Karin Allik
Ootamist väärt Godot
ERR 11. september 2019
“Godot’d oodates”
EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi koostöölavastus
Lavastaja Markus Helmut Ilves
Esietendus 24. augustil
Autor Samuel Beckett
Tõlkija Aino Pärsimägi
Toimetanud Anu Lamp ja Markus Helmut Ilves
Lavastaja Markus Helmut Ilves (EMTA lavakunstikooli XXIX lennu lavastajaõppesuuna üliõpilane, juhendaja Lembit Peterson)
Kunstnik Freda Purik
Valguskunstnikud Helvin Kaljula ja Oskar Punga
Produtsent Aive Sarapuu
Osades EMTA lavakunstikooli XXIX lennu üliõpilased:
Estragon Jan Erik Ehrenberg
Vladimir Kaarel Pogga
Lucky Oskar Punga
Pozzo Simo Andre Kadastu
Poiss Ekke Hekles
Mitte ainult absurdidraama kaanonisse, vaid ühtaegu maailmakirjanduse klassikasse kuuluv Samuel Becketti näidend “Godot’d oodates” pole kahtlemata lihtne materjal. Pealtnäha juhuslik sõnade vool ja sündmuste ahel tuleb mängida korraga kaasahaaravaks ja tähendusrikkaks. Eduka tulemuse korral võibki publik loodud tähenduste rägastikku ekslema jääda ning nõnda jättis ka Markus Helmut Ilvese diplomilavastus Theatrumis mind eksistentsiaalsete küsimuste ulgumerele ulpima.
Tuleb samas tunnistada, et ajuti tundsin end teatrisaalis kui kahvliga suppi söömas – asja maitset sain tunda, ent silmnähtavalt tuumakas sisu, intrigeeriv ideeväli end esimese vaatamiskorraga kergesti kätte ei anna. Küll aga läksid idanema mitu huvitavat tähelepanekut. Kuivõrd lähtuvalt lugemise, lavastamise või kogemise kaasajast lisandub Becketti tekstile tihti aktuaalseid (või lausa poliitilisi) tähendusi, siis Ilvese tõlgendus jääb eeskätt truuks ootamisnäidendi essentsile: aja ja mälu suhtelisusele. Et aeg võib ka seista, et mälu võib ka kaduda, pääseb lavastusest kõlama.
Seejuures hakkab vorm võimsalt sisu tõestama, sest seosetute repliikide koostatud dialoogis ununeb öeldu hämmastavalt kiiresti. Tõepoolest, mööda minnes poetub vestlusesse omajagu ridu, mis kahe kõrva vahele pikemaks ajaks kajama jäävad – kas või Pozzo üllatav väide, et inimkonna pisarate hulk on jääv suurus. Kui aga pidev koherentne argivestlus looks vaataja peas loogilise jada, siis jabura tempoga teemasid vahetav kahekõne tekitab peamiselt efekti, kus kuuldud repliigid sageli sekunditega ununevad, moodustamata seoseid eelneva või järgnevaga. Nii tõusebki reaalsuses esile mälu kaduvus ja kaheldavus.
Samal ajal muudab Freda Puriku stsenograafia mõnevõrra suhteliseks ka ruumi, kui kohustusliku surnud puuvõra, külma kivimüraka ning krässus põrandakattega lavale tolmavalt viljatu lagendiku rajab. Koostöös näitlejate mänguga omandab väiksevõitu saal suuremad mõõtmed, venitades vaataja ruumitajuala läbi mustade kulisside, lõpmatult laiuvale tühjale väljale. Sellevõrra illusiooni murdvamaks muutub niisiis viiv, mil Estragon (Jan Erik Ehrenberg) äkitselt vastu seina põrkab, Vladimir (Kaarel Pogga) talle hüüdmas, et sealt välja ei pääse. Ruum tõmbub hetkega kokku ja taastab oma normaalsuuruse.
