Hanna Marrandi
Vaimukas vaade ajatule absurdile
Postimees 4. september 2019
Absurditeatri klassikasse kuuluv Becketti «Godot’d oodates» paneb ühtaegu ahastama ja naeru lagistama. Lavaka XXIX lennu poiste mängituna on Estragon (Jan Erik Ehrenberg), Vladimir (Kaarel Pogga) ja teisedki värsked ning terviklikud. Kusjuures näidendiga adaptsioonidena kaasas käiv pagas on muljet avaldav – neidsamu tegelasi on Eesti lavadel noorpõlves mänginud ka sellised korüfeed nagu Sulev Luik ja Aleksander Eelmaa.
Praeguste noorte näitlejate karakteriloome on läbimõeldud, tähelepanelikult on välja mängitud nii rüht kui miimika. Vaid dialoogis kumab kohati läbi õpikulikkus. Esialgu on selles veidi puudu loomulikkusest: kõnelejaiks on tegelasi kujutavad näitlejad, mitte veel tegelased ise.
Humoorikas vaatenurk
«Godot’d oodates» võiks olla ka tõeliselt masendav lavastus, eelduse selleks loob juba hall värviskaala, külm kuuvalgus ja eksistentsiaalne äng, mis lavalt koomikaga vaheldumisi vastu vaatab. Lavaka tudengite lavastuses on aga otsustatud esiplaanil hoida just humoorikat vaatenurka. See passib noorusliku energiaga hästi kokku ja kuigi lavastust ei saa pidada komöödiaks, on see siiski pigem meelelahutus kui melanhoolne kurbmäng.
Teineteist kalliks pidav, kuid alalisest koosolekust tüdinenud duo – Vladimir ja Estragon – on üksteist arvestavalt esitatud. Kummagi hulkuri iseloom saab vaatajale selgeks: Vladimir on ratsionaalsem ja optimistlikum, Estragon vaevatum ning sõltuvam. Just viimane on oma hädade tõttu peamine publikunaerutaja.
Nagu lavakooli tudengite tööd ikka, on ka «Godot’d oodates» kantud kambavaimust, lavapartnereid usaldatakse ja tuntakse pea jäägitult ning see kandub ka publikuni. Õhkkond saalis on toetav, on tunda vaatajate heatahtlikku uudishimu: esitatavast lavastusest või isegi žanrist hoolimata on verinoori näitlejaid alati huvitav laval näha. Kõne all oleva lavastusega ei ole mindud avangardijahile, kuid humoorika lähenemise ja traditsioonilisuse segu toimib.
Õnnestunud kõrvalrollid
Hea rolli teeb ka Oskar Punga, kes mängib Luckyt, isand Pozzo (Simo Andre Kadastu) «peksupoissi». Lucky on teener ja pakikandja, kes talub kõike. See roll eeldab suurt oskust potentsiaali vaka all hoida ja lasta kogu energial korraga õigel hetkel välja paiskuda.
Enamiku lavastusest püsib Lucky vait ja toob kuuldavale vaid üksikuid loomalikke häälitsusi. Seejuures on ta kehaliselt väga dünaamiline ja ekspressiivne. Lucky on pidevalt vetruv ja õõtsuv nagu sült, tema funktsioon on olla veoloom ja täita isanda iga käsku, seejuures ei pea ta mõtlema.
Kui aga Luckyle antakse käsk mõelda, paiskub tema suust sõnamulin, mis küll esialgu asjalik paistab, kuid lõpuks siiski totraks muutub. Nagu kullaga kaetud mädamuna. Vaatajana hakkab mind huvitama Lucky minevik – kus õppis ta nii rääkima ja kuidas on ta nüüd jõudnud sisuliselt orjatööle?
Punga suudab Luckyle pea sõnatult luua taustaloo ning tekitada huvi selle vastu, millest vaataja ilma jääb. Ta kannab Lucky jampsiva monoloogi muljet avaldavalt ette ja kui ta viimaks kurnatuna maha prantsatab, kõlab etenduse ainuke vaheaplaus.
Kogu lavastuse absurdi kannab kõige selgemalt edasi Poiss (Ekke Hekles), kes toob õhtuti teate, et Godot ei tule ka sel päeval. Ta on täiesti emotsioonitu, kuid on sealjuures kontrastina teistele riietatud üleni valgesse, justkui tooks ta jumalikke sõnumeid.
Tegelikult tema tulek midagi ei muuda, kuid et just Godot’ ootamine on lavastuse sisu, omandab Heklese väheldane roll suurema tähenduse. Mis kord tõi uut lootust, edastab viimaks vaid pettumust. Me ei tea siiski kindlalt, kas Vladimir ja Estragon sellest õpivad või tulevad nad ikka ja jälle tagasi.
Godot’ ootamises ja tegelaste raskustes olnut meenutada väljendub aja
lineaarsuse puudumine. Lavastuses ei ole aeg püsiv konstant, mis liigub sujuvalt ühtlases tempos edasi. Või kui see nii ka on, siis igatahes ei ole tegelased sellest teadlikud.
Päev korraga elamine omandab hoopis uue tähenduse, kui tegeleda iga päev sama, sisutu ootamisega ja teada, et ka kõik järgnevad päevad on samasugused. Kuid lootus kustub viimasena ja miskipärast on see õhkõrn lootus piisav selleks, et Estragon ja Vladimir ilmuks iga päeva õhtul puu alla tagasi.