„Tee Tsooni viib läbi templi”
Boris Tuch
Postimees (rus) 19. juuni 2022
Jõudes Toani, kus täituvad soovid, tuleb lävel peatuda ja sellest üle astumata tagasi pöörduda.
Sest peab kartma kõige salajasemate soovide täitumist. Veel enam – võõraste soovide täitumist.
Jutt käib „Stalkerist”, Andrei Tarkovski suurest filmist ja stsenaariumist, mille tema jaoks kirjutasid Arkadi ja Boriss Strugatski ja mida neil tuli 13 korda (sakraalne number!) ümber teha, kuni lõpuks Tarkovski hüüatas: „Viimaks ometi sai sellest minu stsenaarium!”. Ja siis veel etendusest „Stalker”, EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi koostöölavastusest.
„Stalker” – see on lavakunstikooli lavastajaõppe lõpetaja Kalju-Karl Kivi diplomilavastus; nagu annotatsioonis öeldud, on see „lugu usust ja riskist. Riskist, mis on usu alus, riskist, mis peitub kogu loomingu juurtes, riskist, mis on armastuse tagajärg”. Juba selle teose valimine diplomitööks on suur loominguline risk nii noore lavastaja kui tema juhendaja, Theatrumi kunstilise juhi Lembit Petersoni jaoks.
Küllap oleks tulnud etenduse toimumispaiga, Katariina kiriku lävel proovida kasvõi 100 minutiks, etenduse kestuse ajaks, mälestused Tarkovski filmist välja lülitada. Aga head nahka sellest ei tuleks. Teater astub niikuinii keerulistesse suhetesse filmikunstiga.
Stalkeri teekond
Filmis on Tsoon, kuhu Stalker Kirjaniku ja Professori viib, tegelane, inimestega võrdväärne, mõnikord isegi olulisem kui nemad. Näitleja oli Tarkovski jaoks kompositsiooni element, osa kaadrist, instrument (aga instrument geeniuse käes, sellest saame me nüüd aru, näitlejad aga, kes „Stalkeris” mängisid, Aleksander Kaidanovski, Anatoli Solonitsõn ja Nikolai Grinko, teadsid juba siis, et neil on tegemist geeniusega). „Mine sinna, vaata siia, ütle seda, aga sinu tegelase sisemistest motiividest sa teadma ei pea”.
Teatris on Tsooni veenvat visuaalset kujundit võimatu luua, ja see pole ka vajalik. Siin on teistsuguste visuaalsete võtete arsenal, teistsugune kunstikeel, vaatemängulisusel kui niisugusel on teistsugune olemus, nagu erineb ka vaataja vastuvõtt. Tõsi, Katariina kiriku ruum „mahutab” Tsooni päris edukalt; tegelased ronivad kitsastes käikudes, mis piiravad vaatesaali, läbivad kujuteldava „hakklihamasina”. Lavastuses kasutatakse videoprojektsiooni: seinale tekivad kaugusesse kaduvad relsid, millel sõidab kujuteldav dresiina kolme tegelasega, Stalkeri, Kirjaniku ja Professoriga, või siis mustvalged hämarusse mattunud varemed, mis on tekkinud kontaktist maavälise tsivilisatsiooniga. Aga see on vaid foon, vihje tegevuskohale. Filmikeele tõlkimisel teatrikeelde on „pilt” – iseenesest väga paljutähenduslik, hirmutav ja salapärane „jutustaja” – loovutanud koha elavale inimesele, näitleja rollis eksisteerimise tõele. Kaadris elava ja hingava, ähvardava Tsooni müstilisus on asendatud hämaruse müstilisusega.
On teada, kui piinarikas oli filmi võtteperiood. Tarkovski osutus ise Stalkeri olukorras olevaks: ta liikus eesmärgi poole, viies endaga kaasa need, kes teda usaldasid, aga eesmärk terendas kauguses justkui udus, tema piirjooned valgusid laiali. Siit pärineb alaline rahulolematus, tunne, et Stalkeri kuju keskne telg libiseb käest.
Autori kontseptsioon formeerus töö käigus. Lõpuks tekkis selline kuju, kes meile filmist tuttav. Enne „Stalkerit” tahtis režissöör ekraniseerida „Idiooti”, kuid talle öeldi ära. Vürst Mõškini kuju ei kadunud aga kuhugi, ta sulandus järk-järgult kokku Stalkeriga. Seiklusmäruli võitleja, vinge kutt, kriminaalse kõrvalmaiguga, muutus pühakuks. Niisugusena Kaidanovski teda mängiski.
