Õpetlik ajalootund raekoja iidsete võlvide all
Helen Pärk
Postimees 27. oktoober 2022
Theatrumi uusima lavastuse kesksel kohal on lugu
Marta Aliide Jakovski – põneva käekirjaga noor lavastaja
Ott Aardamile sobib Theatrum
Theatrumi lavastus „Simson ja Deliila” (autorid Henrik Esse, Roos Lisette Parmas ja trupp) on mänguline ajalootund, mis annab argiõhtul tavalisele teatrisõbrale võimaluse piiluda raekoja nendesse saalidesse, kuhu harilikult pääsevad vaid kutsutud külalised või ajaloohuvilised ekskursandid.
Vaid mõni minut enne etenduse algust tuleb publikul üles ronida järsust punase vaipkattega trepist, raekoja kodanikesaalis ootab ees küünlavalgusest saadetud pidulikkus, vaataja tagasihoidlikkuse järgi on võimalik valida istekoht kas esireas või seina ääres. Vaikselt kõlab Léo Delibesi ooperist „Lakmé” pärit „Lilleduett”, teos, mis minu (krimikirjandusest rikutud) peas seostub kriminaalsete juhtumite ja põnevusega. Tähelepanu teravneb ning mäng võib alata.
Väikese vahega sisenevad saali mees ja naine, Ott Aardam ja Laura Peterson – Simson ja Deliila, nagu nad end tutvustavad. Mees suhtleb publikuga, tervitab isiklikult selle kauneimaid liikmeid; kui saabub naine, saab temast mehe tähelepanu keskpunkt. Mängitakse publiku ja teineteisega küsimuste-vastuste mängu eesmärgiga see võita, sest võitjale on pandud välja auhind. Publik pingutab, nagu jaksab, kuid fakte Tallinna raekoja 700-aastase ajaloo kohta ikka niisama lihtsalt ei tea, ja publik seda mängu ka võitma ei pea.
Kesksel kohal on lugu
Iga küsimusega tõuseb tempo, iga küsimusega koguneb ühe mängija kätte üha rohkem kuldseid kaarte. Vaataja saab muu hulgas teada, et teatrit tehti raekojas juba 14. sajandil ning toona nimetati seda „teatrumiks”, et ajaloomälestised vajavad vähemalt 18 soojakraadi ning kes on viinamarjakobaraid meenutavate laelampide autor. Tänases ühiskonnas kirgi tekitavate energiateemade juures on eelnimetatud küsimused täiesti maised ning vaatajat kahe jalaga maa peal hoidvad.
Enam-vähem sellel hetkel, kui külmatunne endast märku andma hakkab, on publikul aeg liikuda tunduvalt väiksemasse, kohtusaali, kus selgub mängu võitja ja lunastatakse välja auhind. Kuid kumb võidab mängu, kas mees või naine, ning mis on auhind, seda tuleb teatrihuvilisel endal vaatama minna.
Ent nagu lavastuse pealkirigi ütleb, on näitemängus kesksel kohal siiski Simsoni ja Deliila lugu, nemad on tegelasteks ka ühel piibliteemalisel maalil, mis asub sealsamas raekoja kohtusaalis. Olid ajad, mil needsamad maalid olid õigusemõistjatele kui suunised otsuste tegemisel; tänasel päeval võib aga igaüks olla kohtuniku rollis: keda mõista, keda hukka mõista, on vaatenurga küsimus.
Laura Petersoni sisenemisel saali meenub esimesena tema osatäitmine Henrik Ibseni näidendis „Naine merelt” (Ugala, lavastaja Andres Noormets), hoolimata sellest, et olen teda korduvalt mitmesugustes rollides laval näinud. Deliilana publikuga suheldes on Peterson etenduse esimeses pooles telemängu saatejuhilikult hoogne, õige vastuse eest tunnustav, kuid samal ajal jahe ja eemalehoidev, justkui millimeetri täpsusega on paika rihitud õige ja piisav distants. Ja kuigi kõik kolm tegelast on riietatud musta sametisse, rõhutavad Petersoni luksuslik kleit ja kuldsed ehted koos lopsaka lokisoenguga tema ilu ning toetavad saatusliku naise rolli.
Ott Aardamile sobib Theatrum, rollid lavastustes „Kuningas sureb”, „Iraani konverents” ja kõnealuses „Simsonis ja Deliilas” hakkavad peast tõrjuma tema pikaajalist seost Eesti vanima telesarjaga. Aardami Simson on kord tugev ja siis jälle nõrk, kaunid naised mõjutamas tema elukäiku. Tugevat tasakaaluhoidmist ja täpset liikumist vajavad emotsioonirohked stseenid pikkadel pehmetel pinkidel näitavad lavapartnerite omavahelist tunnetust. Kirg, mida Simson Deliila vastu tunneb, on nähtav. Nappide detailidega antakse edasi armastus, usaldus, petmine ja hukk.
Peale Aardami ja Petersoni on laval ka kevadel lavakunstikooli lõpetanud Maria Teresa Kalmet, kes teeb oma esimese rolli Theatrumi näitlejate ridades. Hoolimata sellest, et nägin Kalmetit mitmes 30. lennu diplomilavastuses, jäi ta mulle eredalt meelde just Theatrumi all etendunud Eduard Vilde „Tabamata imes” Lilli Ellerti rollis, kus tema mäng oli ühtaegu nii jõuline kui ka habras. Seesama jõuline haprus tuleb välja ka seekord, episoodilises rollis Simsoni esimese naisena, kes peab surmale alla vanduma.
Põneva käekirjaga lavastaja
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Marta Aliide Jakovski on oskuslikult ära kasutanud kaks omavahel seotud raekoja saali. Kui kodanikesaalis on ruumi, õhku ja hääle helisevat kõla, siis kohtunikesaal on intiimsem, näitlejad on publikule väga lähedal ning mängu kaasatuse tõenäosus hulga suurem.
Jakovski on põneva käekirjaga lavastaja. Mäletan hetke, kus tema lavastatud Juha Jokela „Fundamentalisti” (Von Krahli teater) vaadates unustasin isegi korraks hingata, pinget oli tunda igas hetkes. Pisut samalaadne pinge on õhus ka „Simsoni ja Deliila” viimasel paarikümnel minutil, kus mäng muutub iga hetkega teravamaks ja intensiivsemaks.
Nende kahe lavastuse puhul torkavad silma sarnased jooned ja teemad: usk ja selle tugevus, usaldus ja reetmine, tugevad naised ja nende mõjutatavad mehed. „Simsonis ja Deliilas” jutustatakse lisaks peategelaste loole ka teisi, sajandite taha jäävaid paeluvaid seiku saatuslikest naistest suurmeeste elus.
Etenduse viimastel minutitel sekkub rahulikku ja mõtlikku atmosfääri elu, täpsemalt Raekoja platsil käiv melu. Joviaalses meeleolus noored veedavad lõbusalt aega soojas oktoobriõhtus, nende jaoks on seitsme sajandi vanuse raekoja esine lihtsalt üks mõnus kokkusaamiskoht.