Hardo Pajula intervjuu Lembit Petersoniga: kuningas sureb
Postimees 19. märts 2022
Mul jäi teatri välisukse juures silma kuulutus Eugène Ionesco etendusele „Kuningas sureb”. Rääkige palun alustuseks sellest, kuidas te repertuaari valite.
Igasugune otsus – kaasa arvatud repertuaari valik – on loominguline tegevus. Kui ma noor olin, sõitis materjal kergelt ette. See juhtus tavaliselt lugemise, õppimise ja kolleegidega suhtlemise käigus. Loomulikult mängib rolli ka see, mis on parajasti õhus. Nii jõudis minuni näiteks Samuel Becketti „Godot’d oodates”, mis oli mu esimene lavastus. See oli 1976. aastal, ma õppisin siis lavakunstikoolis. Meie „Godot’” lavastus oli Nõukogude Liidus esimene.
See oli Brežnevi aja haripunktis?
Jah, aeg oli karm. „Godot” tundus aktuaalne. Ma teadsin, et selle näidendi lavastamisele mõtlesid tol ajal ka Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep. Ma hindasin neid väga kõrgelt, tahtsin tundma õppida näitemängu, mis neid köitis. Mu valikud olid tol ajal siiski tihtipeale intuitiivsed. „Godot’” puhul oli oma osa ka Merle Karusoo aasta varem lavastatud Friedebert Tuglase „Popil ja Huhuul”, kus ma mängisin koos Urmas Kibuspuuga. See oli meie diplomilavastus. Kõnealuses lavastuses on episood, kus koer ja ahv ootavad peremehe tagasitulekut. Ühel sellisel ootusehetkel tuligi mul mõte „Godot” lavale tuua. Becketti näidend räägib ootusest kui inimese baasseisundist. Ootus on aga seotud lootusega. Me ootame ja loodame kogu aeg midagi. Prantsuse keeles on selleks kaks sõna. Esiteks espoir, mis on selline väiksem lootus: me loodame, et supp toodaks lauale, et tund saaks läbi, et etendus algaks jne. Peale selle on aga veel suur lootus l’espérance. Näiteks et lõppeks see kohutav sõda Ukrainas. See on praegu õhus.
Me hakkasime „Godot’ga” tegelema 1976. aasta kevadel ja töötasime kuus kuud järjest iga päev mitu tundi. Panso lavastas samal ajal meie seitsmenda lennu diplomitööna Luigi Pirandello näidendit „Kuus tegelast autorit otsimas”. See inspireeris ja mõjutas samuti tugevalt. Nimetatud loomingulised mõjutused ja Nõukogude absurdiaeg panidki mind „Godot’” saladuse vastu huvi tundma.
Kuidas te Ionesco lavastuseni jõudsite?
Ionesco on mulle pikalt huvi pakkunud, aga veelgi rohkem on ta köitnud mu lapsi. Näidendi „Kuningas sureb” leidis kunagi Marius. Ta oli eelnevalt lavastanud juba „Kiilaspäise lauljanna” ja „Ninasarviku”. Marius oli Ionesco teemadesse väga süvitsi läinud. Ta sattus oma uuest leiust vaimustusse ja tahtis selle kohe lavale tuua, aga siis jäi asi mitmel põhjusel seisma. Möödunud koroona-aastal luges seda mu tütar Maria, kes sattus näidendist samuti suurde vaimustusse. Ta tegi mulle ettepaneku mängida kuningat. Sama mõte oli olnud ka Mariusel. Ma usaldasin oma lapsi ja usaldasin Ionescot, kellega ma olin varem pisut kokku puutunud. Nii juhtuski, et Marius tegi sellest keerulisest näidendist suurepärase tõlke ja Maria tõi ta lavale.
Kas te olete varem midagi Ionescolt lavastanud?
Mu üks esimesi kokkupuuteid Ionesco loominguga oli aastaid tagasi tänu Margus Alverile, kes tõlkis tema intervjuusid. Minu tähelepanu köitsid nendes eriti paar osutust, kus Ionesco räägib religioonist ja uskumisest ning ütleb, et ta vahel usub ja vahel ei usu – ühesõnaga, kõigub –, aga ühes on ta kindel: maailma võib päästa ainult pühadus.
