Theatrumi „Ufo” hõljub maavälistes ideedes
Eva Samolberg
Virumaa Teataja 13. juuli 2024
Kui mõelda, et keegi võiks kõnelda maavälistest jõududest, siis Viinistu teatripaigana pakub selleks kahtlemata ainulaadse lava Eestis. Viinistu on ise pisut maaväline, seal kohtuvad vana ja uus, meri ja maa, kunst ja reaalsus. Nii ei ole vist imeks panna, et suvisele teatrihuvilisele on Viinistu teatrisuve menüü alati kutsuv ning saalid täituvad kiiresti.
Nii Theatrumi kui ka Ivan Võrõpajevi varasemad tööd ei ole mulle väga tuttavad. Ka ei rakendanud ma enne seekordset teatrikülastust tavapärast praktikat viia end põhjalikult kurssi nii temaatika kui ka näitekirjaniku ja lavastaja varasema käekirjaga. Lihtsalt lasin olla. Suveteatril on hea seda teha lasta, sest teatrikogemus algab juba teekonnast, kui istuda kodus autosse ja sõita. Kuhugi.
Teekond rullus lahti ka lavastuses. „Ufo” teksti valmimiseks otsis Võrõpajev interneti teel inimesi, kes väitsid, et neil on olnud kohtumine maavälise tsivilisatsiooniga. Ta valis paljude oma kogemusest rääkinud inimeste seast välja need, kelle lood tundusid kõige adekvaatsemad, kohtus nendega, filmis neid ja kirjutas nende lugude põhjal stsenaariumi.
Esialgu tabas lavastuse stiil mind ootamatult: näitlejad vaheldusid laval ja kõnelesid oma loo. Monoloogid, sama sisenemine, sama väljumine. Meenus kunagi teatritekstide kirjutamist õppides juhendaja üks põhitõdedest: ära räägi – näita. Väldi rääkivaid päid. Kuid laval kõlavad monoloogid olid rikkad.
Nii mõnigi kuuldud mõte rändab minuga kaasas veel nädal hiljem, ilmselt jääbki rändama. Mõiste „ufo” saab lavastuses hoopis uue varjundi ning hollywoodilik kujutlus rohelistest mehikestest ei võta kordagi kuju, vastupidi, kuju jääb võtmata. On mõtted ja ideed, milleni, võta siis kinni, jõudis kõneleja kas maaväliste abiliste toel või iseenda tõdemusena. Ei tea. Ja tegelikult ei peagi teadma, sest see kõik on vaid näitemäng.
Lavastuse infos võiks olla peenikeses kirjas rida, et „Ufot” tasub vaatama minna puhanuna. Tekst on intensiivne ja sellest maksimaalselt saamiseks tuleb igal sammul kaasas olla. Viinistu katlamaja teatrisaali tohutu avarus ja ajahambast puretud industriaalne õhkkond soosivad sõnade mõju. Inimene tundub sealsete võlvide all pisike, aga sõna on suur, palju suurem kui inimene.
Võibolla oleks ma lavastajana toonud teise vaatusse sisse mõne üllatuse, pöörde. Võibolla. Aga samas oleks see ehk rikkunud tekkinud õhustiku ja meeleolu, võimalik, et vaataja oleks unustanud enne selle, mis ta kuulis ja mis tunne temas tekkis. Sest nagu kõlas viimane mõte lavastuses: ei ole oluline, mis tegelikult juhtus, oluline on, kuidas see meid tundma pani.