Veiko Märka
Kuidas kuningas kuu peale saadeti
Eesti Päevaleht 27. november 2018
Theatrum on Shakespeare’ile julgelt vastu astunud, titaanil sarvist haaranud ja ta taltsaks teinud.
Kuigi Theatrumi „Kuningas Lear” on üle nelja tunni pikk (tõsi, kahe vaheajaga), ei kao sellest pinge. Või kui kaobki (vaatuste alguses), siis vaid selleks, et uued vapustused seda võimsamalt mõjuksid. Algteksti pole lihtsustatud, kuid ikkagi on laval üht-teist teisiti, kui eelarvamus kõrva sosistab. Lavastaja suur teene on kas või see, et halastamatu võimuvõitluse lugu on muutunud inimestest rääkivaks looks.</p><p>Inimestest tõusevad osatähtsuselt ja mõjult esile kolm kuju. Esiteks Liina Olmaru Leari vanima tütre Gonerilina. Tema tegutsemine on põhjendatud ja usutav. Loomulikult pole aru kaotanud kuningale vaja lossi kaitseks sadat laaberdavat turvameest, piisaks poole vähemastki. („Pillerkaar ja kiim teevad tast pigem trahteri kui lossi.”) Isegi arv 25, mida pakub keskmine õde Regan, on ressursi raiskamine, vanamehele piisaks tavalistest teenijatestki. („Ta jaburused jäägu mänguruumi.”) Olmaru balansseerib realistlike ajendite ja kire vahel väga täpselt ega patusta kuidagi selle raske rolli loogika vastu. Kokkuvõttes jääb mulje, et kui ta natuke rohkem üritaks, võiks tema – just tema ja mitte keegi teine! – aina julmemaks ja ohvriterohkemaks muutuvat asjade käiku leevendada. Et seda ei juhtu, tuleneb pigem seisuseuhkusest ja traditsioonidest kui isikuomadustest. („Kõik pole süü, mis juhmusena näib.”) Et Goneril enne oma surma ehtsaks metsaliseks muutunud Regani mürgitab, on lausa positiivne. Oluline on seegi, et ta on valinud endale aruka abikaasa, kes ühena vähestest sündmustiku lõpuni ellu suudab jääda.
Teiseks Sulev Teppart Gloucesteri krahvina. Midagi pole teha, vaataja tunneb rohkem kaasa sellele süütult pimedaks torgatud isandale kui nimitegelasele, kes on oma õnnetuses ise süüdi ja keeldub kangekaelselt mõistust pähe võtmast. Krahvi näilik kaljult allahüppamine on haarav mänguline stseen ja vabastab tegelase ka ühekülgsest traagikast. Kuid Gloucesteri krahv on oma tasakaalukuse ja vitaalsuse tõttu keskne ka siis, kui tal on veel mõlemad silmad peas ning tuju hea.
Kaheastmeline Narr
Kolmandaks Aarne Soro Narrina. See roll paistab silma kaheastmelisuse tõttu. Kõigepealt näeme loomulikult näitlejat, kes kehastab oma tegelast. Seejärel on Narr ise muud, kui välja paistab. Ta on tõsine ja tark mees, kes on võtnud endale tola rolli, kuna nii on ohutum ja mugavam. Seega on tegu kahekordse ja seetõttu eriti mõjuva mänguga. Kõik ülejäänud tegelased on ju need, kes nad on – 17. sajandi alguse Inglismaa kõrgaadli esindajad. Soro mäng on väliselt staatiline, intellektuaalselt aga seda liikuvam. Tepparti ja Kristjan Üksküla (Gloucesteri poeg Edgar) kanda jääb lavastuse peamine emotsionaalne raskus, Olmaru ja Soro õlgadele intellektuaalne*.
Olulised tegelased on lavastuses ka Kenti krahv (Tiit Alte) ja Edgar. Kuid nende muutumine on visuaalsete vahenditega sedavõrd veenvalt edasi antud, et näitleja sisemine ümberkehastumine selle kõrval nii ere ei tundugi. Nii jalapakkudes uskumatut trotsi ilmutav Kent kui ka oma pimedale isale anonüümselt teejuhiks hakkav Edgar pakuvad ometi kõnekat ja sooja elamust. Seda ei muuda ka Edgari verine arveteõiendamine alatu ja silmakirjaliku poolvenna Edmundiga (Marius Peterson).