Üks tema viimaseid töid oli libreto ooperile „Maximilien Kolbe”. Kolbe oli poola frantsiskaani munk, kes saadeti Auschwitzi. Pärast üht põgenemiskatset näljutasid sakslased karistuseks surnuks iga kümnenda vangi. Kui liisk langes kaasvangile, kes palus oma laste nimel halastust, pakkus Kolbe end tema asemele. Sakslased olid vahetusega nõus. Kolbe hoidis vaimulike laulude ja palvetega üleval kongikaaslaste usku ja moraali ning oli viimane ellujääja. Kui sakslased tahtsid kambri tühjaks teha, tegid nad talle viimaks surmasüsti. Räägitakse, et ta oli üleni kiiranud ja sirutanud vabatahtlikult oma käe, et surmaotsust täide viival inimesel oleks lihtsam.
Kolbe kuulutati hiljem pühakuks. Kogu katoliiklikus maailmas ja eriti Poolas austatakse teda väga. Ma sain aru, et kui Ionesco temast libreto kirjutas, siis lähevad sellised teemad talle korda. Pärast seda jäi Ionesco minu jaoks pisut tagaplaanile, kuni ta umbes kuus aastat tagasi jälle üles kerkis. Ma olen palju tegelenud prantsuse poeedi ja dramaturgi Paul Claudeliga. Pariisis on Paul Claudeli ühing, mida juhib tema lapselaps, kelle hea sõbranna on omakorda Ionesco tütar Marie-France, kes on teatri ajaloolane. Tänu temale oli minul ja Mariusel võimalik Ionesco tütrega kohtuda ja kolm-neli tundi samas korteris juttu ajada, kus ta oli lapsena üles kasvanud. Kuulsime Ionescost palju ja tänu sellele elavale kontaktile muutus ta meile palju lähedasemaks. Marie-France rääkis näiteks sellest, kuidas Ionescost sai antikommunist. Ta olevat kord ajakirjanikuna intervjueerinud Nõukogude Liidu kultuuriministrit Jekaterina Furtsevat. See oli just see aeg, kui kogu maailm rääkis dissidendist füüsiku Andrei Sahharovi saatusest. Kui ta Furtsevalt uuris, kuidas on lood Sahharoviga, olevat see talle lapsesilmadega otsa vaadanud ja küsinud: „Kellega? Meil on palju Sahharove.” Ionescu rääkis, et see episood avas ta silmad kommunistliku Venemaa jõleda vale ees.
Peale selle sain ma uurida Ionesco suhete kohta Becketti ja Claudeliga, nende autoritega, kelle loominguga ma ise olin palju tegelenud. Sain teada, et Claudel oli olnud Ionesco lemmikdramaturg. Tütar rääkis, et Beckett oli isale aeg-ajalt helistanud ja ta alla kohvikusse kutsunud. Kui sa oled aga ise samas korteris ja vaatad aknast sedasama kohvikut, siis hakkad iseenesest ette kujutama, kuidas see kõik võis toimuda. Elavaid pilte ja elavaid suhteid möödunud aegadest ja olnud inimestest saame eriliselt kogeda nende inimeste kaudu, kes neid endas kannavad ja meile vahendavad.
See ei ole Zoom?
Jah, see ei ole Zoom ja sa ka ei loe sellest, vaid koged vahetult. See oli hindamatu kohtumine, mis tekitas minus Ionesco vastu suurt huvi. Dominikaani preester isa Carré, kellega ma olin kokku puutunud palju aastaid tagasi, on kirjutanud raamatu „Kas kirik on teatriga lepituse leidnud”, kus ta käsitleb kiriku ja teatriinimeste keerulisi suhteid. Ma küsisin, kas Ionesco tundis teda. Tütar vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et nad olid väga lähedased ning et Ionesco vestles isa Carréga tihti vaimulike küsimuste üle. Maailm on väike, ja kui sa hakkad mingis suunas minema, viib elu ise su vajalike inimestega kokku.
