Ivar-Jaak Salumäe
Pühapäev pisarate orus Mõned mõtted „Talvevalgust“ vaadates
Eesti Kirik 10. mai 2017
Esimene vaatus
Istume kui kirikulised pinkides. Väikese rannaküla kirikus valmistutakse jumalateenistuseks. Kõik on nii harjumuspärane ja tuttav. Tuleb organist-kantor (Ene Salumäe) ja seab pilli ning noodid valmis. Tuleb kirikumees Algot (Tiit Alte), süütab küünlad ja paneb kirikukellad helisema. Koguneb väikesearvuline kogudus. Saabub kirikuõpetaja (Jan Uuspõld).
Jumalateenistus on oma harilikul viisil edenenud armulauatalituseni. Pastor toimetab omi toimetamisi ja kogudus laulab kantori kindlal eestvedamisel liturgiat. Arglikul, kuid usaldaval häälel loetakse meieisapalvet. Armulaualised kogunevad ebalevalt altari ümber, pastor jagab armulaua ande, tehes seda professionaalselt, kuid veidi kõhklevalt.
Ühine lõpulaul kõlab usaldusliku palvena: Et võiks hinge anda Sulle, näita teed Sa, palun, mulle. Kavaraamatu vahel on laululehed, nii et võiksime saalis soovi korral samastuda külakiriku väikese kogudusega ja laulda kaasa.
Kõik on pealtnäha rahulik, igapäevane, kuni lahti rullub inimeste argielu oma mitmesuguste murede, kahtluste ja kiusatustega. Keskmesse astub pastor Tomas Ericsson.
Külmetanud pastor vappub köhahoogudes. Neli aastat lesepõlve on löönud rööpast välja ta igapäevase elu ning kõigutanud tugevasti tema usku. Hing on tühjaks jäänud. Ümberringi on Jumala vaikus. Kirgliku koolipreili Marta (Maria Peterson) hoolitsuse ja armastuse pakkumine mõjub veelgi suuremat segadust tekitavana kuni lausa vihapurskeni. Valus on selle meenutamine, kuidas tema palved on nii abitud ja jõuetud olnud.
Hingeabi vajava kaluriperega suhtlemisel jääb kirikuõpetaja ebakindlaks ja saamatuks. Enesetapuplaane hauduv pereisa Jonas (Helvin Kaljula) ei saa vastust oma küsimusele: Miks me peame elama? Ka ei leia ta julgustust sellest, kui pastor talle oma elu ebaõnnestumistest jutustab. Nii lahkub ta kirikuõpetaja pihtimust lõpuni kuulamata.
Pastor Erikssoni meeleheide kasvab lausa meeltesegaduseks, kui ta teada saab, et tema juurest abi otsinud mees lasigi ennast maha. Ta mõistab, et kirikuõpetajana on ta täielikult ebaõnnestunud. Ei too kergendust seegi, kui ta deklareerib, et sellesse ametisse astus ta vaid oma vanemate soovil.
Üksi jäänud, enda meelest Jumalast ja inimestest hüljatud pastori pääsemine on selles, et on jäänud vähemalt kaks ustavat kaaslast ta ligi: kooliõpetaja Marta ja kellamees Algot. Pastor saab kuulda lihtsa vana kaluri suust jutlust Kristuse kannatuste tõelisest mõttest. On siiski veel olemas armuline Jumal ja armastav inimene.
Haigusest väsitatud ja hingeliselt muserdatud kirikuõpetaja kogub ennast, ajab selja sirgu, laseb seada stoola õlgadele, astub kindla meelega altari juurde, heidab pilgu pisukesele kogudusele ning kuulutab sügava veendumusega hääles: Püha, püha, püha on Issand, taevavägede Jumal. Taevas ja maa on täis tema au! Kostab vaikne rootsi õhtulaulu viis: Kui oma mustad varjud öö laotab üle maa, siis, Issand, meie juurde jää oma armuga.
On pikk vaikus ja puhkeb tuline aplaus.
Sügavais mõtteis või elavalt arutledes asub publik/kogudus koduteele.
Teine vaatus
Mu mõtted rändavad ajas ja ruumis kaugele.
1. pilt viib mind viiskümmend aastat tagasi, Leesi rannaküla väikesesse kivikirikusse, kuhu minu isal läbi talvise tuisu ja külma oli vaja jõuda jumalateenistust pidama. Ustav kellamees ja veel ustavam organist olid kindlasti kohal. Ehk tuli ka mõni kirikuline. Isal oli seljataga väsitav teekond Kuusalust sinna kauge pisukese koguduse keskele. Ustavalt ta seda teed käis, kuigi väsimus, lootusetus ja kahtluski tahtsid vahel võimust võtta.
2. pilt paneb mind vaatama nelikümmend aastat tagasi Mulgimaa uhkesse ja kõrgesse Tarvastu kirikusse, kus mu ristiisa Harri Haamer suure ustavusega pühapäevast pühapäeva jalgrattal kiriku juurde sõitis, ise ukse avas ja küünlad süütas, kaasas igaks juhuks ka jutlus: „Tühjadele kirikupinkidele“. Seda ei läinud siiski vaja, sest ikka astus sisse keegi, kes teadis pühakoja rahu väärtust.
3. pilt. Suur neljapäev 1970 Kaarma pastoraadi kogudusetoas. Kõik üheksa kohalolijat on avaldanud soovi ka armulauale tulla. Istume kui üks pere. Ja Kristus kesk meie seas. Pühitsen leivad ja saadan ringi; igaüks võtab ja sööb. Pühitsen karika ja saadan ringi käima; kõik saavad juua ühisest karikast. On otse nähtav ja tuntav armulauaosadus. Püha sakrament on tulnud nii lähedale ja puudutanud meid.
