Enn Vetemaa
Stiilipuhas tragöödia Theatrumis
Õhtuleht 8. märts 1998
4. ja 5. märtsil oli Theatrumi saalis Vene 14 ruumi väiksuse tõttu mitte just arvukal vaatajaskonnal võimalus jälgida ühe meie sajandi silmapaistvaima dramaturgi Jean Anouilh tragöödiat “Antigone”. Too prantslane on kordumatu just oma andeampluaa laiuse tõttu, ise olevat ta oma näidendid jaganud “roosadeks”, “mustadeks” ja “säravateks”. Ja tõesti – kui erinevad on omavahel “Varaste ball”, “Becket ehk Jumala au” ja kas või “Antigone”! Kui Tennyson-Williamsi või Bernard Shaw peaaegu iga näidendi puhul mõistatad ära autori nende stiili järgi juba kümnekonna sekundi vältel, siis Anouilhga see nii hõlpus küll ei ole. Ta võinuks kasutada, nagu portugali kuulsaim luuletaja Pessoa, oma teoste kaantel vähemalt kolme pseudonüümi… See fakt ei pea tingimata osutama ande suurusele – nagu ta käesoleval juhul muidugi seda ka teeb -, omapärale aga kindlasti.
“Antigone” puhul oli tegemist õnnestumisega. Ning mis oleks nüüd loomulikum, kui asuda kohe lähemalt vaagima tegelaskujusid.
Paraku kuulub nende ridade autor sellesse generatsiooni, kelle koolikirjandite teemad olid tihti pealkirjastatud ą la “Kas Peeter käitus õigesti?”, ja kuna vanadest harjumustest on ütlemata raske vabaneda, siis ei suudeta siin vastu panna kiusatusele mõtiskleda veidi kauni klassikalise tragöödia ja tema peakangelanna, maksimalistliku neiu Antigone olemuse üle. Ja võib-olla on sellest antud puhul isegi natuke tulu.
Kohe näidendi esimestel minutitel võib vaatajal tekkida küsimus, kas oli Teebale taolist nuhtlust nagu Antigone üldse tarviski…? Selleks, et käivitada tragöödia, too näitekunsti kuninglikem vorm, mida Anouilh nimetab võrreldes draamaga puhtamaks ja koguni rahustavamaks(!), – kõik on ju lõpuni ette määratud, puuduvad igasugused kompromissides visklemised jne. – jah, selleks muidugi… Tragöödiat ilma taolise kristalselt jäärapäise (palun vabandust!) kangelannata on tõesti raske käima lükata. Draamat ilmselt küll.
Kuid meie kombineerimise-ajastu vaataja, kõikvõimalike ausate ja ebaausate kokkulepete meister, küsib kindlasti, et mille nimel see kõik? Mida too pöörane tüdruk peale hukatuse Teebale üldse tõi?
Tema oli oma armastatud Haimoni surma põhjus – pärast Antigone enesetappu suskas too vapper noormees heade klassikaliste mängureeglite järgi endale mõõga südamesse; Kreoni truu, tragöödia algusest lõpuni aina kuduv naine, kellest tugevaid emotsioone oodatagi ei osanud, lõpetas oma elu kunagises pulmavoodis – ikka ja jälle verisel kombel; Antigone emaüsas hukkus armastusega oodatud pojake – kuningas Oidipuse lapselaps, ja muidugi astus surnuteriiki ka kahekümnene neiu ise. Nii et hukk huku otsa… Tark ja sümpaatne Kreon elab küll kõik üle, kuid küllap on temagi elu lõpuosa üksildane ja meelekibedusest mürgitatud.
Ning tragöödia näib muutuvat aina mõttetumaks, kui selgub, et Antigone teine vend, auga maetud Eteokles, polnud karvavõrdki õilsam “mättale mädanema jäetud” vend Polyneikesest – isatapuplaane ja riigireetmist haudusid mõlemad. Kõik kokku üks suur ja räpane poliitiline mäng! Ning lõpuks peame teada saama sedagi, et ega Antigone tollaseid Teeba matusekombeid, mille nimel ta püsti päi ja paraku mitte üksinda surma läheb, eriti kõrgelt hinda. Vaevalt ta sedagi usub, et matmata jäänute hinged igavest õndsust ei leia – eriti kui kõige aluseks on ainult poliitikavankri ladus edasiveeremine. Kuid isegi see teadmine ei võta temalt õigust ja kohust öelda “Ei!”.