Selle numbri kolmandal lehel on juttu Tähenduse teejuhtide 16. saatest „Vannutatud neitsi”, mille külalisteks olid Kaie Mihkelson ja Tõnu Õnnepalu ning jutuaineks „Kõrboja peremees”. Te mängisite samanimelises mängufilmis Villut. Mis teil sellest ajast meeles on?
Esimese asjana tuleb meelde mingi nostalgiline valu. Ja see, et kui me filmiga alustasime, pidi ta olema kaheseerialine. Poole tegemise ajal tuli Moskvast äkki korraldus, et nii pikka ikka ei tee, saate raha ainult poole lühema jaoks. Me pidime käigu pealt stsenaariumi kärpima ja eks see jättis filmile lõpuks oma jälje. Tolle filmiga on palju mälestusi, see oli minu jaoks oluline eluetapp.
See oli 1979. aastal, just enne neljakümne kirja?
Jah, vahetult enne kirja, olin tollal just Noorsooteatrisse tööle läinud. Meil oli seal tollal sõpruskond, kuhu kuulusid Kaie Mihkelson, Sulev Luik ja Aleksander Eelmaa. Me olime väga head sõbrad vanema põlve näitlejanna Lisl Lindauga, kes kutsus mind lavastama „Ramilda-Rimaldat”. See oli Paul-Eerik Rummo kompositsioon Lidaule olulistest Tammsaare naistegelastest. Ta mängis kõiki neid naisi üksi. Me olime neljakesi assistendid, andsime erinevate rollide vaherepliike jne. Väliseestlased nõudsid selle etenduse endale Rootsi, see oli esimene tükk, millega eestikeelne sõnalavastusteater pärast sõda Nõukogude Liidust väljas sai käia. Me tutvusime seal Kalju Lepiku, Ilmar Laabani, Harri ja Maria Kiisa, Jaan Seimi ja paljude teistega.
Ma olin Kalju Lepikuga viie päeva jooksul suure osa vabast ajast koos. Ta aitas mul selgemalt näha Eestimaa okupeerimisega seotud sündmusi, sain tänu elavale suhtlusele sellest palju tõesema pildi. Ma ei olnud tol ajal tegelikult poliitikavõõras noor teatriinimene, aga kui ma seal väliseestlastega suhtlesin, puudutas meie rahva saatus mind äkki teravalt ja mul tekkis tugev soov meie vabaduse nimel midagi teha. Mulle on jäänud meelde pikad jalutuskäigud Stockholmis Ilmar Laabani ja Jaan Seimiga. Mind hämmastas ja võlus Rootsis elavate eestlaste keelekasutus, nende vaimne rikkus. See haakus parimaga, mida olin seni kogenud Eestimaal ja oma hinges. Ma tajusin ühtäkki terviklikku pilti meie rahva olemusest ja saatusest. Seda on raske sõnadesse panna. Kui ma Rootsist tagasi jõudsin, tuligi kohe neljakümne kiri. Tahtsin sellele alla kirjutades anda oma panuse vabadusvõitlusesse ja astuda vastu kommunistliku režiimi hirmuõhkkonnale ja venestamispoliitikale. Ühtlasi jätkusid tänu nendele kohtumistele veelgi intensiivsemalt mu vaimsed otsingud. 1970-ndate aastate lõpp oli minu jaoks väga tihe sotsiaalsele elule ärkamise ja mitmekülgsete vaimsete otsingute aeg ning „Kõrboja peremees” langeb just sellesse perioodi.
See oli Leida Laiuse film?
Jah, Leida Laius oli väga sihikindel, me tegime palju proove. Ühel hetkel on aga nii, et kui lavastaja, kes on endast väga palju andnud, üritab veel midagi lisada, siis hakkab see juba takistama. Näitleja kasvab tasapisi rolliga kokku ja teab sellest varsti rohkem kui lavastaja, tal on rolliga elav suhe. Olen püüdnud seda ka oma töös silmas pidada ja näitlejaid mitte liigselt survestada. Me hakkasime Kaiega stseenides rohkem kaasa rääkima, meie rollid hakkasid elama otsekui iseseisvat elu. Leida Laius sai sellest aru ja leppis sellega. See oli mitmes plaanis väga huvitav kogemus. Filmivõtted toimusid Nõukogude sõjaväe polügoonil Kõrvemaal, kus kõik oli kilomeetrite kaupa puruks tulistatud. See oli väga valus pilt. Sinna sai ainult erilubadega. Paukjärvel ja selle vahetus ümbruses valitses aga täiesti idülliline vaikus ja rahu.
