Konverents, millelt lahkuda pole võimalik
Meelis Oidsalu
7. aprill 2022
Lembit Petersoni lavastus „Iraani konverents” uurib, mil määral inimese poliitilised seisukohad tema geneetilisest, sotsiaalmajanduslikust ja kultuurilisest antusest lahutatavad on.
Ivan Võrõpajevi „Iraani konverents” pakub teatris harvaesineva võimaluse teha teatrit, millel on lubatud vaikivast esitusliku veenvuse või mõjuvuse nõudest irduda, ilma et esituslikkuse veenvuse vääratus saaks etendusele saatuslikuks. Kes mõnel konverentsil osalenud, teab, kui kohmakas selline ühisolemise formaat üldiselt on: esinejad on tavaliselt närvis ja oma närvilisust kiputakse piinlikult kompenseerima killurebimise või liigse paatose või suisa ründavusega (neid kohanemisstrateegiaid on mõistagi veel). Või siis lihtsalt kangestub esineja puldis. Publik on konverentsidel saalis justkui sunnitööl, veidi hirmul, et äkki sunnitakse esinejailt mingeid küsimusi esitama. See pole ainult Eestis nii. Konverentsi formaadis on midagi sellist, mis äratab ka täiskasvanud inimeses taas kuuleka ja karistuspelgliku algklassiõpilase.
Iraani ja lääne suhteid analüüsiva ürituse konferansjees, Kopenhaageni ülikooli professoris Philipp Rasmussenis (Marius Peterson) nägin kohe etenduse alguses maitsekat karikatuuri ühest kindlast meiegi ühiselulistes debattides osalevast tüübist: teisi pidevalt korrigeerida armastav targutaja, kes keskusteludesse enamasti sekkub tõežürii esimehe rollis.
Reageerin enamasti naeruga sellele, kui mulle mu pahesid peegeldatakse. Naerude edetabelis paigutaksin säärase äratundmisitsituse kõrgele kohale, sellest etem on veel ehk ainult kontrollimatu imestav kõõksumine, mis järgneb „teise päeva” absurdihuumorile, mida hiljem ei oska endalegi ümber jutustada.
Theatrum on Eesti kõige kauem tegutsenud poliitilise teatri maja ja ilmselt seetõttu vabastas Marius Petersoni soe kohmakus mu ka etenduse-eelsest umbusust. Näidendi ja lavastuse teema – kas läänel on üldse moraalset õigust midagi Iraani teemal arvata – tõotas Theatrumi enda usulisi sättumusi arvestades õhtumaise ratsionalismi ja lääne progressiivse üleolekutunde osatamise katseid. Õnneks midagi sellist ei kohanud.
Konverentsi üheksa ettekandjat moodustavad tänapäevaste poliitiliste temperamentide panoptikumi. Konservatiivset tiiba esindavad religioosne müstik Isa Augustin (Andri Luubilt muhe esitus), teoloog Oliver (Helvin Kaljula), kultuurimessianistist dirigent Pascual (Lembit Peterson) ja omal moel ka kapitalismivastane humanitaar Daniel (Tarmo Song). Arutlejate progressiivsem osa paiknes lava paremas küljes: peale konferansjee võib sinna arvata sarkastilise poliitkolumnisti Magnuse (Kristjan Üksküla), traumeeritud naisõiguslase Astridi (Laura Peterson) ja heategevusorganisatsiooni Suhtetoime juhi Emma.
Enne seda püsis aga kogu etenduse laval veetnud trupp väga truult Marius Petersoni ette antud mänguvõtmes ja selline panoptiline vormiline osutus paljastas ühe triviaalse tõe: suhtlusplatvormide ajastul käitataksegi ühiskondlikku debatti veebikonverentsi vormis. Loodetavasti hakkame nüüdseks lõpetama paariaastast koroonakonverentsi, praegu käib kahjuks Ukraina konverents ja veel pole läbi ka elektrihinna hüppelist tõusu käsitlev „konverents”… „Iraani konverentsi” autor alustab oma näidendit „Hamletist” pärineva dialoogigakatkega, kus prints Taanimaad ja kogu maailma vanglaks nimetab. Võrõpajevi kujutatud Taani on muutunud suureks ülevalgustatud ja -rahvastatud konverentsisaaliks, kust lahkuda pole võimalik.