Kuid ma julgen uskuda, et isegi kõige panetum kokkuleplane tunneb teatrisaalist lahkudes oma salajasemas südamesopis, et Antigone on kangelanna. On seda kogu situatsiooni näilise ebaloogika kiuste! Me tajume instinktiivselt, et maailmas peavad siiski valitsema kõrgemad printsiibid, kui seda on riigijuhtide käsud ja meelevald. Eetiliselt ebatäiuslik maailm ei vääri elamist. Inimese õnn seisab sellises maailmas savijalgadel.
Antigone usub kaljukindlalt, et ei tohi ühegi kuninga suva minna vastuollu jumalate käsuga. Tänapäeval meist enamik seda aksioomi vast enam nii ei sõnasta, kuid kindel on see, et ka meie – mõnikord endale sellest ise aru andmata – vajame kompromissituse etaloni mitte vähem kui meetri-etaloni Pariisis.
Pean Lembit Petersoni lavastust, jah, silmapaistvaks õnnestumiseks. Kui Jean Anouilh teine, hiljuti meie lavalaudadele jõudnud Jeanne dArcile pühendatud näidend “Lõoke” (õieti küll instseneeringuks nimetatu) kannatas venitatuse ja teatud “ülelavastamise” all, siis on “Antigonele” teha vähe etteheiteid. See lavastus on autoritruum – ja keda siis veel mitte usaldada kui toda võimsat prantslast!
Õnnestunud lavastusest on väga raske kedagi eriti esile tuua (kas pole äkki just see õnnestumise üks eeltingimusi?) Maria Peterson peategelasena on tüpaaz^ilt hästi valitud, too “väike tülikas Antigone” mõjus oma ülimalt vastuolulises osas veenvalt. Kindlasti tahaks esile tõsta Aarne Üksküla Kreoni, kes tegi kõik, mis võimalik, Antigone päästmiseks, kuid pidi kogema, et on siiski asju, millest ka kuningate tahtmine üle ei käi. Ta poleks ehk tahtnudki kuningas olla, ent nentis, et ametist loobudes tunneks ta end nagu töömees, kes temale usaldatud riistad käest paneb. Aga on ju vaja neidki, kes peavad juhtima seda meie veel ebatäiuslikku maailma. Sügav, mitmetahuline osatäitmine.
Haimoni roll ei võimaldanud Kristo Tootsile palju enamat. Ent oma osaga tuli ta toime. Ega võluval Ismenelgi palju mängumaad ole. Et ta on korraks nõus koos Antigonega venda matma minna ning nii eluga riskida – see oli usutav ja uskumatu korraga. Kuid eks selle dualismi aluseks olnud ju osa sisemine loogika. Marius Peterson oma “soolo-koori” osas ilmutas mõõdutunnet, ei tekitanud võltspingeid ega kiirustanud. Üldse oli kogu etendus välja peetud meeldivas piano -lähedases laadis; koturne ei vajatud ka traagilisemates episoodides. Kui arvestada, et suurem osa trupist on EHI teatriõppetooli tudengid, on see fakt seda märkimisväärsem.
Hästi kokkusobivas ansamblis võib tekkida probleeme valvuritega – kas oli vaja assotsiatsioone, mida tekitas nende lähiminevikuline riietus. Võib-olla polnud häda riietuses kui sellises, vaid publiku triviaalses reaktsioonis. Öeldu kehtib ainult lavastuse esimese poole kohta, kui valvureil näis olevat pisikiusatus mängida saalile. Seevastu valvur Joonase lõputu heietamine valvurite ja ehtsõjaväelaste suhetest ning ühe või teise ameti eelistest – näiliselt nii sobimatul ajal, kui Antigone teeb eluga lõpparvet – oli meisterlik. Loomulikult eeldab sellise veidra, kuid absoluutselt omal kohal oleva poolmonoloogi kirjutamine ka maailmatasemel autorit.
Muusikaline lahendus mõne pika, vaikse ja vaikusse suubuva heliga ning kohatise kellade (või campane de?) kasutamisega oli asjakohane nagu lavakujunduski.
Mida öelda lõpuks: ka nappide vahenditega võib teha suurt kunsti. Kulunult see tõde ju kõlab, kuid ega ta vale ole.