Taotluslikult kidura kujunduse taustal pakub Estragoni-Vladimiri südamlike veidrike paar kohati kujutava kunsti elamustki – misanstseeniti moodustavad nad ootamatult veatuid kompositsioone, millel silm lausa puhkab. Valdavalt tõmbavad nende ruumiliste suhete asemel tähelepanu aga eriskummalise duo inimlikud suhted. Kord sõbralikud, siis vennalikud paistavad omavahelised tundmused, mõneks hetkeks võtab Pogga kehastatud Vladimir kaaslase suhtes isegi isaliku hoiaku. Ehrenbergi Estragon näib tema kõrval nooruslikult naiivne ja kärsitu, impulsiivne ja püsimatu. Unenäolisel ilmel ennastunustavalt kanakoiba järades manifesteerib Estragon justkui oma õnne lihtsatest asjadest, kui Vladimirist õhkub huvi kõrgemate väärtuste vastu, nagu õiglus või väärikus.
Sellegipoolest viitab mõlema sarnaselt kühmus rüht ja kange samm kõrgemale eale. Kuna teos niikuinii inimese arusaama ajast lammutab, ei pea tegelaste vanus samas tavamaailma printsiipidele allumagi. Asjaolu, et näitlejad ise veel oma kahekümnendais viibivad, muudab vanuse siinkohal veel tinglikumaks väärtuseks. On need kaks selli siis lõpuks 11 või 70, kes teab. Või hoopis – kuidas kellelegi.
Laval struktureerivad nende aega ometi ootamatud kohtumised võrdväärselt ekstsentriliste kujudega, nimelt härraliku Pozzo (Simo Andre Kadastu) ja lõõtsutava Lucky’ga (Oskar Punga), samuti araverelise Poisiga (Ekke Hekles). Viimane ilmub lavale nagu viirastus, kiirates kahvatust nii oma ilmest kui olekust, tekitades korraga kahtlust ja kaastunnet.
Mainitud Pozzo mängitakse aga peaaegu vankumatult enesekindlaks. Süüdaku ta siis parajasti uhkelt oma piipu või kaotagu hetkeks käest jutujärg, endas see Kadastu kehastatud šarmantne härrasmees ei kahtle. Vaatus hiljem hüppab Pozzo hoopis teise registrisse, nimelt täielikku abitusse, ent kild endist väärikust kumab läbi ka siit.
Räbalais Lucky seevastu väärikust enam ei tunne, olles Pozzo ikkes inimlikud omadused suuresti minetanud. Surmväsimusest väsimatult rappuv keha ja huulte vahelt maa poole veniv süljenire annavad Oskar Punga Lucky’le tõeliselt ebardliku mõõtme, kuid võimendavad nõndaks tegelase ainsa selgushetke vägevust. Otsekui emantsipeerunud ori sööstab Lucky vaim silmapilguks vabaduse suunas, kümneid mõtteid välja tulistades areneb tema hullunud pilk üha erksamaks, kuni olukord lõpuks üle kuumeneb. Metslasest prohvetiks ja prohvetist metslaseks vaid mõne hetkega.
See Godot on tõesti ootamist väärt, kui sisuküllased mõtted ja osavad rollid seniks aega viidavad. Ent üks igatsus jääb hinge kriipima rohkem kui nimitegelase tulematajätt – see on taas igatsus julgema lavastajakäekirja järele. Ilvese lavaversioon materjalist on peaasjalikult comme-il-faut Becketti tõlgendus, teisisõnu klassikateksti laitmatu lavastus, mis aga üllatusi pakub vähe ega uudset puutepunkti kaasajaga kergesti ilmuta. Aukartus näidendi ees võib mõistagi olla suur, kuid ei pea halvama isikupärast lähenemisviisi. Olen kindel, et kui lavastaja kord juba selle rohkeid tõlgendamisvõimalusi pakkuva teksti ette võttis, siis miski seal tema südant teravalt põletas. Edaspidi ainult tarvitseb see südameasi ka selgemalt ja julgemalt publikuni kanda.
Toimetaja: Valner Valme