Andres Laasik
Suvise mõisaelu vaimukused kütavad onu Vanja armukirgi
Eesti Päevaleht 25. oktoober 2012
Theatrumi lavastus järgib väga täpselt seatud koomika-traagika piiri ja laval on teravmeelsed ja targad intelligendid.
Theatrumi „Onu Vanja” on traditsiooniline selles mõttes, et midagi pahupidi tõlgendatud ei ole. Süvitsi läheb lavastus inimesekäsitluses, mis avaldub näitlejakvaliteedis. Iga näitleja teeb rolli, kus on midagi uut ja väärtuslikku – arvestades ka näitlejate senist lavakarjääri.
Kui otsida Lembit Petersoni lavastusest mingit ühist nimetajat, siis torkab silma see, et nüüdses „Onu Vanjas” pole laval mitte igavad ja vinguvad vene intelligendid, vaid nad on vaimukad ja isegi veidi küünilised. Teravmeelsed ja targad. Esmajoones puudutab see doktor Astrovit (Andri Luup) ja Jelena Andrejevnat (Maria Peterson), kelle vaimukus ja tarmukus annavad sisu naiselikule võlule, mis näitemängu dramaturgias ühte teemat üleval hoiab. Tšehhovi näitemängus küsib nimitegelane onu Vanja (Helvin Kaljula) eneselt, miks ta ise Jelena Andrejevna kätt ei palunud kümme aastat tagasi, kui neiu veel vaba oli. Maria Petersoni tõlgendus annab sellele vastuse, tema võlu peitub täiskasvanud, mitte noore neiu mõttemaailmas.
Omal moel on vaimukas isegi Aleksander Eelmaa mängitud professor Serebrjakov, kelle haigused ja rohmakad naljad pole mitte eemaletõukavad, vaid milleski vaimustavad. Eelmaa mängib seda demoniseerimist võimaldavat rolli teatraalse heatahtlikkusega, nii et professori tegelaskujus puudub igasugune kurjus. Ta on pigem lihtsameelne mees, kellele elatud aastad annavad juba lapseliku lahkuse jooni. Kui tervis parasjagu vingerpussi ei mängi…
Koomika on kõikjal
Helvin Kaljula on onu Vanjana kergelt pateetiline ja selline nimitegelane võimaldab üles ehitada absurdse, piinlikult totra kulminatsioonistseeni, kus onu Vanja oma endist õemeest Serebrjakovi rumalalt-teatraalselt revolvriga tappa üritab. See stseen järgib – nii nagu terve lavastuski – väga täpselt seatud koomika-traagika piiri, nii et ka kõige dramaatilisemas hetkes ei puudu oma koomiline element.
Eva Eensaar mängib Sonjat pingutatult lahke ja üllana. Ka tema armastus Astrovi vastu on mängitud selgelt välja. Publiku ja mitte Astrovi jaoks. Ja ometi loob näitleja rolli, kus puudub pea igasugune naiselik veetlus. Selles mõttes on lavastuses olemas Sonja ja Jelena Andrejevna karakterite vastandlikkus, need rollid esindavad erinevat erootilist väge.
Andri Luubi vaimukas-nutikas Astrov läheneb Jelena Andrejevnale ettevaatlikult, justkui kartes kõrvetada saada, minetab ettevaatlikkuse ja saabki kõrvetada. Pöördelistel kohtadel on rolli esituses veel kasvuruumi intensiivsuses.
Tänuväärne on see, et Theatrum kutsus Draamateatrist hoidja rolli Ester Pajusoo, kelle olemasolu laval on vaatajale sulaselge rõõm. Lavastuse komponendid on läbi, aga mitte üle mõeldud.