaliteedi erinevusest, vaid on valusate murdepunktidega ajaloolise protsessi tulemus. Lääne kolonialistlikule üleolevusele ja ahnusele, millega britid Teise maailmasõja ja külma sõja alguses iraanlasi kohtlesid ning mida ilmestab nt omaaegse Suurbritannia suursaadiku Reader Bullardi nägemus, et „enamik pärslasi sünnib oma järgmises elus kindlasti porikärbsena”, lavastuses aga ei viidata. Ei räägita ka Iraani reisilennukist, mille USA 1988. aastal alla tulistas, ega lugematutest nende sündmuste eel, järel ja vahepeal aset leidnud muudest asjaoludest, mis dialoogi ei soodusta.
Võrõpajev ei taha „Iraani konverentsil” üles astuvate isikliku eluga õnnetult puntras Taani äpude targutuste toel pakkuda ka mingeid Gulliveri reiside laadis ühiskonnaõpetuse tunde. Veider oleks arvata, et need õnnetute keigarlike figuuride monoloogid peaksid tooma esile mingi oriendi erakordselt rikka ühiskondliku mõtte. Anekdootlikud taani islamiuurijad jm teoloogid, žurnalistid ja literaadid, keda Theatrumi trupp kehastab mahlakalt ja värvikalt, peegeldavad pigem hygge ja maailma suurima õnnetundega uhkeldamisele vaatamata pisut naeruväärseid õhtumaalasi.
Käsikäes Houellebecqiga. „Iraani konverentsi” sissejuhatuses kõneldakse kahe tsivilisatsiooni kokkupõrkest, „religioosse traditsionalismi” ja „humanistliku ratsionalismi” vastasseisust, ning traditsionalismi toetajate hääl on nii lavastuse avamängus kui ka hiljem üsna häälekas. Võib öelda, et mõnedki Võrõpajevi tegelaste sõnavõtud meenutavad natuke pärapidi pööratud Huntingtoni. Võrõpajev toimetab ainese kallal, mille on transgressiivse bravuuriga lääne publiku ees segi paisanud Michel Houellebecq. Mõlemad vastandavad idamaist ja läänelikku. Lääne puhul tuuakse esile hedonistlik saamahimu ja seda saatev hingetus, vaimne pidetus, eksistentsiaalne lagedus ja eikuskilolu.
„Äkki tundsin endas mingit kohutavat tühjust, vaatasin enda sisse ja seal polnud midagi. Peale suure kultuuripagasi. Ei saanud aru, milleks ma üldse elan,” kurdetakse Võrõpajevi näidendis. Ka Houellebecqi „sotsiaaldemokraatliku ühiskonna” tõusikud on hüpnotiseeritud raha- ja tarbimisihast, kirest end tõestada, uuristada endale kadestamisväärne kohake maailmas, kus käib pidev võistlemine, „nagu nad ette kujutavad lummatuna aina vahelduvate ikoonide, sportlaste, moe- ja internetimaailma gurude, näitlejate ja modellide kultusest”.
Islami tõusulainel tajuvad Houellebecqi kangelased oportunistlikult, et traditsiooniline konservatism on kestlikum, kui seda on nende võõrandunud deliirne hooramine ning kesk pidetust ja tähenduste kadu üha hoolimatumaks muutumine. „Patriarhaadil oli mõte, ta töötas süsteemina, olid perekonnad lastega, kes jätkasid enam-vähem samas vaimus, nüüd pole meil enam kedagi, kes teeks lapsi. Pole kindel, et oli hea, et naistele hariduse andsime,” arvab poliitilise ebakorrektsuse väljal jultunud otsekohesusega talluv prantslane, lisades, et „homoabielusid ja naiste töölkäimist mitte vältida suutva lääne tsivilisatsiooni saab jalule aidata vaid sisseränne traditsioonilistest kultuuridest”.
Houellebecqi manduvad illusioonitud dekadendid arutlevad usu, pere jm teemadel siiski nihilistlikult transgressiivsel ja iroonilisel moel. Elu mõtestatuse vajalikkuse osas väljenduvad nad siirushetkil küüniliselt: „Noor olemine eeldab entusiasmi elu suhtes, ma ei ole kunagi sallinud noori.” Võrõpajev seevastu vajab lapselikku rõõmu ja nooruslikku erksust, läheneb kõigele pühendumuse, eheda kire ja siira entusiasmiga ning otsib seda ka idast. Moraal ja põhimõttekindlus, vajadus elada väärtusi ja sisimaid veendumusi austades, on Võrõpajevile väga tähtsad.
