Teekond Tsooni 40 aastat hiljem
Maris Johannes
Sirp 8. juuli 2022
EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi „Stalker”, autorid Andrei Tarkovski ning Arkadi ja Boriss Strugatski, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Kalju-Karl Kivi, lavastaja juhendaja Lembit Peterson, kunstnik Ott Kangur, valguskunstnik Helvin Kaljula, helikujundaja Marius Peterson, videokunstnik Tanel Topaasia. Mängivad Kristjan Üksküla, Maria Peterson, Ott Aardam, Leino Rei, Merlin Kivi, Tarmo Song ja Maara Lambot. Esietendus 8. VI Tallinnas Katariina kirikus.
Mis juhtub, kui Tarkovski „Stalker” (1979) jõuab rohkem kui 40 aastat pärast esilinastust teatrilavale? Üks, mis kindel: toonased filmivaatajad on veel elus ja mõistuse juures. On ka neid, kes mäletavad Tarkovskit isiklikult ning „Stalkeri” filmimisprotsessi Tallinnas ja Jägala jõe kandis – nii on meilgi selles oma osa. Ja kui mitte seda, siis osadus Tsooniga on kõigil nõukogude ajal elanud inimestel, kes kultuuris toimetanud ja lugeda mõistnud. Tegu on kultusfilmiga (kultuurinähtusi 1980. aastail nii ei nimetatud, meie tsoonis seostus kultus ikka ja ainult Stalini kuritegudega). Lavastaja on julge poiss, et võtab kultuuriheerose filmi teatris lavastada, seda enam, et tegu on lavakunstikooli lõputööga.
Lavastaja Kalju-Karl Kivi on olnud väga autoritruu. Ta loeb stsenaariumi täht-tähelt nagu näidendit, Tarkovski tegelased oleks nagu filmist meie juurde astunud. Kristjan Üksküla Stalkeril pole küll Aleksandr Kaidanovski hullutavat silmavaadet, aga käitumisjoonis ja kehakeel on temaga sarnased. Isegi Stalkeri riietuses on samu detaile. Üksküla teeb rolli, mis on tema näitlejateel tähelepanuväärne: kinnine, vahel ka hädas, mitte kõige enesekindlam, aga missiooniga tüüp. Selles tsoonis ta ei hävi, aga kõiki radu ei halda. Hirm on tegevusse sisse kirjutatud, kohati ta pelgab Tsooni ja oma kaaslasi, kes igal sammul ei kuuletu. Üksküla Stalker on füüsiliselt intensiivsem kui tema filmivend, aga selle võib kirjutada ka teatri eripära arvele.
Leino Rei professor on samuti filmi professori kloon. Selline isepäine vend, kes ajab oma asja – mida täpselt, ei tea keegi. Tema soov on hävitada Tsoon koos soovide toaga, ometi ei tee ta seda, sest kahtleb teadlasele omaselt kõiges. Täpselt samasugune müts peas ja jope seljas kui Tarkovski professoril Nikolai Grinkol. See kõik on ikka päris sõge – see riietuse sarnasuse rõhutamine –, sama kordub ka kirjaniku puhul. See on olnud lavastaja teadlik valik.
Kui filmis on kokku saanud kolm introverti, siis Ott Aardami kirjanik ei ole oma filmivenna kaksik. Ta on ekstravertsem, tal on kõige rohkem jutuaega, tekst on vaimukas ja esituses suur annus mängulisust. Isegi üllatav, et Anatoli Solonitsõn kirjanikuna jõudis Tarkovskil niivõrd sissepoole pööratud rollini. Aardami kirjanik kuulub pigem meie aega, kus peab vahetpidamata vaimukusi pilduma ja lahe vend olema. Kui Stalkeri ja professori puhul on Tarkovski näitejuhtimine jõudnud ka teatrilavale, siis kirjanik on meil Eesti meeskonna tegu ja nägu. Aardamil tubli rollisooritus, nauditav vaadata ja seejuures sobib ka lavastuse mustrisse, annab särtsu juurde.
Niimoodi visandasin kiirelt esietendusejärgsed muljed, aga kogu aeg ketras peas küsimus: kes on selle lavastuse autor? Jah, tegu on Tarkovski ja Strugatskite stsenaariumiga. Aga kui rollid on nagu filmist välja astunud, siis mis see on? Plagiaat mitte, sest autorid on kavalehel kirjas ja neilt on lubatäht saadud. Kummardus, austusavaldus, hommage Tarkovskile – kas nii?
