Pealkiri: Mood
Teater: Theatrum
Lavastaja: Andri Luup
Näitlejad: Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks, Karel Käos, Anneli Tuulik või Laura Peterson, Maria Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Aardam
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 16.11.2022
Millal nähtud: 19.11.2022
Minu hinnang: 4/5
Keha oli pinges ja tahtis alateadlikult põgeneda. Ratsionaalne mõistus ütles, et ära osta piletit, see etendus ei ole sinu maitsele. Midagi kuklas, aga andis mõista, et tükk võib mind üllatada, olla sisukas ja ühte intrigeerivat ja massiivset majandustegevusharu paljastav viisil, mis ei ole juba sada korda nähtud-kogetud-kuuldud ning, kõige enam, mitte mõjuda kui moraalitsev näidend või tükk mis kaks tundi lihtsalt publikule näppu vibutab ning paneb väikseid tähtsusetuid inimesi tundma ennast kui meeletuid kurjategijaid. See on tohutult furstreeriv, kui teatri põhieesmärgiks on kellegi õpetamine ja hukka mõistmine, kui sõnum on suunatud neile, kel tegelikult võimu ei kipu olema. Suletud ring tegijad purjetavad rahus aga edasi ning köhivad mingi näidendi hurjutamise ja noomimise peale. Ja mitte midagi ei muutu, sest väike kala on limiteeritud võimalustega, samal ajal, kui suur kala hoiab nööre enda käes ja kalpsab rõõmsalt vanaviisi. See ei ole luul, sest rohepöörde kriitikana tuuakse tõsiseltvõetavate ja adekvaatsete analüüside põhjal välja reaalsus, et see on (tahtmatult?) rikkuritele kaldu ja paneb vaesed veelgi haavatavasse positsiooni. Nt kuni meil eksisteerivad miljardärid oma konglomeraatide ja eksessiivsete elustiilidega ei saa olla juttu õiglasest ja võrdsest kliimamuutusega võitlemisest. Igatahes, eelarvamused olid teravad ning seljas istus kahtlus, et minek on otsekui klassijuhatajaga kohtuma pärast pahanduse tegemist, kui juhtunu ei olnud otseselt sinu initsieeritud — ja raha pead maksma ka veel pealekauba. Mõnikord, aga tasub kuulata seda põgusat ja kauget piiksuvat häält intuitsiooni näol, mis julgustab vaatama mööda kogemuse ja ettenägelikkuse võlust ning valust, ja andma võimaluse kellelegi või millelegi, et nood toetaks meelemuudatust. Pean tunnistama, et lavastus läks peale küll ja oli täitsa nutikas ning vahva. Loomulikult ka õpetlik ja kliima ning jätkusuutlikkuse mega murekohtadele tähelepanu pöörav. Kuid, õnneks, mitte ilmtingimata kedagi ülemäära materdav või manitsev või võltsmoraalitsev. Nt üks modellidest tõesti tegutseb oma sõnade järgi, mitte ainult ei kuuluta midagi verbaalselt, et selline pettureeskuju olla. Respekt!
Tegu on otsekui kahe lavastusega ühes. Need erinevad nii vormilt kui esituselt kui toonilt, kuigi ühendav teema on mõlemal sama. Äärmiselt kentsakas kombo, mis kohati tundus, et eksisteerib täitsa eri dimensioonides, olles nii teistsuguse olemusega, et lausa kriipis, sest ei klappinud omavahel kohe üldsegi. Samas, mingil imelikul moel, sulandusid need siiski vaevatult üheks tervikuks ja toimisid sidusa ning täitsa loogilise sümbioosina. Teisalt, kuklas ikka kumas mõte, et mingi ebakõla kahe liini vahel võnkus. Ühel pool paiknesid kolm Eesti modelli, kes oma ajast moetööstuses kogemusi pajatavad. Selles mõttes oli lavastus reaalelul põhinev ning pigem nagu avatud vestlus kolmiku ja publiku vahel. Üdini aus, autentne ja otse elust enesest ilma ilustamata. Teise osa lavakohalolekut anti viiele näitlejale, kes siis kehastasid elust pakatavat prügikastigängi, kes ootamatult filosoofilistel ja eksistentsiaalsetel teemadel diskuteerisid. Konkreetne osa teosest oli puhtalt fiktiivne ja isegi mõningal määral ülevõlli teatraalne. Kaks eraldiseisvat lugu kulgevad omas rütmis, meeleolus ja raamistikus, laskmata end teineteisest segada või puudutada. Kuni finaalini, mis võttis mõlemad ideaalselt ning efektselt kokku. Duo ühine etteaste lõpus oli geniaalne. Sai itsitatud näitlejate omapäraste kehahoiakute ning kaasahaaratud suvaliste moeaksessuaaride üle. Nagu päris elu peegeldav, sest reaalsuses ei ole meie kõnnakud nagu catwalk modellidel, kuid kõik me käime maailmas mööda samu radasid pidi. Üllatavalt kombel, professionaalsed kaunitarid ja viis täitsa pesueht tavalist Marit-Jürit mahtusid oma vastakate olemustega kenasti ühele lavale ning üks hetk ei olnud võimalik vahet teha, kes on kes. Neist sai mitmetahuline tervik.
