Andres Laasik
Maria Peterson: Tšehhovi teatrit ei saa sõnades kirjeldada
Eesti Päevaleht 10. oktoober 2012
Theatrumis jõuab publiku ette Tšehhovi klassikaline „Onu Vanja”, ühte pearollidest mängib Maria Peterson.
Jelena Andrejevna on „Onu Vanjas” dramaturgilist intriigi käivitav võluv daam. Mis suunas nüüd see naisroll kaldu on?
Ma alati imestan selle üle, et inimestel tundub olevat mingi kollektiivne mälu Anton Tšehhovi loomingu kohta. Mulle tundub, et see on seda tugevam, mida vähem ollakse tegelikult tema teostega kursis. Näiteks kui ma pakkusin üle-eelmisel aastal teatriharu gümnaasiumiõpilastele välja teha koolitööna „Kirsiaeda”, siis vaatasid peaaegu kõik mind sellise näoga, nagu ma räägiksin mingist eelajaloolisest näidendist. Aga kui olime esimese vaatuse ära lugenud, oli enamik vaimustuses.
Mina olen näinud lapsena Katri Kaasik-Aaslavi „Onu Vanjat”, aga kuna see oli nii ammu, siis mäletan sealt ainult Sulev Luige Teleginit. Seetõttu ma ei tea, kuhu poole see naisroll tavaliselt kaldu on.
Jelena Andrejevna rollil ei ole tervikpildis suuremat tähtsust kui teistel rollidel. Tšehhovi näidendites ei ole klassikalises mõttes peategelast-kangelast. Isegi pealkiri „Onu Vanja” on minu meelest rohkem selline üldistus „lihtsale” inimesele. Tšehhovil on huvitaval kombel ühendatud absurd ja sümbolism. Mõttetuse taju ja tähenduse otsing on ka Jelenal väga suur. Ta tegeleb põhiliselt iseenda paigutamisega maailmasüsteemi, saamata aru, kas ja mis süsteem maailmas on. Oma kutsumusest mööda elamine, mis on viinud sügava igavuse ja tahtetuse tundeni. See tekitab mingi eksistentsiaalselt traagilis-humoorika kõrvalpilgu endale ja ümbritsevale.
Aga üldiselt on see eelnev jutt kõik teooria, mis avab sellest tegelasest vaid kirjandlik-mõistusliku pildi. Teater on selles mõttes imeline paik, et seal saab luua ja näha seda, mida sõnades pole võimalik kirjeldada.
Theatrumis on tehtud Tšehhovi väikevorme ja täispikk näitemäng tuleb alles nüüd. Miks nii kaua hoogu võeti?
Tšehhovi täsipika näidendi tegemine on küll tõesti pikalt plaanis olnud ja kaalumisel on olnud erinevad variandid, aga enamasti katsume teha neid asju, mis just sellel hetkel truppi ja lavastajat kõnetavad.
Theatrumis on nähtav prantsuse kultuuri dominant, seejärel on näha ka vene kultuur. Mida tähendab vene näitekirjandus ja kultuur laiemalt Theatrumi nooremale seltskonnale?
Vene kultuur ja kirjandus tegeleb väga palju inimeseks olemise saladusega ja see kõnetab iga inimest, kes kuulata tahab. Ma ei oska muidugi teiste eest vastata, aga ma arvan, et see on julgus rääkida siiralt inimhingest, armastusest, jumalast ja jumalatusest.
„Onu Vanja” žanriks on autor märkinud kergelt „stseenid külaelust”, milles on vihje koomilisele. Mis vahekord nüüdses lavastuses on naljal ja kurbusel?
Mind väga võlub „Onu Vanja” mängupaik – Katariina kirik. Kirik annab žanrile „stseenid külaelust” juba oma mõõtme. Paratamatult läheb sellises ruumis mõte sellele, kuidas ma horisontaal- ja vertikaalteljel parajasti paiknen. Ja ka inimeseks olemise teadmatuse traagika ja koomika tulevad väga selgelt välja.
Theatrum teeb klassikat suure põhjalikkusega, kui palju „Onu Vanjaga” proove tehti?
Onu Vanja prooviperiood ei olnud liiga pikk, aga ma loodan, et ka mitte liiga lühike. Vestlused, arutelud ja teemad, mis näidendis peituvad, on võtnud analüüsiks oma aja. Nüüd tegeleme harjutamisega. Aga äärmiselt huvitav on olnud. Mis sündima hakkab, saab öelda alles siis, kui publik on saalis. Etendus ei sünni protsessis osaleva vaatajata.
Milline võiks olla selle tüki publik?
Need võiksid olla inimesed, kes tahavad tulla vaatama Theatrumi etendust „Onu Vanja”. Me ei valmista lavastusi sihtgruppidele, vaid inimestele.
Väikse teatrina suudab Theatrum tuua välja ühe mahult suurema lavastuse. Kui palju selline töörütm klapib näitlejaloomusega, kas väheseks ei jää?
Enamasti olen ma tundnud, et mul on piisavalt või palju tööd. Mul on palju tegemist ka teatri kõrvalt ja ma armastan ka seda elu, mis jääb väljapoole prožektorivalgust.
Maria Petersoni näeb harva kinos või teleris, viimati kõrvalrollis „Klassis”. Miks? Kas pakkumisi on vähe või äraütlemisi palju?
Mul ei ole kunagi olnud sellist soovi, et teha midagi lihtsalt sellepärast, et teha. Kardan, et mul on selliseks karjäärinäitlejaks olemiseks vähe ambitsiooni. Ei meeldi ka liigne avalikkuse tähelepanu. Olen proovinud lähtuda põhimõttest, et teen kaasa nendes töödes, mida ise näha tahaksin, või siis nendes, mis kuidagi kedagi aitavad või siis klapivad eriliselt minu huumorimeele või elutunnetusega.
Mis töid on tulevikus oodata?
Ei tea praegu. Meie mängime kaks kuud „Onu Vanjat”, siis hakkab Ott Aardam lavastama. Ehk seal midagi? Tegelikult on ka endal plaanis lavastama hakata ja tahaksingi just selles vallas rohkem areneda.