Petersoni omapärane Lear
Lembit Peterson nimitegelasena on keskne kuju, kuigi laval ta väga ei domineerigi. Petersoni Lear on omapärane. Mitte lihtsalt traagiline kangelane, vaid traagiline hull. Aga traagilises hullus on ikka mingi annus koomikat ning see teeb rolli põnevaks. (Narr: „Sa poleks tohtind enne vanaks saada, kui oled saanud targaks.”) Juba monarhi esimeses etteastes, kui ta riiki tütarde vahel jagab, on näha, kui sandis seisus Leari kuppel on. Kuid ta ei mõtlegi seda tunnistada, tõmmates niimoodi kaasa häda ja viletsust nii endale kui ka oma sõpradele. Peterson toob ilmekalt välja nii Leari lapsikuse kui ka seniilsuse, temas põimuvad esimese jonnakus ja teise kohanematus. See ei takista tal hullule omaselt sädelevaid paradokse pilduda. („Ka õelad võivad näida meeldivad, kui leidub õelamaid.”) Vaimselt ebaadekvaatne Lear muudab ka talle truuks jäävate tegelaste (Narr, Gloucester, Kent, tingimisi ka Edgar) motiive. Nad toetavad teda mitte niivõrd õiglustunde kui inimliku kaastunde põhjal, mis muudab nendegi karakterid rikkamaks. Üldse on Theatrumi „Lear” erakordne teatrisündmus seetõttu, et positiivne leer on siin tunduvalt värvikam ja atraktiivsem kui negatiivne. Nad ei kerja publikult sümpaatiat, vaid võitlevad selle viha ja valuga välja.</p><p>Helvin Kaljula Oswald on meeldiv karakter. Oswald toob sellesse kirgede ja saatuse tumedasse möllu distantseeruvat irooniat ega lase üldpilti liiga süngeks muutuda. Kui tema tapetakse, vaheldus kaob. Õnneks juhtub see päris lõpus.
Lavastuse peamine – võimalik, et ka ainus – ebakõla on see, et esimese vaatuse normaalne ja aktsepteeritav õhkkond muutub teises liiga kiiresti ja põhjendamatult traagiliseks ja veriseks painajaks. Eriti Regani (Anneli Tuulik) ja tema abikaasa (Mart Aas) metsistumise ajendid jäävad arusaamatuks. Seda, et Lear hakatuseks oma noorima tütre Cordelia pärandusest mõjuva põhjuseta ilma jätab, saab seletada kuninga seniilse lapsikusega. Ka teiste tegelaste motiivid ja teod on esialgu loogilised. Näiteks Burgundia kuninga (Henri Otsing) otsus hüljata Cordelia ja Prantsusmaa kuninga (Nero Urke) risti vastupidine käik. Ikka juhtub, et üks vajab rohkem kinnisvara, teine partnerit. Ka ülejäänud tegelased jagunevad kahte leeri arusaadavalt: Leari vastu astuvad pragmaatikud, tema poole idealistid. Taas tuttav situatsioon, võrreldav Tartu puidurafineerimistehase saagaga. Kui esimese vaatuse sündmustiku võib tänapäeva realiteeti üle kanda, siis järgmised kaks on juba <i>gothic rock style party</i>.</p><p>Vladimir Anšoni kunstnikutöös on kaks eriti meeldejäävat leidu. Esiteks inglise jalgpallifännide eeskujul maalitud Kenti näo ülaosa, mis sellisena sümboliseerib rahva häält ja mentaliteeti, ilma et näitleja neid muude nippidega esile tooma peaks. Teiseks videoinstallatsioon, mis kujutab Gloucesteri krahvi aistinguid pärast silmade väljatorkamist. Kostüümid on efektipõhised ja rabavad, eriti must-valge-punase värvidominandi tõttu, mis on kõige ürgsem inimaistingutes. Muu kujunduse üle võib vaielda. Telgid keskse elemendina assotsieeruvad kuidagi Õllesummeriga.
Kolmandaks etenduseks (21. nov) ei olnud selle keerulise ja mahuka tüki kõik iluvead veel silutud. Vahel tuldi tekstiga valel ajal sisse ja puterdati. Esimene ei häirinud, teine natuke küll, sest näidendis on kohutavalt palju teksti ning see on otsast otsani pingestatud, sõnumirikas ja tänu Georg Meri tõlkele lihtsalt kaunis.
Tänases eesti teatris seostub „Kuningas Lear” eelkõige Teater NO99 „Kihnu Jõnniga”. Mõlemad nimitegelased on valitsejad, kes arvavad endast rohkem, kui nad väärt on. Nii Jõnn kui ka Lear suhtuvad jumalasse nagu omasugusesse. Võim on neile pähe hakanud, sellest ilmajäämine on suurem traagika, kui tunduks lihtsurelikule. („Vana narr, kes ikka ihkab maksma panna võimu, mis on antud käest.”) Mõlemad jäävad saatusele alla, kuid enne seda käivad meeletud võitlused ja tormid. Pole juhuslik seegi, et Lear apelleerib õnnejumalanna Fortuunale, Jõnni laeva nimi aga ongi Fortuuna. Tagatipuks kannab Lear lavastuse alguses mereväeohvitseri tunnustega mundrit.
* – Gonerile ja Narre on lavastuses kaks: mängivad ka Eva Eensaar ja Tarmo Song. Kirjutan ainult sellest, mida ise nägin.