Kui kuningas sureb, siis elagu ta!
Eva Koffi intervjuu Maria ja Lembit Petersoniga
KesKus 12. oktoober 2021
Eugène Ionesco „Kuningas sureb“ Theatrumis inspireeris Eva Koffi tegema intervjuud Maria ja Lembit Petersoniga.
Rumeenia juurtega prantsuse kirjaniku Eugène Ionesco näitemänge ei ole Eesti teatrites seni palju mängitud. Seda enam on põhjust oodata ühe Ionesco tähtteose „Kuningas sureb“ jõudmist Theatrumi lavale. Maria Petersoni lavastuses kehastab kuningas Bérenger’d mõnda aega tagasi kuningas Learina tunnustust kogunud Lembit Peterson. Bérenger on oma riiki valitsenud üle neljasaja aasta ja nüüd seisab tal ees üks elu suurimaid sündmusi – surm.
Ionesco ei jäta ilmselt ükskõikseks kedagi, kes temaga kokku puutuvad – piisab sellest, et vaadata tema väljendusrikast nägu temast tehtud fotodel või lugeda mõnd tema näitemängu. Ionescot tuntakse maailmas kui meie eksistentsi absurdsust, inimese üksindust ja tema Jumalast äralõigatust teravalt tajunud autorit, ometi kuuluvad talle sõnad: „See, et on olemas kuri, tähendab, et olemas on ka hea, see tähendab Jumal.“ Ionesco on end nimetanud „usklikuks ateistiks“, keda küsimus Jumalast pole maha jätnud vaatamata sellele, et tema näitemängude tegelased siplevad sageli omaenese ego köidikutes.
Milles seisneb Ionesco võlu teie jaoks?
Maria Peterson (M.P): Ionesco on mulle lähedane autor, tunnetan maailma temaga sarnaselt, nii huumorimeele kui ka tajude mõttes. Tihtipeale tekib ka mul küsimus, et kas see, mis maailmas toimub, on päris, sest paljud asjad tunduvad unenäos reaalsemad kui päriselus. Objektiivne reaalsus on olemas, aga mind on lapsepõlvest peale huvitanud, kuidas me oma arusaamadele jõuame, näiteks saame ärgates aru, et oleme kodus, meie ümber on me pere, siis läheme tööle… kuidas me teame, et me ei ole hulluks läinud, et see ongi reaalsus? Ionesco ütleb, et ei kirjuta absurdi, vaid kirjeldab elu nii, nagu ta seda näeb. Tema näidendite dialoogidele võib alati leida elulisi paralleele. Iga tegelane vaatleb maailma oma seisukohast, näiteks võib tuletõrjuja olla rahulolematu, et miski ei põle – kuna ta ei saa tööd teha, jääb ta ka preemiast ilma. Üks keskseid teemasid on Ionescol inimese ego piirid ja nende kadumine. Ta on öelnud, et tema arust muutuvad inimesed hampelmannideks siis, kui neil puudub metafüüsilise reaalsuse taju, vertikaalne mõõde. Kui puudub taju, et oled osa millestki suuremast, muutub elu nukuteatriks. Samas, inimelu traagika teeb Ionescole nalja. Ka nukuteater pakkus talle elamusi. Talle ei meeldinud teatris orgaanika – vaataja saab ju kohe aru, et laval toimuv ei ole päris. Samas, väljamõeldis ei saa olla vale, sest see on välja mõeldud.
Lembit Peterson (L.P): Ionesco on pikka aega oma elust olnud n-ö tavapärase teatri vihkaja, ja on huvitav küsimus, kuidas ta ise selle juures on jõudnud draama kirjutamise juurde. Ta on väitnud: ma ei lähe teatrisse selleks, et saada oma küsimustele vastuseid, vaid selleks, et saada sealt uusi küsimusi. Minu suhe Ionescoga on samasugune – ma tahan temalt saada uusi küsimusi, millele vastust kohe leidma ei peagi. Kunagi ütles ta ühes oma surmaeelses intervjuus, et ta ei ole kindel oma usus, küll aga järgmises: see, mis maailma päästab, on pühadus. Sain sellele mõtteviisile kinnitust, kui kohtusin Pariisis Ionesco tütrega, rääkisime pikalt. Ionesco näitab oma loomingus maailmas olemise paradoksaalsust ja isegi absurdsust, aga, selleks, et öelda, et miski on mõttetu, peab kusagil olema mingi valgus, mis näitab, et see või teine asi on mõttetu. Ionesco tütre sõnul suhtles tema isa lähedalt isa Carréga, kes oli Pariisis tol ajal näitlejate ja muusikute vaimulik, ja küsis temalt korduvalt, miks Jumal lubab maailmas tekkida nii palju kurjust. Isa Carré vastas talle, et „kui oled ükskord sealpool, siis küsi otse“. Draamakirjanikest olevat Ionesco kõige kõrgemalt hinnanud Paul Claudeli. Kuna olen ise Claudeliga tegelenud, siis see seos lähendas meid veelgi.