Tarkovski ja Strugatskid liikusid selle resultaadi poole katse-eksituse meetodil. Lavastuse puhul on tegu valmis lähtematerjaliga, teater ei saa seda teed korrata, ei saa proovida selgusele jõuda, mis ja miks lõpuks välja kukuks, ja leida stsenaariumist enda jaoks midagi väga tähtsat. Teema, mis just täna omaks mitte isiklikku, vaid kõikehõlmavat tähendust. Ma ei tea täpselt, millist mõju avaldas noorele lavastajale Kalju-Karl Kivile Lembit Peterson, kas nad analüüsisid koos materjali, kui mitmel proovil juhendaja osales, aga ma tunnen lavastuses otseselt vaataja poole pöördumise paatost, peaaegu jutlustajalikkust.
Lembit Petersoni parimates töödes kõlavad alati headuse, kindlameelsuse, usu ja armastuse teemad, neis pole kohta publitsistlikul päevakajalisusel, katsel vahetada absoluut momendinõudmiste vastu. Tarkovski rääkis: „Tõeline kunstnik teenib alati surematust. See loomulikult ei tähenda, et kunstniku ülesandeks on iseennast surematuks teha, tema ülesanne on – kujutada maailma ja inimesi nagu midagi surematut. Kunstnik, kes ei püüa leida absoluutset tõde, on kõigest oma aja teener, tema ideed omavad isiklikku, mitte globaalset tähendust”.
Need on väga suured sõnad, meie väldime niisuguseid, kartes, et pateetilisuse taga kahtlustatakse valet, aga fakt jääb faktiks – Theatrumi etendustes tajume absoluutse tõe otsinguid. Just nimelt otsinguid, sest selle poole võib minna, seda otsida, aga karjatada „Mina jõudsin tema juurde, mina leidsin ta!” – selleks pole tõeline kunstnik võimeline, ta on enda ja meie vastu liiga aus. Ja – lavastuses on seda tunda – aeg võib oi kuidas muuta vastust küsimusele, mis sarnaneb sellega, mille Pilatus esitas Jeesusele: „Mis on (täna, absoluutne) tõde?”
Küünik, inimkonna päästja pommiga seljakotis ja pühak
Kolmest peategelasest on kõige vähem vabadusi võrreldes Tarkovski filmiga jäetud Kristjan Ükskülale – Stalkerile. Liiga tugeva ja alternatiivitu kuju lõid Tarkovski, Strugatskid ja Kaidanovski: siin on võimalik ainult nõrk, haiglane, mõrase häälega, anuva intonatsiooniga Stalker, sest neid tuleb anuda, et nad rumalusi ei teeks ega hukkuks! Vaga hulluke, õndsake, pühak, messias. Näitleja ei kopeeri Kaidanovskit, ei jäljenda teda, ta teab lihtsalt liiga hästi, et kaugele sellest magistraalist kalduda ei saa, aga ka sellele magistraalile saab oma tee rajada. Seda enam, et etenduse struktuur tugineb paljudele filmi süsteemiloovatele elementidele, sisaldab neid endas, aga kasutab neid, lähtudes teatri spetsiifikast. Siin on säilinud nii katkend Luuka evangeeliumist kui ka Arseni Tarkovski luuletus „Ongi suvi möödunud, justkui poleks teda olnudki…”, mis räägib nii paljut sellest tegelasest – muide, olgu öeldud, suurepärases eestikeelses tõlkes, ainult et kelle tõlkes? Kavalehel pole seda öeldud. Ja filmis kõlavad nii paljutähenduslikud Lao Zi sõnad: „Nõrkus on suur jõud, jõud on jõuetu. Kui inimene sünnib, on ta nõrk ja painduv. Kui sureb, on ta tugev ja jäik. Kui puu hakkab kasvama, on ta painduv ja õrn, ja kui ta on kuiv ja jäik, siis ta sureb. Jäikus ja jõud – on surma kaaslased. Paindlikkus ja nõrkus väljendavad olemise värskust. Seepärast ei võida kivistunu kunagi.” Näidendis on see monoloog suunatud partnereile, aga ka publikule. Seal avaneb – tahtsin kirjutada: tegelase sisemonoloog, aga ei, midagi enamat – tema hinge tugisammas, truudus kahele printsiibile: „Kes siis, kui mitte mina?” ja „Tee mis tarvis ning saagu mis saab!”, ja see jõud, milles on pehmus ja paindlikkus, milles puudub kivistumine, saab päästvaks. Kaasa arvatud neile inimestele, kes on kivistunud oma jäikadesse vaadetesse ja plaanidesse ega suuda seepärast tundlikult reageerida sellele, mis toimub maailmaga igal tema muutlikul hetkel.