4. pilt. 29. mai 1988 Kolga-Jaani kiriku ees, Villem Reimani ausamba õnnistamine. Kirikutäis ja õuetäis rahvast demonstreeris uhkelt, et kirik ja rahvuslik liikumine on eestlaste jaoks omavahel lahutamatult ja eluliselt seotud. See oli esimene kord, kui toimetasin talitust sinimustvalgete lippude all. Oli iseäraliselt liigutav ja võimas, aga ka samas harjumatu ja kõhe tunne.
5. pilt. Tallinna piiskoplikus toomkirikus 14. septembril 1997. a mälestus- ja eestpalvejumalateenistus 11. septembril Kurkses toimunud suurõnnetuse puhul, kus hukkusid 14 Balti rahuvalvepataljoni luurerühma liiget. Piiskop Einar Soone ja kaitseväe peakaplan ning Eesti Kaitseväe juhataja, peaminister ja kaitseminister olid toetamas leinajaid ning kaastunnet avaldamas ja palvetamas kogu rahva nimel.
Kirik oli rahvast täis, toimus Eesti Televisiooni otseülekanne. Ühise leina ja valu ühine jagamine ja lohutuse ning lootuse otsimine andis jõudu. On nii hea, et meil on pühad paigad ja hetked nii mure kui rõõmu jaoks.
Pildid jätkuvad ja vahetuvad. Eestimaa on pühakodadega kaetud. Iga otsija võib leida endale kohase ukse.
24. juulil 2011. a olen kirjutanud:
„Just jõudis lõpule missa Oslo toomkirikus, mis kestis poolteist tundi ja mille CNN üle kandis väga oluliste kommentaaride ja simultaantõlkega. Mälestati neid, kes hukkusid Oslo pommiplahvatuses (7) ja Utoya saarel terroristi tulistamise läbi (85 noort). Küll oli hea ja julgustav näha, kuidas just kirik ja ühine jumalateenistus annab rahvale ja selle juhtidele jõudu ja rahu nii suure šoki ja mure keskel.
Kuningapere, valitsus, kiriku juhtkond ja lihtne rahvas kannavad südames sedasama ühte lohutust ja lootust, millesse nad maast madalast on istutatud püha ristimise kaudu ja mis kannab ka kõige raskematel hetkedel. Televisioon näitas kõike väga lähedalt, aga ka väga siiralt ja lugupidavalt; ka pisaraid pühkivat kuningat ja sügavalt liigutatud kuningaperet.
Õnnelik ja tugev on see rahvas, keda usk ja kirik nii loomulikuna ja vahetuna koos hoiab. Missa oli täismõõduline piduliku muusika, korjanduse ja armulauaga. Ka rahusoov kuulus sinna ja kuningapere ning valitsus said seeläbi rahvale veel lähedasemaks. Kõige selle ilusa taustal on otse masendavalt kahju killustumisest ja vaimsest segadusest ning tühjusest eesti rahva keskel.“
Kolmas vaatus
Tagasi Bergmani juurde. „Talvevalguse“ tegelased suudavad lavastuse jooksul ütelda erakordselt palju ja olulist. Emotsionaalses situatsioonis kõlavad sõnad eriti mõjuvalt, aga võivad ühekordsel kuulamisel kiiresti ununeda. Sellepärast tahan siin trükitähte raiuda järelemõtlemist ja edasimõtlemist väärivaid repliike, aga ka elulisi karaktereid kõrvalosades, kes probleemistiku meile veelgi lähemale toovad. Mõneti avaldub siin lavastuse rikkus filmiga võrreldes.
Seal on hr Aronsson (Tarmo Song), organist, kes aina toimetab ja mitmel viisil koguduse tegevuses kaasa lööb, kuid kellest õhkub vastupidiselt vanale kellamehele sellist rahutust ja püsimatust, mis mõista annab, kuivõrd teisejärguline on kirikutöö tema jaoks ja kui pealiskaudselt ta sellesse suhtub.
Seal on proua Persson (Anneli Tuulik), neljandat last ootav vapper kalurinaine, kes alistunult võtab vastu mehe surmateate ja ütleb masendunud kirikuõpetajale lohutavalt: Pastorihärra tegi, mis ta suutis, ning jääb kirikusse istuma ja lootusrikast muusikat kuulama, sest kuhu paremasse ja turvalisemasse paika olekski tal minna.
Väga tänapäevaselt kõlab pastor Ericssoni kurtmine Martale: Mind alandavad jutud. Varem polnud kellelgi kirikuõpetajast sooja ega külma, sellest, mida ta mõtles või tundis. Ta oli lihtsalt üks vajalik asi, kuigi keegi päris täpselt ei teadnud, milleks ta hea on. Siis algasid kuulujutud sinu ja minu kohta. See kohutav keelepeks.
Et mitte päris kõike etenduse sisust ära jutustada ja nõnda kahandada kirikurahva huvi eesolevate võimalike „Talvevalguse“ esituste vastu kirikuis või kusagil mujal, tahan lõpetada Marta vaikse tõdemusega: Kui me ainult võiksime tunda end kindlalt. Kui me julgeksime näidata üksteisele õrnust. Kui meil ainult oleks mingi tõde, millesse uskuda. Kui me vaid suudaksime uskuda …
Ivar-Jaak Salumäe,
emeriitõpetaja