Maria Peterson: kannatuse teema jookseb läbi iga inimese elust
Keiu Virro
Eesti Päevaleht 15. märts 2025
Maria Petersoni (47) teatakse peamiselt näitleja, lavastaja ja teatripedagoogina. Läbiv märksõna, pole küsimustki, on „teater”. Aga see pole olnud sugugi ainumõeldav valik. „Mõtlesin kunagi pikalt, kas õppida psühholoogiat, eesti keelt ja kirjandust või näitlemist. Läksin küll teatrisse ja olen selle üle rõõmus, aga kogu aeg oli väike kadedus kõigi vastu, kes hoopis psühholoogiat või kirjandust õppisid,” ütleb Maria naerdes. „Ja väga suur imetlus!”
Seega pole ime, et ainult teater ei ole olnud piisav. Nelja aasta eest hakkas Maria Tallinna ülikoolis eripedagoogikat õppima. See on muu hulgas olnud väga kasulik ka näitleja- ja lavastajatööd silmas pidades. Sealt saadud kokkupuuted ja kohtumised olid tõukeks dokumentaallavastusele, mis peagi esietendub. Theatrumi lavastuses „Erivajalik” saavad näitlejate vahendusel sõna erivajadustega laste vanemad. Lavale jõudvad lood kajastavad aga midagi palju laiemat ja sügavamat, kui ainult üks kitsas teema.
Isiklik lavastus
Aga enne lavastusest rääkimist korra üks samm tagasi. Miks ikkagi eripedagoogika? Tõuge on isiklik. Maria ütleb, et praeguseks on tema lapsed juba imelised täiskasvanud, ent nende kasvuteekond on olnud paras katsumus. Lapsed jõudsid Maria ja tema abikaasa perekonda kolme- ja kuueaastaselt lastekodust. Kui hiljem selgus, et ühel lapsel on ATH, siis esialgu kiputi noortele lapsevanematele nõu andma eelarvamusega, et laste käitumisraskuste taga peavad olema ainult varasemad traumad.
„Kõik erilised kasvatusviisid olid teretulnud, aga mul polnud neist aimugi. Mul oli lihtsalt väga suur armastus! Ja… ma sain lisaks väga headele nõuannetele kohati ikka ka väga halbu.” Üks laps ei nõustunud kooliasju üldse tegema. Vihikud lendasid, kodus oli pidev vastuseis ja vali nutt, kui pidi pingutama. Kõik asjad kadusid, läksid katki. „Üks psühholoog soovitas teha saviteraapiat… See võib muidugi toetav olla, aga see ei lahenda tuumprobleemi. Kui oleksin teadnud, et tegemist on ATH diagnoosiga, oleks see täiesti teine teekond olnud.”
See arusaamine tekitas huvi, kuidas olla ise teadlikum ja aidata sellistel teekondadel ka teisi.
Tänu eripedagoogika õppimisele on ta hakanud paljut märkama. Näiteks siis, kui Maria oli sobitusrühmas praktikal. „Teises rühmas olid kaks tserebraalparalüüsiga kaksikõde, mõlemad kõnevõimetud ja näis, et ka suhtlusvõimetud. Mulle tundus, et neil ei ole maailmaga mingit kontakti. Siis läks aga ühe kaksiku juurde tema ema ja teise juurde tugiisik ning nägin, kuidas mõlema kaksiku näkku tulid suur soojus, helgus ja valgus. Sain aru, kui oluline on neile lähedase inimese kontakt!”
Kõik vanemad, kellega ta praktikal kokku puutus, olid toimekad ja tegusad. „Ma ei näinud avalikku enesehaletsust!”
Millalgi sattus ta rääkima teatrivaldkonnas tegutseva kolleegiga, väikese poja isaga. „Ta oli alati hästi täpne, lahkus kella pealt. Kui tema poeg mulle vastu tuli, sain aru, et midagi on temaga teisiti. Kolleeg selgitas, et tema poeg on autist ja ta pühendub väljaspool tööd täielikult temale.” Sama kolleegiga tegi Maria koolitööna intervjuu, et mõista erivajadustega laste vanemate emotsionaalset toimetulekut. „Selle intervjuu käigus muutus minu maailm selgemaks, avaramaks. Sain millestki olulisest aru.”
Kui vanemad last ootavad, siis eeldavad nad, et laps sünnib, areneb. „Aga kui ta sünnib ja ei arene tavapärasel moel, siis saad aru, et elu ei hakka minema nii, nagu sa unistasid. See on algul tohutu leinaprotsess, mille ajal toimub elu ümbermõtestamine. Aga neis inimestes, kes ei ole eluraskustele alla vandunud, on erakordset sügavust,” ütleb ta.