Esimeses liinis astuvad publiku ette Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks ja Karel Käos, kes on leiba teeninud modellidena üle gloobuse. Kogemus oli kohati kohutav, siis põnev, jälle hämmingut pakkuv, taaskord arendav ja õpetlik, äkitselt hoopis humoorikas. Ja üle kõige just mõtlema panev ja silmi avardav. On ju moetööstus üks suurimaid planeedi reostajaid. Tekkis vastasseis tõsiasjaga, et modell olla on justkui kadestamis- ja ihaldusväärne, kui seda kaugelt jälgida. Valdkonna sisse positsioneerudes, mainisid tüdrukud, et see tühjus, raiskamine, pealiskaudsus ja hoolimatus, pani neid hoopis tahtma võtta kätte bioloogia õpik, et mitte ise manduda, muutuda ümberkaudse suhtes pimedaks ning emotsioonitult jälgida kuidas kõik hävineb, nii inimesed kui keskkond. Et moetööstus on jõle ja ohtlik nii isiku kui planeedi tasandil, ei ole saladus, kuid siiski tikuvad aina nooremad ja särasilmsemad sinna maailma, et jumala pärast ikka püünele saada ja tuimalt vaadata kuidas tööstus looduskatastroofile teed sillutab. Nt kiirmoodi soetamise ja ületarbimise ohvrid on enamused. Aga kes on süüdi? Kas tööstus, mis agressiivselt püüab kasumeid suurendada ja oma olemasolu õigustada? Või inimesed, kes oma raha sinna hiigelmasinasse rõõmuga viskavad? Võib-olla on asi selles, et moemaailma patte lahatakse pidevalt ja päevavalguse käes, siis ei tundunud mulle modellide lood isegi väga imestamapanevad. Need jäid isegi päris kesiseks oma intensiivsuselt ja šokifaktorilt. Pigem oli huvitavam kuulda, kuidas kogemus on kolmikut vaimselt mõjutanud ning kuidas nad on oma elukurssi ja põhimõtteid sellest tulenevalt muutnud. Lisaks, pakkusid nad oma pooles lavastusest hulgaliselt faktilist infot, et kuidas tegelikult moetööstus keskkonda laastab.
Teine liin keskendus energilisele ja sõnakale kodutute bandele, kes elasid modellindusele vastupidiste printsiipide järgi. Kõik kasutati ära ja midagi ripakile ei jäänud. Ei miski ega keski. Tegu oli omavahel solidaarse, kokkuhoidva ja lustaka seltskonnaga. Viljelesid nad eeskujulikku öko elustiili, mida vast ei suuda nii perfektselt jäljendada ka kõige kliimateadlikumad. Jutt oli neil tihe ning diip. Tüübid arutlesid äärmiselt rasketel teemadel ja lõpp-punkt oli iseäranis sünge, kuid meeleolu ning suhtumine oli grupil kõike muud kui trööstitu. Neil jätkus huumorit, et naerda teemade üle, mis viisakas seltskonnas itsitust välja ei tohiks pigistada, ning tegid seda ilma igasuguse valehäbi või piinlikkuseta. Tuju oli hea ja elu vajas elamist, kuigi vestluse tekst oli kõike muud kui helge. Otse vastupidi. Tekkis selline ebakõla tegelaste olemuse, kehakeele ja ilmete ning jutu karmusastme vahel. Kas ainult need, kes ei oma eriti midagi, on end ühiskonnast mingil määral eraldanud ja toimivad oma reeglite järgi suudavad vaevatult ja värvikalt rääkida teemadel, mis tavaliselt ikkagi hirmu ja ebamugavust peaksid üles tirima? Olles väljaspool ühiskonda, on võimalik sellest hulga ausamalt ja vabamalt kõnelda. Isegi nalja heita. Kusjuures, huumor oli mahlane ja muhe. Teravalt avameelne ja tõeliselt pigi värvi musta tüüpi. Kummaline on ju tuleva apokalüpsise üle hirnuda, kuid need koloriidsed tegelinskid suutsid seda suurepäraselt. Loomulikult, tasus üles noppida mitmeid sisukaid, vaimukaid või sügavaid tsitaate või mõttekäike. Üks lemmikuid: “Olen jäänud ainult sisemiselt ilusaks” — välimine kaunidus on aegunud, kuid seestpoolt ollakse ikka võrratu. Kuidagi koomiline ühe pompsi suust kuulda, aga sellepärast ehk mitte vähem tõsi. Üks meeldejäävamaid mõttelõngu, mis tõstatatud, oli fakt, et kuskil enne 80ndaid, oli tootmise eesmärk luua kvaliteetset ja kaua püsivat tulemust. Siis äkitselt avastati, et kui inimesed juurde ei osta, siis kasum jääb ju kasinaks. Sellest vähem kestvamate asjade loomine, mida iga natukese aja tagant on vaja välja vahetada. Sulatõsi ju. Kõik me teame seda, aga mis on lahendus? Mitte tarbida? Kui pliit amortiseerub, siis on ju ikkagi uut vaja. Keeruline. Siiski, mõistmaks tänapäeva tootmise alustalasid, on selle tõiga teadvustamine võtmetähtsusega.
