Pille-Riin Purje
Kaob silmist elu pealispind
Õhtuleht 19. märts 1997
THEATRUMi saalist väljudes tundub, et ümbrus peaks olema vahepeal teiseks saanud, kui oli sisenemisel. Ja vanalinnas langev harv valge puhas lumi ongi ootuspärane, otsekui vastus. Teatriõhtust samm-sammult eemaldudes mõtlen, kui vajalik ja vaheldusrikas oleks lavastaja Lembit Petersoni sisenemine ka mõnda teise lavaruumi — ja samas kahtlen, kus on see ruum ja aeg, samavõrd valmis vastastikuseks mõttekaasluseks.
Humanitaarinstituudi noored esitavad oma väikesel lavapinnal näitemängu, mis väljendusvahendeilt askeetlikult napp, seeläbi kõike liigset välistav, heledust, ruumi ja õhku respekteeriv. Lavastuses on ülevuse ja kerguse tasakaalu, võimalust keskenduda, kaotada silmist elu pealispind, nagu lausub laul “Pidu katku ajal”. Aega antakse endale ja jagatakse publikuga harjumatu rahumeelega. Kõige valmim vastuvõtlikkus saabub hetkel, mil esietendus lõpeb.
Lilja Blumenfeldi lavakujundus on väärikas: kivipõrand ja mustad eesriided, taamal orvas peegel ja võimalus sellega silmitsi jaada. Minimaalselt rekvisiite (ja siiski näis üks ülearune — seebimullipuhur jäi võõrkehaks “Pidu katku ajal” stilistikas, mõjus liiga trafaretsena). Marius Petersoni muusikaline kujundus ei lase enda allutada pausitäitjaks, vaid hoiab ja mõtestab meeleolu.
Puškini neli “Väikest tragöödiat” kanti ette kahe vaheajaga. Kõigepealt
“Ihnus rüütel”, milles lõviosa tähelepanust endale võttis Paruni — Leino Rei monoloog varakirstude juures: rahakire orjus meeltesegaduse piiril, fanatism pilgus ja kätes, mänguruumi ahtust võimendav ihnsusekramp. Kontrastselt kerge elegantsiga ületas selle tragöödia Hertsog — Marius Peterson, kes muretut ja jõukat elunautimist soovis ja soovitas. Hertsogi suhe Paruni kokkuvarisemisse sai mitmetähenduslikuks puändiks. “Õudne aeg õudsed südamed,” nentis Hertsog mõõdukalt šokeeritud toonil, koomilise “hea, et see mulle korda ei lahe” kõrvalmaiguga.
Kohe järgnes
“Mozart ja Salieri”. (Kas võinuks ka oletada rollide silda Marius Petersoni Hertsogist Mozartini? Ilmselt ei ole osatäitjate liikumised läbi mitme rolli kuigivõrd sisedialoogilised.) Küllap kõige keerulisem neljast tragöödiast, näis Salieri (Mart Aas) ja Mozarti stseen ülejäänutest nõrgem, rohkem teksti kui mõtet pidi liikuv, ehkki valitud mängulaad nõudlikult just sisemõtetele ja arutlevale aimusele keskendus.
“Kivist külaline” oli tragöödiate kvartetis kõige vaadeldavam tervikliku ja iseseisva etendusena. Nauditav oli täpsuse kergus või kerguse täpsus Juhan Ulfsaki don Juanis: vastupandamatu võrgutaja romantilises oreoolis oli just paras annus koomikat. Hästi toimis ka rolli välisilme: Juani läikivmusta parukaga kaasnes lehvivam enesekindlus, lühikestejuustega aga poisilikum, heitlikum siirus. Süttivalt mangisid don Juanile vastu Laura (Anne Kuusik)ja donna Anna (Thea Luik). Kahju oli vaid “Kivist külalise” traagilise finaali varjumisest eesriide taha — nähtavasti peeti Kommodoori kuju “ilmsi” ilmumist sellele lavastusele kunstlikuks. Ometi jai poolik tunne, otsekui oleks Juhan Ulfsakilt teenimatult võetud lõppmängu võimalus. Ja lavaujunduselt samuti, sest just see finaal oleks peeglit lavasügavuses võinud maksimaalse kujunduslikkusega ära kasutada!
Viimane vaatus,
“Pidu katku ajal” on see osa lavastusest, mis kõige meelivirgutavamaks mõistatuseks jäi, mida tahaks eraldi üle vaadata, et tundlikumalt sisse pääseda. Sisimate rütmide ja pingsate meeleoludega kohanemine võttis aega nii saalis kui lavalgi. Mary — Kärt Johansoni laulu kurbus koos ainitise pilguga lummas tasahaaval. Olulisimaks jäi aga Peoperemehe — Mart Johansonilavaelu. Vaikselt endashoitud hingevalu, selle peitmine ja osatamine rõõmulaulus kaaslaste ringis — ja tegeliku meeleheite nähtavamaks pinguldumine Vaimuliku manitsuskõne mõjul. Marius Petersoni hallipäist Vaimulikku ja tema suhet õudse ajaga jälgides võis küll ka nõtke kontrastina mäletada “lhnsa rüütli” Hertsogi suhtumist.
Mart Johansoni — Peoperemehe kestev üksijäämine valgusvihku on epiloog, mis annab “Väikestele tragöödiatele” süvatähenduse, tõeliku üksilduse märgi, otsekui kogemata sündiva “lõpp on vaikus…” äratundmise. Ometigi säilib veendumuselähedane lootus, et vaikusest võrsuvad laulud.