Seitsme lapsevanema lood
Lavastuse jaoks tegi Maria palju intervjuusid. Lavale jõuavad seitsme lapsevanema lood. „Usun, et suurel osal publikust on võimalik nende vanematega suhestuda. Kannatuse teema jookseb läbi iga inimese elust. See ei pruugi olla laps, see võib olla vanemate haigus või hoopis midagi muud.” Ta loodabki, et selliste lugude kuulamine on publikule ühendav ja avardav. „Tajusin kunagi juba lapsendamisest rääkides, et inimesed muutuvad selle teema puhul murelikuks ja sentimentaalseks. Aga lapsevanemad, kes reaalselt seda elu elavad, ei saa seda endale lubada, rõõm ja huumorimeel on ka alati kohal!”
Üks lavastuse tegelane ütleb: „Algul on purk peas, aga see ei saa sinna jääda!” Teine tegelane, pimeda lapse ema, ütleb jällegi, et ei saanud šokki, vaid teadmise, et tal on pime laps ja tema peab võimaldama sellele lapsele elu. „Mulle tundub, et stereotüüpseid arvamusi tuleb muuta. Neis lugudes on palju elutervet lähenemist. Need inimesed ei ole alati kannatajad, nad ei ela kuskil koopas omaette.” Veelgi enam – nad ei taha elada koopas, vaid soovivad olla ühiskonda kaasatud.
Just kaasatusega Eestis veel üksjagu tegeleda vaja. Ent see ei ole kõikjal nii. „Ootasin kord Rootsis lennujaamas transfeeri, vaatasin, et üks Downi sündroomiga inimene kirjutab reisijate nimesid üles. Ühel hetkel ütles ta: „All is there,” istus rooli ja – sõitsime. Vaatasin ringi ja sain aru, et see ongi täiesti normaalne pilt, keegi ei suhtu neisse kuidagi teistmoodi,” toob Maria näite.
Kaasatus on oluline paljudel tasanditel. „Hiljuti kuulsin, et ka agressiivsematel autistidel väheneb agressiivsus, kui nad saavad ennast mingil moel teostada. Ükskõik, kasvõi mingeid nuppe ühest kohast teise tõsta. Inimest ei saa jätta lihtsalt lage vaatama, nii kaob tal kontakt maailmaga, aga just see on hästi oluline.” See teema on jällegi palju laiem. Kontakti puudumine on ka nutiajastu probleem. „Meie kontakt teiste inimestega on praegu väiksem kui siis, kui me üles kasvasime. Läbi telefoni ei teki juba keha tasandil selliseid keemilisi reaktsioone, mida on vaimseks terviseks vaja ja mida reaalne lähedus annab.”
Tasub usaldada elu
Inimesed on erinevad ja seda teemat saaks käsitleda mitmeti, aga selle lavastuse puhul on valikusse sattunud sihilikult eelkõige just need inimesed, kes väga hästi hakkama saavad. Mis on selliseid peresid aidanud? „Eesmärgistamine, elu sihi leidmine, toimunu mõtestamine. Kaks peret on religioossed ja nende jaoks on ilmselt abiks elu mõtestamine pikema eesmärgi kaudu. Ja usaldamine – see, mis sulle antakse, tuleb vastu võtta.” Aga ka mittereligioossete vanemate puhul täheldab Maria, et nad usaldavad elu. „Enamasti tahame ikka maailmakorra ja saatusega vaielda, aga kui aega vaidlusteks ei ole ja tuleb just neis oludes tegutseda, siis minnaksegi lihtsalt ettetulevatele ülesannetele vastu. Ja tulemuseks võib olla tervem elu.”
Uurin viimaks, mis võiks lavastuse teemat silmas pidades olla Maria Petersoni jõuluvanale saadetud kirjas. „Ma soovin vähem tõkkeid, vähem piirdeid, rohkem kuulamist, avanemist ja aktsepteerimist. Muidugi tuleks laias plaanis kõik majanduslikud toetused läbi mõelda, et ei oleks nii, et kui kellegi laps saab 18-aastaseks, siis justkui selgub, et ta ei ole enam erivajadusega, kuigi sageli jääb ta eluks ajaks lapseks. Või kõik need eluaegse puudega inimesed, kes peavad käima muudkui tõendamas, et neil on jätkuvalt seesama puue. Võib-olla sellised piirangud peaks ära lõpetama. Aga eelkõige soovin ikkagi armastust!”