Vastupidiselt tüki sisulisele kaalukusele ja selle tõsidusele, oli lava lage ja tühi. Modellid kasutasid küll baaripukk-toole ning alati rõõmus kodutute sõpruskond ilmus alavale vaid oma ustavate prügikonteineritega. Ja muude põnevate leidudega, mis nende külastatavas taaskasutuses ikka ette tuleb. Kujundus ja dekoratsioonid andsid lahkelt ruumi üle teose sõnumile, olles tagasihoidlikud ning pea nähtamatud, et publiku silme ees ei oleks liialt segajaid või ilustusi. Tähtis oli tekst ning mida see edasi soovis anda, mitte kuidas see pakendatud oli — tore, et oma teostuselt suutis lavastus peegeldada seda, millele fokuseeris. Näitlemise aspektilt ei saa etendust tavapäraselt hinnata. Võib-olla ehk vaid poolt lavastusest, kus figureerisid viis näitlejat. Lõpuni seletamatutel põhjustel jäid enim silma Tarmo Song ning Maria Peterson, kuigi kogu kamp oli sarnaselt kentsakas, morbiidne ja äge — kõike üheaegselt. Modellide kolmik esitas ennast, isiklikke lugusid ja kogemusi, ning nad otseselt ei näidelnud. Esinesid aga küll. Ühte ja sama päris elu läbielatut võib täitsa veider olla autentselt üha uuesti ja uuesti taas esitada ning seda oli kohati tsipake tunda. Oli hetki, kus kumas läbi sunnitus ja tehislikkus ning mõni vestlus või monoloog ei voolanud naturaalselt. Samas, ega ta ei pidanudki, sest reaalsuses ei räägi inimesed alati ladusalt ja veatult. See ongi päris elu, päris vestlus, päris kogemus. Taaskord, mõjus kummaline kombo professionaalsetest näitlejatest ja amatööridest kuidagi sobimatult, kuid ühtlasi ikka sidusalt. Intrigeeriv kooslus igatahes.
Kokkuvõttes, miinimum programm mu ettekujutuses oli, et ma ei kahetse teatrikülastust, teine aste oli, et ma ei tunneks, et minu vastu moraalitsetakse süüdistavas toonis, järgmine oli, et lahkudes ei oleks emotsioon üli masendunud ning tükk ei oleks üks fataalsest sentimentist nõretav käkerdis. Siis lootsin, et parimal juhul jätab mind nähtu neutraalseks — ei ärrita üleliia, tasakaalustades uudse sisu ja infoga, mis perspektiive aitab kuidagigi nihutada. Tulemus, mida ma statistiliselt eriti ei oodanud oli, et mulle tükk meeldib ja see tõesti omanäoline on. Räägib asjast nagu on, ilma, et vaataja tahaks häbist iste alla vajuda ning tunneks, et just tema on kõikidest miljarditest inimestest süüdi keskkonna katastroofilises olukorras. Ja, et sisaldab nähtu ka veel huumorit, mis on süsimust, kuid siiralt vaimukas. Lõpp tulemuseks oli igati asjalik viis ekstreemselt delikaatselt teemat lahata ning publiku poolehoidu võita ilma, et kedagi oleks eemale tõugatud või nähtu ennast moraalselt kõrgemale positsioonile oleks paigutunud — jõllitades vaatajat ülevalt alla ja lugedes epistlit.
Postitaja: Liis 8. detsember 2022 kell 16:03