Minata maailm
Ott Karulin
Sirp 6. september 2024
Theatrumi „Ufo”, autor Ivan Võrõpajev, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Kalju-Karl Kivi, video- ja valguskunstnik Léon Allik, helilooja Tõnis Leemets. Mängivad Ott Aardam, Andri Luup, Helvin Kaljula, Teele O’Brock, Laura Peterson-Aardam, Tarmo Song, Anna-Magdalena Peterson, Merlin Kivi, Jonathan Peterson ja Mark Erik Savi, instrumentalist Tõnis Leemets. Esietendus 4. VII Viinistu katlamaja teatrisaalis.
Ei usu ma mingeid tulnukaid, jumalat ka ei usu, aga kontakti, kas või hetkelist äratundmist, igatseme vist kõik. Tunda täielikku ohutust, lõputut vaikust ning aktsepteerida leinata, et maailm püsib koos ka sinuta, on vabastav kogemus. Ivan Võrõpajevi „Ufo” tegelased on otsinud kirjeldatud selgust, nagu inimesed ikka, pühendumuses tööle või perekonnale, palvetades või uimas trippides, aga näe, kohale pole jõudnud. Ja siis on neil kontakt.
Üheksat kokkupuudet püütakse kirjeldada meilegi – just nimelt püütakse, aina täpsemaid sõnu otsides ja teades, et ükski sõna pole eales kohane, et oma kogemust jagada. Võrõpajev on need monoloogid üles ehitatud samale struktuurile: lühike enesetutvustus, aga tõesti väga lühike, sest see info pole tegelikult oluline, seejärel enneolematu kontakti kirjeldus ja siis mõtisklus selle tähendusest aina uutest näidetest ja võrdlustest kinni haarates, kuni on selge, et õigeid sõnu tõepoolest ei ole ja jääb vaid loota, et peamine sai edasi antud. Eks see korduv struktuur ka veidi väsita publikut ning nõuab justkui näitlejailt rütme varieerivat siserežiid, aga lavastaja Lembit Peterson on „Ufoski” enamjaolt usaldanud aeglust ja voolamist, mis kuuluvad sageli tema käekirja juurde.
Sellegipoolest kipub mõte teise vaatuse alguses liialt hajuma, sest selle Võrõpajevi näidendi tekst on ehk ootamatultki üheplaaniline, kohati isegi plakatlik, ning mõtted hakkavad korduma. „Ufo” kontaktikirjeldused algavad argisest ning jõuavad enesekesksuse kriitika kaudu absoluutse ja vahetu tajuni, mis võib, aga ei pruugi olla seotud mõne religiooniga. Seejuures ei ilmne plakatlikkus isegi niivõrd Võrõpajevi mõtisklustes ei millegi vähema kui elu mõtte üle – otse vastupidi, saalis istudes on nii turvaline kui ka intrigeeriv omi mõtteid korrastada, laval öelduga nõustudes või vastu vaieldes –, vaid pigem üsna ootuspärases tegelasgaleriis. Eriti stereotüüpsed on just nooremad tegelased, nagu maailmalinnas Hongkongis tüdinult asjatav programmeerija Artjom, kes leiab lõputu vaikuse lõpuks narkootikumide asemel kohtumises ufoga, või New Yorgi muusikapoe rämesuine ja küüniline müüja, kes saab aru, et maailm ise polegi ebaõiglane ja problemaatiline on tema enda suhtumine.
Etendajad lähenevad oma tegelase skemaatilisusele üldjuhul väheseid teada isikutunnuseid kas rõhutades ja veidi karikeerides (näiteks Merlin Kivi igati esindusliku Norras reisikonsultandina töötava neiuna, kel on korrektne nii riietus kui ka vaevumärgatav aktsent, või ka Andri Luubi kehastuses Iiri väikelinna pensionieelik, kes on tütrega suhtlemise nimel ühismeediasse sukeldunud) või siis rakendatakse end just nimelt mõtte edasiandmise teenistusse, markeerides karakterit nii vähe kui vajalik (nagu Ott Aardam ärist ja kõige teadmisest väsinud Robertina või Jonathan Petersoni kuller, kes rahulikult lepib, et on ise oma elu keeruliseks teinud). Seejuures pole kumbki lähenemine teisest tingimata parem, lisades lavastusele variatsioone, kuid huvitavamate rollilahendustena jäid mulle meelde need, kus püütakse kaht poolust teadlikult kokku või ka teineteise vastu mängida.
