Mihkel Mutt
Pushkin on raugelt ülev
“Ja tasa laulvad pühad näitlejad…”
Sirp 18. aprill 1997
Mis uus näitlemise stiil see on. võiks küsida, olles vaadanud Humanitaarinstituudi teatriõppetooli tudengite Pushkini “Väikeste tragöödiate” diplomilavastust Vene tänav 14 Theatrumi saalis. Lavastaja ja kursuse juhendaja Lembit Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld.
Laval toimuva üldine toon on valdavalt sordiini all, hillitsetud ja malbe, ainult puhuti on tunda jõudu, millega jõudu tagasi hoitakse. Pooleldi loetakse, pooleldi mängitakse, see on midagi liturgia ja vaikse suremise vahepealset. Tundub, nagu mõjutaks etendust ambients, kloostri naabrus. Südamest rõkatamist ei kuule, vähene forte on suhteline. Õnneks on esinejate diktsioon korralik ning värsiandmine loomulik. Vaatamise ajal kangastus mulle laudil lahkuja, kelle juurde on saabunud vaimulik viimast võidmist andma ning kes tuleb veel korraks teadvusele, et pühamehele pihtida ja mahajääjatele vaikselt ja mõttekalt oma jää-hüvasti-sõnad öelda. Neis on seda veetilga selgust, mis juuresviibijad ära petab, sest nii aru juures olev tüüne olend ei saa veel hääbuda. Ent kui sel lahkujal on midagi südamel, siis seda ta ei jõua lasta välja paista, ramm on otsas.
Kes teatriprotsessi jälginud, need näevad, et too on oma mentori nagu. Lembit Petersoni kuju rippus lava kohal ohus nagu Cheshire’i kassi naeratus. See vaatas vastu pea igast misanstseenist. Annaks jumal, et see hingeharidus transformeeruks noorte tegijate loovaks vabaduseks. Aja ja igaviku piirimail töötav Peterson on kujundanud lihtsa, aristokraatselt tasase ja liigutustelt viimistletud koreograafia, mis paratamatult mõjub natuke maneristlikult. (Meenutagem siinkohal ta varasemat keskajaihalist tööd “Nicolette ja Aucassin”.) Pushkini väikesed tragöödiad käsitlevad ajaloos varem toimunud sündmusi, kõigis on tegemist surmaga. Aines, kui nii võib öelda, on kriisihetkede mõju iseloomule. Kuid ajalooski, samuti nagu inimelus, näeb lavastaja ka suretavaid tendentse, mis võitlevad elavate inimlike kirglike jõududega. Neljast osast tundusid enim õnnestunud “Ihnus teener” – ning “Don Juan”, hea ja õpetlik lugu. Selles leidus üllatavaid väikseid misanstseene, nullstiil näitas efektselt naise meele muutlikkust.
Huvi pakkus minestamiste koreograafia, ebatraditsiooniline käte ja jalgade töö seejuures. Kukkumise joonis tervikuna oli rikkalik ja selle jooksul võis täheldada mitmeid vahepoose. Kommodoori ilmumiselt seevastu oodanuks enam dramaatikat, eelnev küttis ootused üles, kuid vaibus siis argiseks (mis võib aga olla taotluslik). Meeleolult lõpetamata jai ka iseenesest elamuslik pidu katku ajal. “Mozart ja Salieri” jäi lavastuslikult illustratiivseks.
Kohati mõjub toimuv stiilietendusena, näiteks koosviibimine Donna Anna majas ning viimase osa koosviibimise pimeduses kostvad jorisemised. Need on sisseelamuslikud, tabavad. Lavatehnilistest vahenditest kasutatakse ees- ja tagalava lahutavat ja etteveetavat musta kardinat, mille vahelt ilmutakse ja kaotakse. Kui laval toimuvat millegagi minevikust võrrelda, siis meenusid ehk “Pelease ja Melisande’i” sübolistlikud hingeliigutused. Publik kätub adekvaatselt. Saal on vaike ja seni suhteliselt tundmatu. Oletatavasti ei aja naised sinna mehi kultuurselt aega veetma. Võiks arvata, et stuudiolaste või lavakate etendustel on oma fan-club, kes ülereageerib. Seda õnneks ei juhtunud. Pealtvaatajad olid hiirvaiksed, justkui pelgaks oma suhtumist näidata, et mitte tekitada dissonantsi üldise atmosfääriga. Etendus on kammerlik ega sihi voimast katarsist. Peterson näib usaldavat publiku küllalt suurt vastuminekut tegijaile.Tükk ei ole saarane, mis tuleks ise peale, lajataks ning kisuks voimsalt kaasa. Aga neile, kes on vastutulekuks valmis, õiges hingeolus ja altid, neile pakub see väike huvitav diplomitöö sisselamisrõõmu lavastaja paleuslikku maailma ja mitmel hetkel vaikset rõõmsat kunstitunnet ja seeläbi kirgastust.
Jaa, etendus mõjub positiivselt. Pärast seda on mõnus minna alla kloostriaita ja filosofeerida. Oli tunnetuslikult põnev vaadata meie laval prevaleerivast natuke teistsugustest esitusfilosoofilistest algetest kantud teatrit, mis oma tasemelt ka arvestatav. Näitlejad, kes Petersoni koolist tulevad, on saanud ilmselt teistsuguse hingelise ettevalmistuse ning omanäolise suhtumise kunsti. Peda lõpetab sel aastal poolnäitlemiskursuse. Stuudioid on teatrite juures kogu aeg olnud ning sealt on tulnud kõvu tegijaid. Varasemaist piisab Hermaküla nimetamisest. Viimased eredad näited on muidugi Liina Olmaru, aga ka Indrek Taalma. Viljandi Kultuurkolledzhi ja Humanitaarinstituudi teatriõppetooli näol on tegemist regulaarse nähtusega ning alternatiivne näitlejakoolitus on Eestis reaalsuseks saanud. Kui küpseid vilju see kannab, peaks selguma juba paari aasta parast.