Ummikuid mõistev piiril seisja. Seda tõsidust on määratud teenima ka Võrõpajevile omane, Nõukogude Liidu varisemise järgses vene uues draamas laiemaltki levinud сказ’il3 põhinev lavavorm. Dünaamiliste rollidega loo asemel on see rajatud otsekohestele, rõhutatult isiklikult ja siiralt mõjuvatele monoloogidele. Võimalik, et сказ’i populaarsus üleminekuaja vene teatris oligi tingitud soovist pakkuda ühiskonnas vohavale lagedusele, röövkapitalismi küünilisusele ja suurriigi lagunemise vaevadele vastukaaluks tehislikkusevaba ausameelsust ja usutavust, võimaldada inimestele mingigi samastumisvõimalus.
Võrõpajev on huvitav piiril seisja. Olles abielus poola näitlejannaga ning elades vaheldumisi Euroopas ja Venemaal, mõistab ta hästi eurooplaste hirme brutaalset totalitaristlikku pärandit heroiseerivate, oma kuritegude häbenemisest väga kaugel venelaste ees. Ent ta tajub ka „ajaloost välja langenud” venelaste seas valitsevat „ideoloogilist vaakumit ja diskursiivset kaost”, mis oli talle kunstnikuna otsingute alus ja esmane tõukepinnas. Küllap just seetõttu mõistab ta hästi eksistentsiaalseid ummikolukordi, neisse sattunud inimesi, ühiskondi ja kultuure.
Võrõpajevi nagu ka kogu vene uue draama hüpernaturalistlik postdramaatilisus resoneerub hästi identiteedi leidmise raskustega ja eheduse otsingutega isa- ning jumalatapu teooriate poolt väärtusvabaks laastatud kommertsialiseerunud maailmas. Võrõpajevi lähenemine sobitub ka moodsa võbeleva vaateviisiga isedusele ja identiteedile, nägemusega, et eneseidentsus on hetkeline. Arusaamaga, et „produktiivne on mõista olevat mitte enesesarnase objektina, vaid hübriidina, ja et isegi miski, mis on sedavõrd stabiilselt distinktne, et väärida mingist vaatenurgast asja nimetust, ei ole kunagi püsivalt stabiliseerinud”4.
Võrõpajevi sõnul piltlikustab tema näidend „Illusioonid”, kuidas leida kaoses vaimne jalgealus. See määratlus sobib oivaliselt enamiku Võrõpajevi draamade iseloomustamiseks.5 Võrõpajevi „kvaasibudistlikud momendid” – fragmenteeritud, selge keskmeta subjektikäsitlus, ent ka vajadus ise ja elu ikkagi mingi kestvama metafüüsika või protsessi raamis üles ehitada – kvalifitseeruvad ühiskonnaõpetuseks siiski kaude ja parteiprogrammiks üldse mitte. Entusiastlikku ühiskonnainsenerlust tunneb, pelgab ja põlgab Võrõpajev Houellebecqist enamgi.
Võrõpajevi poliitilisus. Võrõpajevi poliitilisus on iseäralik ning küllap paljudele üleliia tagasihoidliku ja naiivse moega. Imperatiiv on, et tuleb esmalt midagi uskuda või armastada, selle toel eraeluliselt ja üksikisikuna rahul olla, nii et ümbrussegi kiirgab tasakaalukust, õnne ja korrastatust. Võid ju lõikavalt poliitikast ja muidu targutada, aga kui oled selle tarkuse taga emotsionaalselt jm rahuldamata ja tasakaalutu, paistab see välja ning maailma lisandub pigem mürgisust kui rõõmu. Suure maailma parandamine seisnebki eelkõige isikliku väikese elu korraldamises, põhineb selle hoiul ja korrasolul.
Võrõpajev rõhutab ühtevalu, et see, millises maailmas inimene elab, sõltub inimesest endast, tema kujutlustest ja imaginaarsest häälestatusest. Ümbritsev lohakus ja räpakus on seotud meie sisemiste hoolimatute ja lugupidamatute hoiakutega. Armastav, harmoonilise ja helge hingemaailmaga inimene ei ilmuta kergesti viha ja agressiivsust ega nakata maailma frustratsiooni, sigaduste ja vaenuga. Maailma parandamist tuleb alustada väikesest, oma hingelisest ja vaimsest lähiümbrusest ning kaugemale minna polegi vaja. Kui see on korras, tõmbab see teisigi ligi või vähemasti ei tekita tõukumisi.
