Pille-Riin Purje
Peeglite taga on valguse algus
Postimees 30. jaanuar 2020
Eva ja Indrek Koff „Tagasi”
Lavastaja Lembit Peterson
Kunstnik Mae Kivilo
Osades Lembit Peterson, Kaie Mihkelson, Aleksander Eelmaa ja Mare Peterson
Esietendus Theatrumis 25. jaanuaril
Portugaliga puudub mul vähimgi seos. Aga see pole vast määrav, Eva ja Indrek Koffi näidendi „Tagasi“ mõistmisel ei ole Portugal eeldus, vaid boonus. Ühesõnalisse pealkirja kätketakse põhjatum saladus.
Veel esietenduse vaheajal ei osanud aimata, et „Tagasi“ järellaeng kujuneb sedavõrd valuliseks. Võib-olla koguni julmaks? Ja ometi lepitavaks. Mõndagi sõltub interpretatsioonis vaataja isiklikust elu- ja igatsusejärjest. Ka vanusest või noorusest. Kahtlane oleks väita, et ka soost. Kummatigi tundub põnev, et Eva ja Indrek Koff kirjutasid näidendi kahasse ja tegelaste kvartetis lahutab mehi ja naisi skalpellterav eraldusjoon.
Väga loogiline, kuna lavasaatusi läbistab läheduse puudumine. Naised jäävad meestele hingevõõraks, pealesunnitud kaaslaseks: üks on sugulane, teine majateenija. Ei saa salata, et mehed on tunduvalt sümpaatsemad. Meeste ebapraktiline unelemine paotab neis pehmema eluhuumori, minoorse muige.
Aga soovastandus viib mu rappa, sest mehedki pole ühe vitsaga löödud. Kuigi neid liidab tähtis kogemus: nii Harri kui Manueli elus on olnud kaks sünnipäeva, üks toodud tagasi veest, teine tulest. Kaks naist on omakorda täiesti erinevad, ehkki mõlemad klammerduvad mineviku külge ega oska enam märgata olevikku, hoida praegust hetke. Siin sekkub poliitika.
Tervikust imeliku, nõtke rohmakusega irduv stseen kahe ruuporisse loosunglauseid hõikava võimuri, Karl Vaino ja António de Oliveira Salazariga viitaks kui ajaloo seaduspärale, et võimumehed mängivad poliitikaga süüdimatult, naised ja emad aga toovad ohvreid. Dona Maria ohver on päris ja traagiline. Estri eluambitsiooni (laulu)kaar libiseb drastilisse tragifarssi, sest „üldjuht“ ei saa olla päris unistus, vaid ohtlik kinnisidee, mis viimaks purustab muusika nagu pähkli tangide vahel.
Näidend, mis peibutab
Neli elunovelli või romaani, igal oma helisagedus. Näitlejate kvartett hoiab kokkusaamatust meisterlikult koos. Neli tegelast, kes ilmuvad ja kaovad Theatrumi pöörleval (ohoo!) laval, on laetud osatäitjate isiksusemahuga. Lavastuslikud remargid on juba näidendis kirjas, soolo- ja duostseenid laval sugestiivsed. Nii kuuldavad-nähtavad sisepihtimused kui ka üllatavad tummstseenid.
Lembit Petersoni Harri peseb valget särki, kuni pesukausist saab meri laevukestele; või räägib valge lauatelefoniga ja mõte uitab lapsepõlve. Petersoni lavaelus on huumor soojem, heledam kui teistes. Ses kuuekümneses noormehes on midagi Nipernaadist, kes mererannal ikka ootab üht Heli.
Aleksander Eelmaa Manueli pantomiim kaheteistkümne (tähenduslik arv!) valge kohvitassiga kahesaja-aastasel söögilaual on kiusakam õrritamine. Eelmaa rolli tuumhetkeks kujuneb pihtimus üksildusest ja kõrvalpilgust oma elule kui filmile: ta silmad kompavad saali, usaldamise tarve üritab ületada vaheseina, seda järsult kinniklõpsatavat prillitoosikaant.
Kaie Mihkelsoni Estri koorijuhikäed sooritavad dirigendižeste, need käed kerkivad majesteetlike linnutiibadena, ent vastumeelset Portugali „Amaalia“ vinüülplaati vaevu taludes krampuvad rusikasse, õepoja Harri lemmiklaulu läbi lõigata ihates. Estri argitoimingute surnud ringis kerkib kingakuhil. Mihkelsonil on peen stiilitaju, groteskitaktides absoluutne kuulmine. Neid kolme tegelast ümbritseb tundlik, veider absurdikirme. Näidend peibutab ja eksitab läbiva žanrivaheldusega.
Mare Petersoni dona Maria, kes sarnaneb väliselt väga Portugali lauljanna Amália Rodriguesega (foto kavalehel), viivleb teises dimensioonis, absurdi- ja koomikaüleses elupoeemis. Keerukas, staatilisema saatuseheliga roll. Pilku püüab valge laudlina teenija Maria käsivarrel, valmis katma igavest peielauda, et tema pojake saaks laua all rahus kodu mängida.
Mae Kivilo stsenograafias on iga detail kujundivälja teenistuses. Pöördlava poolitavad pingul valged purjelinad, neil väreleb lainete valgus (valguskunstnik Margus Vaigur), sinna ilmuvad kroonikakaadrid (videokunstnik Sander Põldsaar). Valged nelgid lavakülgedel liivas viitavad Portugali nelkide revolutsioonile, ent ennekõike kalmistule. Igaviku kontrastiks ajalik punane nelk noodipuldil, märk nõukogude võimust, mis Estri närvi ajab. Marius Petersoni helikujundus tähistab ja annab aega, toonitab stiilset kummastatust.
Mälu ja ootuse lävel
Koffide näidendis assotsieerub miski Madis Kõivu mälu-unelisusega. Lembit Petersoni lavailmas tuleb jälle kord tagasi Samuel Becketti „Godot’d oodates“ (Noorsooteater 1976). Finaali liginedes kasvab aina tungivamaks seisundiks ootamine. Aleksander Eelmaa mängis tookord Vladimiri, tema nüüdne kohalolu võimendab „Godot’d“ mälu- ja mõjuvälja.
Pealkiri „Tagasi“ ajab igas tegelases oma võrseid. Estri tee tagasi mattub mürgisesse umbrohtu. Valu ja iroonia piiril lõikub hinge naiste misanstseen finaalis. Dona Maria ootab igavesest ajast igavesti, kannatlikult tardudes leina kandva ema kujuks. Ester lebab kägaras kuju jalamil, viivuks kangastub paitust ootav koer.
Mehed on end viimaks ometi lahti kiskunud argielu ängikammitsaist. Nüüd seisatavad nad lävel. Ootus iga silmapilk täitumas. Lavastaja viitab kavalehel Juhan Liivi luuletustele, mina aga tunnetasin finaalis Juhan Viidingu „Ööliblikat“. Kõlab koputus. Harri ja Manuel kuulatavad pingsalt. Silmitsi iseendaga. Peegliga. Veel hetk ja paotub klaasist uks. Siis nad jõuavad. Tagasi.