Tööd on tehtud pühendumisega ja välja on kukkunud ilus tervik. Mõtteliselt kergemini hoomatav kui film ise, kus sisemiste heitluste foonil kulub suur hulk aega visuaalselt lummavale vaikelule. Filmi ümberjutustus teatrilaval (põhikoolis lugesin Eno Raua „Kalevipoega”, eepost sirvides vaatasin rohkem pilte, nii et ümberjutustused olid juba toona kuum kaup). Või on see nagu kaver levimuusikas, omalaadne uusesitus? Lõpuks, kes seda vana filmi ikka vaatab, ainult tudengid filmikoolis. Aga nüüd on „Stalker” uuesti ellu äratatud ja saalid välja müüdud.
Tänapäeval võiks „Stalkerit” võrrelda isegi arvutimänguga: tegelased saavad ülesande, liiguvad ühelt tasemelt teisele, jooksevad, ehmuvad, rõõmustavad, rabelevad ja ronivad kuni salapärase soovide toa väravani. Võib-olla järgmisel level’il sisenevadki sinna, kuhu Tarkovski neid ei lubanud. Aga see ei ole „Stalkeri” teema, pigem jabur paralleel.
Ent ikkagi: mis toimub Katariina kirikus? Lähen uuele vaatlusringile, selle kevade viimasele etendusele. Madalad prožektorid pimedas kirikus tekitavad tumedaid varje, siin-seal tuleb abiks videopilt. Metallkasti kriipivad kolinad ja mutrikolksud, linnukraaksatused, sammud kivipõrandal – kõik mängib kaasa. Ju on saalis ka teatritossu, mis laseb valgusel efektsemalt paista. Kui näitlejad sellele ohuatmosfäärile oma panuse lisavad, on tulemus köitev.
Ühtlasi tänan kunstnik Ott Kangurit, et ta on kirikusse kui mänguväljale kogu etenduse vältel lisanud ainult detaile: vana tehaseuks põrandal lääbakil, voltmeetrid-ampermeetrid kriibitud posti küljes, seal taga peidus telefon, seinaorvas riiul viinapitsidega märkimaks einelauda, kus enne Tsooni minekut kokku saada. Ja ongi kõik.
Mäng kirikus on mitmel tasandil, näitlejatel tuleb redeleid pidi üles-alla ronida. See on ju Tsoon, kus otseteed ei ole. Nii et astu üle ja poe alt, kuidas kunagi. Andekas leid on ka soovide toa värav – laealune kirikuaken, kuhu keegi ei küüni. Ja siis ütlevad Tsooni-seiklejad, et nad ei tahagi sinna soovide tuppa minna. Vaatan kõrget kirikuakent ja mõtlen: parem on. Kirik on olnud lavastajale kõnekas keskkond, mis juhatanud ta „Stalkerini” ja meid Tsoonini.
Lavastus algab manamisega. On voodi, kust Stalker vaikselt tõuseb, ja Naine (Maria Peterson), kes üritab oma meest tagasi hoida. Milleks Tsoon? Milleks see retk? Naine ei jaksa enam oodata, kui elu tahab elamist. Aga voodi peab kaduma, kodu peab kaduma, et teha ruumi teekonnale Tsooni. Milleks sinna minnakse, kui tegelikult on see keelatud? Nõukogude ajal, kui kõik oli keelatud, tähistas Tsooni (ka kirikusse) minek üksiti vastuseisu süsteemile. Tsoon on midagi ohtlikku.
Stalker vajab Tsooni, see on tema vabaduse mõõt. Minna keelatud paika, mille esmased reeglid on ta omale selgeks teinud. Ometi jääb mulje, et see paik on iga kord uus ja tegu on parajas mõõdus inimkatsega – kes mis olukorrast välja tuleb. Kohati on Stalkeris suur annus lapsemeelsust ja tema salapärased Tsooni-vested meenutavad lapsevanemat, kes püüab oma haarava hirmujutuga rüblikute tähelepanu üleval hoida. Kohati muutub ta härdaks, loeb luuletust (on see režissööri isa Arseni Tarkovski tekst?). Või on hoopis adrenaliinilaks see, mis paneb Stalkeri erutatult rääkima.
Seda skepsist jagab minuga ka Aardami kirjanik. No ei usu ta kogu seda salapära, ta on Tsooni suhtes väga skeptiline. Justkui igavlev turist, kes on juba kõike näinud ega võta imelikku hirmutuba tõsiselt. Kas ta otsib närvikõdi või ikkagi salamisi lunastust? Isegi okaskrooni leiab ta kusagilt sodi seest. Aardamile sobib see kroon hästi, maali tema järgi või Kristuse portree! Seejuures teisel vaatamiskorral on kirjanik taltunum, ta ei domineeri enam mänguvälja üle.