Elus käima tõmbava andumuse võib leida religioonist, aga hästi sobivad ka väikesed eraelulised kiindumused, mille toimepõhimõtteid tutvustavad illustratsiooniküllaselt kas või Slavoj Žižeki loengud filmikunstist. Siin pole midagi eksklusiivselt idamaist ega traditsionalistlikku, niisuguse lähenemise märke võib otsida nagu Haljand Udam sufismist, aga ka huvitudes keskaegsest kurtuaassest armastusest või tudeerides lacanlikku psühhoanalüüsi. Võimalik, et tegemist on jutlusega, lisaks veel lihtsa ja naiivsega. Mulle on selline ilmutus igatahes meelepärane ja tõsiseltvõetav.
Nagu Võrõpajevi puhul ikka: selleks et vaataja epistli käes vinguma ei hakkaks, tuleb hoolitseda seda garneeriva show suurejoonelisuse eest. „Iraani konverentsi” lavavorm on suuresti paigas, püüdlus siin midagi väga väänata võib kergesti käänduda ülemõtlemiseks. Marius Petersoni lavakujunduses on konverentsikeskkond muudetud minimalistlikult fancy’ks ja seksikaks ning püütud saavutada vähemasti näiline mõnus modernsus ja komfort, et rõhutada justkui ekstra nn hygge-maailma kaugust Iraani tegelikest probleemidest, viimaste eemalolu ja kättesaamatust.
Epistli väljakandmine oli lavastuses domineerivalt Maria Petersoni õlul, kelle osatäitmise kohta Võrõpajevi „Joobnutes” on Pille-Riin Purje kirjutanud: „Maria Petersoni kohevas pruutkleidis Magda võiks olla imekaunis Gulbahar iraani filmist, üksiti selle paroodia.”6
Nüüd, Iraani poetessina oli Maria Peterson ehk lavastuse ainus tegelane, kelles pole paroodilisust ja eneseparoodilisust. Kui „Joobnute” naised on meeles võrratute deliirikutena, siis „Iraani konverentsi” naisosatäitmised on traditsioonilisemad ja puisemad. Laura Petersoni kehastatud progressiivses maailmaparandajannas näeb siiski küllaga irriteerivaid värve.
Küll aga pole millegagi kokku hoitud lavastuse meesansamblite seadetes. Ilmalike ja kiriklike teoloogide kvartett rokkis Andri Luubi etteaste ajaks juba pööraselt, hea soojenduse sellele andsid hiilgav Helvin Kaljula ja muhe Ott Aardam. Veidi justkui siiruviiruliselt täiendab neid ka lavastaja enda video vahendusel tehtud etteaste, on ju Meelis Oidsalugi selles tajunud tahtmatut eneseiroonilisust.7 Vallatuse poolest ületab kõiki ateistlik fanaatik Tarmo Songa sooloetteastes.
Väliselt sile, ent ilmavaateliselt ebalevalt ujuv, justkui pidevalt ennast kaotada kartev Marius Petersoni ja Kristjan Üksküla duogi oli karikatuurselt nauditav. Raske oli Theatrumi meeste ülesastumistest mitte väikest brechtlikku võõritustaotlust välja lugeda. Võrõpajevliku cказ’i juurde võõritus ju pigem ei kuulu, kuid Theatrumi lavastusse see isegi sobib. Tegu on oivalise teatriga, mis pakub ühtaegu tublilt lusti ja mõtteainet. Mitte ainult patt, vaid suisa võimatu oleks nuriseda.
1 Vt https://fnt.ro/2021/en/the-iranian-conference/
2 Ivan Vyrypaev, The Politics of Culture. For What Purpose? Tõlkinud Susanna Weygandt. – Theatre 2018.
3 Cказ’i on vormivõttena kasutanud eri moel eri autorid, alates Gogolist ja XX sajandi alguse vene avangardistidest stand-up-koomikuteni. Vt ka Susanna Weygandt, Revisiting skaz in Ivan Vyrypaev’s cinema and theatre: rhythms and sounds of postdramatic rap. – Studies in Russian and Soviet Cinema 2018, nr 12 (3), lk 195–214.
4 Rein Raud, Olemise voog, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 142 ja 153.
5 Justin Wilmes, Stability amidst chaos: subjective re-orientation in Ivan Vyrypaev’s Delhi Dance (2013) and Unbearably Long Embraces (2015). – Studies in Russian and Soviet Cinema 2018, nr 12 (3), lk 232–250.
6 Pille-Riin Purje, Valgust oodates. – Sirp 28. XI 2014.
7 Meelis Oidsalu, Konverents, millelt lahkuda pole võimalik. – Eesti Päevaleht 7. IV 2022.