Lavastus pooli ei vali
Theatrumi vaatleva hoiakuga lavastus, milles pooli ei valita, kutsub koostama ülevaadet mainitud debattide osaliste tüpoloogiast. Poliitiliste temperamentide palett, mis enne suhtlusplatvormide revolutsiooni haritlasdemokraatia tingimusis kenasti sotsiaalse survega n-ö parketikõlbulikuks sõeluti, maitseb nüüd märksa elusamini, nii nagu näiteks pudelisse villitud kombucha maitseb elusamini, kui selle sees ujub seeneklimp, mida suhu ei soovi.
Võrõpajevi „Iraani konverentsi” osalejate ettekanded ja hilisemad vaidlused pole mitte ainult võimalike seisukohtade kataloog, näidendi tegelased elavad oma hingestatud ettekannetes välja individuaalseid kriise. Võib-olla oli „probleem” heades veenvates esitustes või asjaolus, et Võrõpajev on lihtsalt pagana hea teksti kirjutanud, aga kui ma nende üheksa väga erineva vaatenurgaga „Iraani probleemile” tutvunud olin, sai mu jaoks ilmsiks tung teisitiarvajaid või -mõtlejaid vaigistama või taganema sundida. Seda tungi triikis Lembit Petersoni lavastus minust veidi välja. Hoolimata sellest, et laval peetud arutelu käigus reageeriti üksteise seisukohtadele kohati valusalt ja emotsionaalselt, sai ometi igaüks oma kõnekorra, võimaluse teha enda võimete piires täiuslik retooriline etteaste.
Võrõpajevi näidend räägib muu hulgas ka lääne üleolekutunde mitmekihilisusest, sellele viitab ka asjaolu, et konverentsi ainus iraanlane, Nobeli auhinna laureaadist poetess Širin Širazi (Maria Peterson) saab sõna viimasena, kui kõik Taani esindajad on Iraani ja selle kultuuriga suhestumise viiside üle juba omavahel tuliselt vaidlema läinud. Kuna Lembit Petersoni mängitud ideoloogiline dirigent ilmub pandeemiaajale kohaselt vaatajate ette monitori vahendusel, mõjub poetess Širazi hingestatud kokkuvõttev etteaste eriti tugeva kontrastina varasemale konverentsidele omaselt veidi logisevale lavaõhustikule.
Naljakas oli tõdeda, et etenduse ajal jäin uskuma järjest mitut vastandlikku seisukohta (hiljem näidendit üle lugedes suutsin end ka Iraani küsimuses n-ö samastada ühega esinejaist), v.a Lembit Petersoni kehastatud Taani rahvusorkestri dirigendi Pascual Anderseni oma. Tegemist oli lavastuse kõige eneseiroonilisema etteastega. Pärast ajalehe KesKus veebruarikuisest numbrist lavastajaga tehtud intervjuu lugemist pean võimalikuks, et see enesepila võis olla ka tahtmatu, aga see polegi lõpuks oluline. Lavastus hoidub ideoloogilisusest, kui mitte pidada selleks Võrõpajevi poeetilist lõpunihestust. Aga selle poeetilise nihke asemel mõjus mulle endale sõnumlikult hoopis see, et näitlejad olid kõik oma tegelaste naha alla pugenud. Sain aru, et üht või teist seisukohta kaitseb luust ja lihast inimene, kes on konverentsile kaasa võtnud oma isiksuslikud pained ja käivitumismustrid.
Kuivõrd üldse inimese poliitilised seisukohad tema geneetilisest, sotsiaalmajanduslikust ja kultuurilisest antusest lahutatavad on, seda Lembit Petersoni lavastus uuribki. Poliitiliste reaktsioonide kataloogimise võimalus ise osutab sellele, et ka kõige tulisemate debattide või järjekordse näoraamatu-konverentsi ajal võib osutuda kasulikuks tüliterviku hoomamise pingutus, et kõik „konverentsil” osalevad näod ja hääled tervikuna registreerida. „Iraani konverentsi” lõpuks loodetud selguse asemel hoopis sügavasse segadusse sattunud Taani professor Philipp Rasmussen leiab seda segadusse ajavat tervikut seirates endas julguse midagi väga olulist tunnistada: „Minu elus on selliseid hetki, kus ma järsku, minu jaoks harjumuspäraste mõistmisviisidega, mitte millestki aru ei saa.”