Pille-Riin Purje teatrikommentaar: üdini tungimise tee Theatrumis ja VAT Teatris
ERR 1. oktoober 2018
Juhuse ja Eesti teatri mängukava tahtel nägin Theatrumi uuenenud maja avalavastust “Suur maailmateater” (aja kullaprooviga klassika, autor Pedro Calderón, lavastaja Lembit Peterson) – ja kohe järgmisel õhtul VAT Teatri esietendust “Pilgatud pimedus” (saksa nüüdisnäidend, autor Wolfram Lotz, lavastaja Christian Römer). Ainuüksi žanrimääratlused justkui ristaksid piigid: autosakramentaal versus enesetapumissioon!
Nüüd kisub jätkama nii: “Sihuke sõnapruuk, mida mõnel momendil kuuleb VATi lavalt, oleks Theatrumis mõeldamatu, nagu ka mõne tegelase karikeerituse laad….”
Stopp! Libisesin vastandamise teele – see tee ju varnast võtta, aga oi kui tüütu ja igav seal tammuda. Pealegi ütlesin pooltõe, sest Lotzi näidend, Mihkel Seedri vahvas tõlkes ja dramaturgimuganduses, opereerib osavalt stiilikihtidega, parodeerib ja provotseerib ulaka häbitusega, ent sihiteadlikult.
Loeb see, mis lähendab. Sureliku teekonnad mõlemad. Lõppeks, eks ole seda iga etendus oma elususes, ajalikkuses!
“Suure maailmateatri” allegooriliste nimedega rollide surmatants kahe ukse, hälli ja haua vahel; “Pilgatud pimeduse” kahe eesti nimega sõduri kulg mööda jõge, ümberringi tume mets. Teatraalne vahekardin kujundina mõlemal laval: Theatrumis kunstnik Lilja Blumenfeld, VAT-is Iir Hermeliin. Loodus allub “Suures maailmateatris” Autorile, “Pilgatud pimeduses” ulbivad inimlapsed omapäi, kas omal valikul või süül, see on küsimus.
Ometi on surm sündmus mõlemas komöödias, kuigi ilmutab end erinevas valguses. Tekib ere ootuse ja ootamatuse, valmisoleku ja valmisolematuse kontrast.
Üsna loomulik, et kummalgi teatril on oma väljakujunenud publik, et leidub neid, kes truud ühele, võõrastades teist. Aga rõõmsaks teeb teatrimaastiku mitmepalgelisus, tervendav on testida oma kaitsetust, (võlla)huumorimeelt, sallivust, kujundite lugemise kirjaoskust – seinast seina. Laest kõrgemale, maast madalamale, unustamata kaht ukseava.
Sümpaatne sügiskingitus: kaks omas stiilis väljapeetud komöödiat, mõlemad kantud andekate näitlejate lavastajatruust mängulustist.
Teater annab võimaluse vaagida inimeseks olemise tähendust, tungida kahe mõiste üdini.
Enesetapumissioon…
Autosakramentaal…
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Vikerraadio