Strugatskite töö stsenaariumi kallal võrdus Tarkovski jaoks maailma loomisega. Maailma, kuhu nad oma lemmikmotiivi, ennastsalgava messiaanluse, tõid üle romaanidest, mille tegevus toimub teistel planeetidel, mis on asustatud tavaliselt samasuguste inimeste poolt nagu Maa, kuid kelle sotsiaalne areng on takerdunud feodalismi või absolutismi staadiumis, need kihisevad intriigidest, vandenõudest ja sõdadest hävitamise eesmärgil. Messiaanlus neis maailmais on osaks Maa saadikutele, „progressoritele”.
Kirjanikud jõudsid ajapikku traagilise mõtteni, et arengut kiirendada on võimatu, võimatu on ühe hingetõmbega läbida tee, mis viib õiglase ühiskonnani, progresseerimise tulemused on ettearvamatud (XX saj lõpp andis selle kohta arvutult näiteid). Strugatskite hilistes romaanides kontrollib progresseerijate tegevust KOMKON – midagi Universumi KGB taolist, mille eesotsas seisab selle frantsiisi läbiv tegelane, Ekstsellents, tema on ka Sikorski, luure ja vastuluure geenius, kes on harjunud (vajadusel) tapma, kes on veendunud, et on olemas palju kõrgemaid väärtusi kui üksiku inimese elu. Sikorski on vabatahtlikult enese peale võtnud koletusliku koorma: vastutada kogu inimkonna eest; ma loodan, et on selge, kui ohtlik niisugune messias on!
Kaidanovski Stalker – ja Kristjan Üksküla oma samuti – on sisuliselt anti-Sikorski, ta teeb Head mitte kaugetes maailmades, vaid Maal, kõige õnnetumate, eneseusu kaotanute, oma võimalustes pettunute jaoks – teistsugustel ei tule pähe mõte minna soovide täitumise tuppa. Ainult kõige õnnetumad on valmis riskima: siin täitub ju ainult see, mida inimene oma hinge sügavuses tõeliselt soovib, vahel seda isegi kahtlustamata. Äkki osutub resultaat hukatuslikuks? Stalker ei tea, mis toimub tema teekaaslastega peale Tsoonist tagasitulekut: kas nende soovid täitusid, said nad õnnelikuks? Rohkem ta nendega ei kohtunud. (Millise kibedusega meenutab neid Üksküla tegelane!)
Praegu aga suundub ta Tsooni ebatavaliste kaaslastega.
Kirjanik (Ott Aardam) ja Professor (Leino Rei) erinevad märgatavalt oma filmi-analoogidest, kasvõi sellepärast, et teater pakub neile oluliselt rohkem võimalusi otseseks eneseväljenduseks ja teravdab nende peamisi iseloomujooni. Agnostiku piiritu küünilisus, kes ei usu teispoolsesse maailma; Kirjaniku jaoks pole olemas tundmatuid maailmu, on vaid senitundmatud, aga neidki õpib inimkonna uuriv vaim kunagi tundma. (Nagu Moliere´i don Juan usub ainult sellesse, et 2×2 on 4 ja 4×4 on kuusteist.)
Kirjanik avab end väljakutsuvalt siiras monoloogis: „Mul ei ole südametunnistust, mul on ainult närvid. Teeb mõni lurjus su maatasa – haav. Teine lurjus kiidab – jälle haav. Paned oma hinge, oma südame enda teostesse – õgivad sisse, nii hinge kui südame. Kallad sinna vaimse jälkuse – õgivad ka jälkust. Ja kõik nad keerlevad ümberringi – ajakirjanikud, toimetajad, kriitikud, mingisugused naised – alailma… ning kõik nõuavad: anna, anna, anna…
Mis kuradi kirjanik ma olen! Ma vihkan kirjutamist! See on minu jaoks piin, haiglane, häbiväärne tegevus… Varem ma arvasin, et minu raamatud muudavad kedagi paremaks. Tegelikult ei ole ma kellelegi vajalik. Ma kärvan ja kahe päeva pärast mind unustatakse ja hakatakse õgima kedagi teist. Ma proovisin neid ümber teha, aga tegelikkuses tegid nemad minu ümber – oma näo järgi, eneste sarnaseks…”. Vähemalt aus. Ennast tühjaks kirjutanud, talendi ja eneseusu kaotanud Kirjanik loodab, et soovide täitumise tuba teeb temast geeniuse. Aga kui ta on geenius ja teab, et ta on geenius, milleks siis veel kirjutada, milleks demonstreerida põlatud rahvahulgale oma geniaalsust? Tupikust, millega on tuttavad kõik loomingulised inimesed, kes kasvõi korra on läbi elanud loomingulise kriisi, väljapääsu pole.