Seda enam et samalaadne sisepinge kannab ka lavaruumi. Ühelt poolt on Kalju-Karl Kivi loonud nullruumi, kus liivaga kaetud lava piiritlevad kaks suure ekraani taha viivat treppi. Mõlema keskel on portaal, mis tähendab, et iga monoloogi raamistab sama misanstseen: lavale tullakse ühelt trepilt laskudes ja lahkutakse teist kasutades ning vahepeal on mängupartneriks vaid reguleeritav pukktool. Teiselt poolt kehtestuvad nii valgus- ja video- (Léon Allik) kui ka helikujundus (Tõnis Leemets, kes ka muusikuna laval) üsnagi tähendusrohke kujundina: esmakohtumine tegelasega leiab aset ekraani vahendusel, kus suures plaanis näitleja ilmub kosmilisest kõiksusest, et siis enne publiku juurde laskumist end kiirelt peegli ees korda sättida. Portaalid aga, mis nende läbimisel ja kontakti mainimisel helendama löövad, toimivad piirina siin- ja teispoolsuse või siis teadmise ja mitteteadmise, valgustatuse ja argisuse vahel. Lõpuks tänatakse enne ekraani taha kadumist ja taas varjuks muutumist muusikut, kes mõjub seetõttu valvuri või vastuvõtjana (kuidas iga vaataja religioosne-filosoofiline maailmapilt parajasti tõlgendada lubab).
Anna-Magdalena Petersoni üliõpilane Emily, kes käib pühapäeviti hatha-joogas, ei ootagi ilmselt kohtumist Šiva või maailmahinge või kellegi kolmandaga, sest äratundmine, kui hea ja kättesaamatu on täielik ohutus, on piisav selletagi. Petersoni kanda on lavastuse avamonoloog, kui publikul pole veel skeem selge, kuid paeluvaks teeb selle rolli pigem kehastumise heas mõttes argisus – temaga võib kohvikus kohtuda nii Austraalias kui ka Eestis.
Erinevalt Emilyst tervitab aga Helvin Kaljula Mitsubishi Kölni esinduse juhina muusikut üsna kindlasti jumalikkuse esindajana, kuid siiski võrdse kaasamõtleja või -tunnetajana, sest talle ei ole jumal (vähemalt esialgu) mingi konkreetne idee või religioon, vaid lihtsalt aisting, eluseisund. Kaljula parajalt koomilisenagi mõjuva Dieterina, kel ikka korraliku müügimehena toon toonis riietus, kust ei puudu trendiükskõikselt kõrgelt kinnitatud püksirihm ja keskealise mehe kõhukesel puhkav lahtiste hõlmadega vest, ning kelle veidi längus õlad ja siiras kõneviis toovad paratamatult heatahtliku muige näole, on mõtte edasiandmisel väga täpne, pannes jumalat defineerima ka ateistid.
Ka Laura Peterson on koduperenaisena stereotüüpses kestas (liival kõndimiseks sobimatult kõrged kontsad, mis passivad hästi kahtlustan et disainkleidiga) ning tekitab esiti vaatajas ehk kõige enam küsimusi, kui tõsiselt teda ikkagi võtta saab. Monoloogi edenedes avaldub aga aina enam nii Joanna religioossus kui ka kelmikas eneseteadlikkus („Aga tulnukatega ma pole kohtunud. Mis te nüüd, ma olen ju kristlane, ma ei usu tulnukaid.”). Jah, tema teab kindlalt, kes ootab teda teispoolsuse väravas.
Mina ei tea. Ma isegi ei tea, kas tahan teada, kuigi „Ufo” avab publikule mitu võimalikku ust, et selles selgusele jõuda. Kui jätta kõrvale ihalus selgitamatu kontakti, aprioorse kokkukuulumise järele, mida võib otsida nii loodusest, religioonist kui ka keemiast, siis vähemalt selles osas olen ma Võrõpajeviga nõus, et ühtviisi ülbe on arvata nii seda, et sinust ei sõltu siin maailmas midagi ja sinust mõjutamata olukorrad teevad sulle liiga, kui sedagi, et sina juhid oma elu – ja ka maailma enda ümber.
„Ufo” viimane, kümnes monoloog, kus lavale astub Võrõpajevi produtsent, ei jäta aga kahtlustki, et alati ei peagi ise kellegagi kokku puutuma, sest lugu kellegi kogemusest on sama väärtuslik – isegi kui seda räägivad väljamõeldud inimesed – ja see ongi kunsti tuumeesmärk (lihtne, kas pole?!). Aga ikkagi jääb kripeldama, miks see väike liivast püramiid (ikkagi inimsaavutuse tipp, maailmaime!) seal laval üldse mingit tähelepanu ei saanud, enne kui produtsent selle tähelepanematusest lihtsalt laiali litsus. Sama võimalik on seegi, et mingit püramiidi ei olnudki laval, et see on kõigest minu väljamõeldis – aga kes ütleb, et minu lugu ei vääri jutustamist?