Raske puudega inimesed sünnivad siia ilma kui lunastajad
Vahur Laiapea
Postimees 9. aprill 2025
Teatris on kerge petta saada. Minul juhtub seda keskmiselt neljal juhul viiest. Pettud, aga riskid jälle.
Maksad kallist raha, aga vastu ei saa midagi peale alaseljavalu ja kahetsustunde. Kui on vaheajaga etendus, võib nuusutada kohvi- ja konjakilõhna ning kenasti riides inimesi piielda. Aga siis pead tegema otsuse, kas minna enne teist vaatust koju või kannatada lõpuni. Naine mul ei nõustu tavaliselt vaheajal koju minema ja nii pean ka mina lõpuni kannatama.
Vaatajad, enamik neist on harjunud lati alt läbi jooksma. Nad lepivad vähesega, nad on seda eluaeg teinud. Lohutavad end sellega, et lavastus puudutas OLULIST teemat. Või et SEE näitleja mängis päris hästi. Või et ÜKS koht enne lõppu oli hea.
Viisakas on plaksutada lõpus nii pikalt, et näitlejad kolm korda kummardama tulevad. Vähem oleks solvav, rohkem enamasti ei viitsita. Nii on.
Theatrumi „Erivajalik” oli etendus kahes vaatuses, aga mul ei tekkinud mõtetki peale esimest koju minna. Lavastus ei libisenud külge pidi maha. Puges naha vahele. Mitte palju. Parasjagu. Mis olid selle lavastuse elu märgid ja hetked? Need olid hetked, mil näitlejad suutsid teksti esitades ületada teksti ilmekusele apelleeriva esitamise.
Kui sõnad, mis nende suust saali jõudsid, käisid ringiga enne vaatajani jõudmist näitleja südamest läbi ja võtsid kõneks saanuna sellelt südamelt midagi kaasa. Mitte lihtsalt emotsiooni, vaid pingestatuse ja lahenduse kooskõla, mis iga kunstilise teksti aluseks, aga teatris kõige sagedamini tekkimata jääb (vt. märksõnu seljavalu, vaheaeg).
„Erivajalik” on Maria Petersoni äsja välja toodud lavastus, kus viis näitlejat esitavad erivajadustega laste/inimeste perede lugusid. Need näitlejad on Laura Peterson Aardam, Ott Aardam, Liina Olmaru, Tarmo Song, Anneli Tuulik. Tekstid on saadud PÄRIS inimesi, puuetega inimeste lähedasi intervjueerides.
Mulle tundub, et neid tekste ei ole lavale toomisel väga palju toimetatud ega muudetud. Nad tunduvad piisavalt ehedad ka oma lihtsas kõnekeelsuses. Näitlejad esitavad monolooge, kuigi mitmete lugude esitamisel on neid laval kaks – sel juhul ühe ja sama puudega/ erivajadusega lapse ema ja isa rollis. Ainult emade ja/või isade monoloogid vist laval ongi, tundub mulle lavastuse lugusid meenutada püüdes. Võiks ka öelda, et dialoog sünnib monoloogi esitava näitleja ja vaikiva vaataja vahel — mitte läbivalt, aga päris sageli.
Ükshaaval ei oska lugusid mingisse pingeritta panna – ei nende raskuse, traagilisuse või näitlejate esituse õnnestumise põhjal. Puudeid/erivajadusi, mis lugude aluseks, on mitmeid. Downi sündroomiga laps, sügava vaimupuudega laps, autistlik laps, pime laps, kurtide vanemate kuulja laps (ei ole puue ega erivajadus, lihtsalt keeruline lähtekoht lapse kasvamisel). Kurt naine. Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsed ja lapsevanem.
Esimese vaatuse lugudest puudutas, eristus isa lugu, kes üksi sügavalt autistlikku last kasvatas/kasvatab. Kes identifitseerib ennast ka lapse tugiisikuna. See on andmise, andmise ja veel kord andmise lugu elust lapsega, kust tagasi tuleb (näiliselt? esialgu?) väga vähe. Laps räägib sõnu, kuid ei hakka kunagi kõnelema, vestlema, oma tundeid sõnastama. Sügav autist on väga seestunud, elab kapslis, millest väljapoole avaneb aknaid vähe või üldse mitte. Isa (Ott Aardam) jutustus kannab.
Ühel päeval oli poeg isale öelnud – isa, ma armastan sind. Ei ole põhjust arvata, et ta päris elus ütles seda tundepõhiselt, teadlikult, mõtestatult. Ilmselt oli see kajakõne – kusagilt kuuldu kordamine. Aga öeldud sõnade jõud võib olla suur. Ott Aardami esituses tõusis see hetk lava kohale. Sündis midagi ehedat ja elusat. PÄRIS isa, kes kusagil PÄRIS last kasvatab, hoiab neid kunagi pojalt kuuldud sõnu kindlasti enda jaoks südames alles ja tuletab meelde, kui on VÄGA raske.
Teine vaatus oli tervikuna ehedam ja elavam kui esimene. Lõpulugu. Isa ja ema, mees ja naine – Tarmo Song ja Liina Olmaru. Nende laps, selle loo esmane looja — vaimult kaheaastaseks jäänud, vanuse poolest juba kolmekümnene, keda laval muidugi keegi ei kehasta. Isa, ametilt preester – Tarmo Song räägib üksikutest väga sügava ühenduse hetkedest lapsega. Ütleb välja ühe mind saatma jääva mõtte, mille omistab emmale- kummale kahest suurest Athose mäe pühakust – kas Isa Paissile või isa Porfirile. Selle sisu on, et raske puudega inimesed sünnivad siia ilma kui lunastajad. Nende ülesanne on võrreldav Jeesusega — võtta enda kanda teiste inimeste, ka kurja teinud esivanemate patte. Ma ei vastuta selle mõtte autentsuse eest siin esitatud kujul.
Lavastuse lõpus kõlanuna annab see tervele lavastusele tagantjärele võtme nähtu ja kuuldu mõtestamiseks. Lavastuse alguses oleks see mõte kõlanud kammertoonina.