Professori roll on saanud palju mahukamaks selle arvelt, et osaliselt on talle pandud kommentaatori kohustused; ta informeerib publikut Stalkeri minevikust, sellest, mille eest too kinni istus ja et Tsooni külastamise tagajärjel on talle sündinud mutant-tütar. Tõsi, seda meenutatakse varemgi, proloogis, stseenis Naisega (Maria Peterson), kes on mehe pärast mures, ja Naise roll on, ehkki lühike, aga uskumatult tähtis lavastuse struktuuris, kuid see selgub alles finaalis; peale selle – Naine on asjasse segatud isik, tema suhted Stalkeriga on väga keerulised, see on armastus-kannatus, usk temasse, austus selle vastu, kui truu on Stalker oma missioonile, oma ülesandele, ja rahulolematus sellega, et tema ülesanne on talle tähtsam kui perekond!
Professoril on oma missioon. Ta kannab kaasas seljakotti kompaktse aatompommiga, et lasta kõigi kuradite poole õhku see paik, kus soovid täituvad, et sinna ei tormaks kokku lurjused, kes unistavad võimu omandamisest maailma üle ja maailma vägisi õnnelikuks tegemisest („aga kes on õnnetud – need ajan oina sarve otsa!” – mäletate Barmaleid „Aibolit-66”-est). Niisuguste unistuste täitumine viib sõdadeni, kusjuures mõttetute sõdadeni, mis on sünnitatud eranditult kõikvõimsa diktaatori ambitsioonidest. Kirjanik, tõsi küll, rahustab talle omase pragmaatilise küünilisusega Professorit: poliitilised loosungid on kõik jama, niisuguse tüübi tegelik soov on – vabaneda impotentsusest!
Kartke neid, kes teavad, kuidas kõik peab olema!
Kirjanik projitseerib diktaatoritele iseenda nõrkust, vahetades loomingulise impotentsuse seksuaalsega, aga kui meenutada kasvõi diletantlikult vanakese Freudi õppetunde, paistab olukord palju ohtlikum. Miks ei peaks inimene, kes piinleb sellepärast, et ta on kõikvõimas valitsejana (kõikvõimas küll suhteliselt, piiratud territooriumil, kuid talle meeldib uskuda, et absoluutselt), aga samas mehena jõuetu, demonstreerima oma võimsust, alustades „väikest võidukat sõda”? Ja kui see ei osutu väikeseks ega ka võidukaks, siis, olles muudele hädadele veel lisaks fanaatiline usklik, võib kogu maailma aatomikatastroofini viia: „Nemad (vaenlased) kärvavad niisama, meie aga satume paradiisi!”. Selline „maailma valitseja” on ohtlikum kui Sikorski Strugatskite romaanidest: Ektsellentsil oli vähemalt südametunnistus, ta ajas oma asja, kuid kahtles vähemalt, tänapäeva „maailmavalitsejad” ei kahtle.
Professori häda on selles, et ta lõpuni mõtlemata võttis enda kanda maailma päästja rolli, asudes niiviisi ühte ritta selliste vale-messiatega, kes teavad teed üldise heaolu juurde ühes eraldiseisvas riigis. Asjata ei laulnud ju Galitš:
Kartke tõsiselt ainult seda,
kes ütleb: „Ma tean, KUIDAS PEAB!”
kes ütleb: „Tulge, inimesed, minu järel!
Mina õpetan teile, KUIDAS PEAB!”
Ja lagunenud väikseks kurjamiks,
ja tõotanud teile kõigile armastust,
käib ta raudsena läbi maa
ja uputab selle verre.
Seda, mida need kolm Tsoonist otsivad, nimetatakse usuks oma eesmärki ja inimliku eksistentsi mõttesse. Selle mõistmisele seisavad kõige lähemal need, kellel Tsooni pole asja: Stalkeri naine ja tema tütar Martõška. Filmis on tüdruk varustatud paranormaalsete võimetega, ta oskab liigutada esemeid neid puudutamata. Laval, veel enam, „musta kabineti” tingimustes on niisugust telekineesi näidata lihtsamast lihtsam, aga see oleks odav trikk. Palju tähtsam ja täpsem on lõpetada etendus armastuse motiiviga.
Naise ja Tütre armastusega ebaõnne kannatanud, aga ikka ja jälle inimesi enda järel viiva Stalkeri vastu. Oma missiooni tunnetamine teeb ta vabaks. Ja selle vabaduse kingib talle Naise ja Tütre armastus.
Püha Katariina kiriku gooti stiilis aken on katteta, sealt tungib sisse õhtune valgus, seinale tekib suur pilt Stalkerist, Naisest ja väikesest tüdrukust (Maara Lambot). Neid ei lahuta miski. Selle armastuse ja usu pärast tõi THEATRUM Tarkovski ja Strugatskite kujundid iidse kiriku müüride vahele.
Tõlkinud Tiit Alte