Aga teatris koges Ionesco sageli seletamatut ebamugavustunnet. Ta selgitas seda umbes nii: „Miks näis teatri tõde mulle valena? Kas selles on süüdi näitlejad, tekst või mina ise? Nüüd mõistan, et teatris häiris mind kõige rohkem see, et näitlejate materiaalne kohalolek lõhkus ära väljamõeldise, tekkis otsekui kaks paralleelset tegelikkust: üks oli konkreetne, materiaalne, tavapärane, tühi, teine aga kujuteldav ja puudutas kehastatavaid tegelasi, kes aga üksteist ei puudutanud, üksmeelt ei saavutanud. Iga žest, iga repliik, iga poos, mis laval sisse võeti, purustas selle kõiksuse, mis tänu sellele žestile, poosile või repliigile oleks pidanud tekkima. Minu jaoks ei olnud see mitte lihtsalt banaalsus või rumalus, vaid läbikukkumine.“ Ilmselt Ionesco soovis, et teater oleks teater, et teater ei simuleeriks elu. Talle on hästi tähtis sõna, nagu tavaliselt prantsuse autoritele ja prantsuse teatrile.
Kes on näidendi kuningas teie jaoks? Millist maad ta valitseb?
M.P: Kuningas on inimese „mina“. Kuninga kui tegelase osad on ka kuningannad, valvur ja teenija. Lavastajana vaatan seda lugu nii, et kõik toimubki kuninga sees, kuninga maailmas. Teised tegelased on hääled, kes elavad meie kõigi sees. Kui mõtleme surmast, siis meiegi sees ütleb üks hääl üht, teine teist. Üks on arst ja ütleb, milline on meie tervislik seisund, teine annab lootust, et „sina ei suregi“, kolmas lohutab, et ka lilled närbuvad, surm on loomulik. Kuningas on elanud nelisada aastat – Ionesco on selliste ebarealistlike detailidega loonud unenäolise keskkonna. Me saame küll oma eluga seoseid leida, aga samal ajal on see ka mäng. Me küsime: mis see siis ikkagi on? Meis tekib tajumuutus, teatud lõnks.
L.P: Kuninga nimi on Bérenger, see nimi käib läbi paljudest Ionesco näidenditest. Bérenger on ka moraliteede tegelane, n-ö igamees. Selle näidendi kuningas soovib leida võimalust elada nii, et surma ei oleks. Et sellise eluni jõuda, manipuleerib ta maiste vahenditega, aga mõistab siis, et need saavad ühel hetkel otsa.
M.P: Kuningas igatseb elada maa peal igavesti ja õnnelikuna.
L.P: Jah, tal on selline kommunistlik unistus. Aga igavene elu ei ole mitte elu pärast surma, vaid elu ilma surmata. Aeg-ajalt tundub, et kuningas esitab väga täpseid küsimusi, aga siis tuleb midagi vahele ja küsimus jääb vastamata. Hästi valus tekst, naljakas ka. Sellisele valule peab näitleja lähenema teatud mängulise kergusega, mida ei ole lihtne saavutada.
M.P: Kuninga probleem on selles, et ta ei lase tekkida vaikust, ta ei oota vastuseid ära ja jääb oma maailma siplema. Aga näidendis on oluline ka aja teema, mõte, et me elamegi igavikus. Ajaline mõõde kaob surma palge ees ära. Marie ütleb kuningale: „Pea meeles, olevik on lõpuni, kõik on olevik, ole olev.“
L.P: Esile tuleb ka näivuse teema. Näiteks Marguerite ütleb ühel hetkel, et kuningas karjub nagu siga aia vahel, samal ajal kui välisriikide spioonid, kes mööda maad ringi luusivad, kuulevad seda ja räägivad teistele edasi. Oluline pole mitte niivõrd olla väärikas kui näida väärikas. Siin on palju näitlemist, aga ühel hetkel tõmmatakse eesriie eest ja öeldakse: siin see surm nüüd on. Farss seisneb selles, et keegi ei tea, mis on surm tegelikult.
Kas olete selle looga tegeledes hakanud ka ise surma teistmoodi tunnetama ja mõtestama?
M.P: Ivan Võrõpajevi „Dehli tantsus“ ütleb medõde: „Me saame aru, et me sureme, aga me ei mõista seda.“ Näidendis „Kuningas sureb“ öeldakse, et „sa ei ole esimene, kes sureb“. Marie vastab: „Iga inimene on esimene, kes sureb.“ Sa ei saa oma surma teiste kaudu defineerida, see, et teine suri, ei aita sind. Ja veel üks mõte näidendist: „Kui sina oled siin, siis ei ole surma, aga kui surm on siin, siis ei ole siin enam sind.“ Tegelased kaovad kuninga maailmast ükshaaval. Mida kaugemale jääb kuningas elust, seda kaugemale jäävad temast kõik tegelased. Bérenger’l on kaks naist: Marie ja Marguerite on elu ja surma arhetüübid, kui Marie kaob, saadab Marguerite teda lõpuni.
Kas see lugu ja lavastus võiksid või peaksid vaatajale olema puhastavad, võtma maha hirmu?
M.P: Jah, mulle endale selle looga tegelemine nii mõjub. Ionesco kirjutas selle näidendi haiguse ajal. „Kirjutasin selle loo selleks, et õppida surema.“ Ja täpsustab, et teda see töö küll surema ei õpetanud, et seda saab teha vaid surm ise, aga lisab, et „Kuninga“ lugemine on aidanud mõnd tema vähihaiget sõpra. Ma ise püüan pärast proovi mõnda aega alandlikum olla, sest loos on kuninga ego niivõrd suureks paisutatud. Näidendi algseks pealkirjaks oli „Tseremoonia“, mina olen lavastuse alapealkirjaks enda jaoks pannud „Alandlikkuse tseremoonia“.