Kolmik on etenduste käigus üksteisega hästi kokku mänginud ja ansamblile tuleb see kasuks. Ju on Rei professor jõudu juurde saanud: tema hävitussoov on segu isiklikust kättemaksust, kibestumisest ja maailmavalust. Üks väike aatomipomm ja asi korras. Ise pommimees, aga tema valdav seisund on sisemine rahu, selline zen-olek: istub ja joob kohvi, kui teised ringi rassivad. Väga salapärane vend oma seljakotiga – mine või kolmas kord vaatama, et temast sotti saada. Visuaalselt mõjub hästi ka see, et mõlemad Tsooni-ekskursandid on pikka kasvu, taevas kerkib kohe kõrgemale.
Lavastuses on veel kaks kõrvaltegelast. Justkui vanne autoritruudusele. On Daam (Merlin Kivi), kes kuulub kirjaniku hedonistlikku maailma oma (filmi-daami Faime Jurno moodi disainitud) kõrgete kontsade ja karusnahkse mütsiga. Kui Tarkovskil sõitis see Eesti mannekeen kabrioletiga minema, siis Kalju-Karl Kivi lavastuses saab temast hoopis Daam taamal harmooniumi taga, et pidulike helidega Stalkeri usule jõudu anda. Teine tegelane on Baarmen (Tarmo Song), kes nohistab oma klaasidega ja kolistab õllekastiga, on miljöö loomisel toeks. Mõlemad on kui proloogi mosaiigikillud, mis markeerivad seda inimeste maailma väljaspool Tsooni.
Kas Tsooni-rändurid koos Stalkeriga kogevad midagi muud nüüd 40 aastat hiljem, kui nad teevad läbi ohtliku matka oma alateadvusesse? Kui küünik saab aru, et ta ei soovi iseenda sisemuses sobrada, siis eelistab ta elu oma kirjanikumõisas ega roni tundmatusse tsooni, ei viskle süümepiinades – nii et kirjanik on meiega. Alati on elanud sellised inimesed, kes tahavad kõike õhku lasta ja hävitada, arukamad neist suudavad sellest ka loobuda, nii et tere tulemast klubisse, professor. Arvan kohanud olevat ka inimesi, kes põlevi silmi jüngritele maailma asju seletavad. Vahel nimetatakse neid gurudeks, aga erinevalt Stalkerist ei kahtle nad milleski. Stalker võiks leida mõttekaaslasi meie aja teadjameeste, ravitsejate ja sõnujate new age’i vennaskonnast.
Lõpuks jõuab Stalker tagasi koju ja kukub voodisse, Tsoon on ta ära kurnanud. Naine tuleb eeslavale ja räägib oma elust ja armastusest. Ta on leppinud olukorraga, tal on õndsake laps. Või räägib ta hoopis Stalkerist? Ei taha seda kontrollima tormata, raamatust on meeles, et naine rääkis lapsest, aga lavastuses kõlas see umbmäärasemalt. Kuid Stalker kui õndsake – see annab mängule ootamatu mõõtme. Õndsake, kes juhib kahte kurja intelligenti. Lõpp on vaikus ja videokaadrid kirikuseinal, kus on näha õnnelik perekond jõe kaldal. Miks lõpetab etenduse lavastust tutvustav klipp? Aga las ta olla: kirikus on etenduse lõpus nii hea vaikus, hea hetke iseendaga nõu pidada, et mis see siis oli.
Tsooni jõudmise action on lavastuses ära jäänud, sõitu markeeritakse videopildiga kirikuseinal, aga kõik muu on olemas. Filmis on seda ängi rohkem: kõik need kurbilusad räsitud maastikud ja ulmelised üldplaanid. Teater saab seda kirjeldada vaid sõnaga. Aga sõna valdamisel on Theatrumi tausta ja Lembit Petersoni kooliga lavastaja ja näitlejad väga head. Kuidagi väga kiiresti läks see teatriõhtu, etendus oli alla kahe tunni ja mängiti ilma meeleolu lõhkuva vaheajata. Kes leiab „Stalkeris” usku ja armastust, kes taandab kõik elementaarosakesteks – eks see sõltu vaataja vanusest, elukogemusest ja isiksusetüübist.
Kui kunagi vaatasin Jaan Toominga „Põrgupõhja uue Vanapana” järgi tehtud filmi, tundus see mulle lavastusega võrreldes mannetu ümberjutustus, nüüd on see väärt teatriajalooline dokument. „Stalkeri” lavastus pakkus annuse äratundmisrõõmu, tõestas, et filmistsenaarium kannatab teatrisse ületoomist, ja näitas sedagi, et Tarkovski omailm ja film on suurem kui see aeg, mida ta portreteeris. Otsisin üles ka Strugatskite jutustuse „Väljasõit rohelusse”, mis on Tarkovskit Tsooni loomisel inspireerinud. Sellist vene pätijuttu pole ammu lugenud. See oli ehmatus! Aga Theatrum mängib „Stalkerit” Katariina kirikus veel kolmel augustiõhtul. Soovitan soojalt!