Tammsaare romaan on Becketti näidendiga kaudses suguluses, nii ühes kui teises kas otsitakse või oodatakse peremeest… See on psühholoogiliselt sügav teos, mida oli väga põnev mängida – just Kaiega, kes on väga hea näitleja. Mulle tundub, et meil tekkis selles filmis hea partnerlus. Mis puutub aga sellesse lõpustseeni, vabatahtlikku äraminekusse…
„…siis ei taha sant teda mitte”. See on mul hästi meeles.
Teatud uhkus, eks ole? Samas ka kutse ja soov olla peremees, võtta endale see kohustus ja vastutus. Villu tajus aga võimetust see soov ellu viia, teda takistas varasem elusaatus, asjad, mis ei lasknud lahti ja millest ta ise ei saanud lahti lasta.
Kui selline lugu – vabatahtlik äraminek – juhtub meie lähedastega, sõpradega, kolleegidega, jätab see meisse haavad, mis on rasked paranema. Asendatavaid inimesi ei ole.
Te mainisite eelpool vaimseid otsinguid. Mis vormi need teil tollal võtsid ja kuidas need haakusid sel ajal valitsenud ühiskondliku kliimaga?
Vaimne otsing lähtub minu jaoks püüdlusest vaadata oma tegusid ja nende tõukejõude Tõe valguses, isegi kui me selle järgi alati käituda ei suuda. Dominiiklaste ordu 85. meister Timothy Radcliffe armus pärast käiku Caleruegasse, mis on püha Dominicuse sünnipaik ja kus asub suur klooster, Kastiilia erilisse valgusesse. Ta arvas, et just selles valguses sai püha Dominicus inimesi, nende isiksusi, headust ja kannatusi nii hästi tundma õppida. Radcliffe ütleb väga ilusa lause: „Võib-olla Tõde ongi eelkõige see: valgus, mis aitab meil näha Jumala loodud maailma ilu ja headust.” Me näeme muidugi koledust samuti, aga kui me elame Tões, siis avanevad meie silmad ka Ilule ja Heale. Kui me neid enam ühel hetkel ei näe, siis me ei ole enam Tões.
Radcliffe ütleb veel, et inimene vajab tõde nagu kala vett ja taim mulda. Inimene ei saa ilma, ta sirutab end alati Tõe poole. Iseasi, kas ta seda alati suudab tabada või välja öelda, aga liikumissuund on igal juhul Tõe poole. Mulle tundub, et igasugune vaimne otsing on lõpuks ikkagi Jumala otsing. See otsing ei pruugi olla ühepoolne. Jumal otsib meid veel enne, kui meie teda otsima hakkame. Ta äratab meis mingi igatsuse, aga ei survesta, ei ole vägivaldne. Meie ootame ja otsime Teda, ilma et me sellest ise alati aru saaksime. Tema ootab samal ajal ka meid, ootab vastust oma kutsele. Jacques Maritainil on teos pühast Augustinusest, kus ta ütleb, et pühakutel on olnud kõige täiuslikum isiksus tänu sellele, et nad otsisid Jumalat ja selle otsingu käigus nende isiksus täiustuski. Jumala otsing on inimese elu keskne telg.
Oli teil sel ajal elus mõni murranguline sündmus, mis teid nendele otsingutele suunas või tulid need kuidagi märkamatult kaasa?
Mulle tundub, et see tuli lapsepõlvest märkamatult kaasa. Kogu aeg ei pane seda muidugi tähele, sest on palju asju, mis meie fookuse mujale kisuvad. Tähelepanu on tihti nagu ahv, mis hüppab puult puule. Ent see pealiin ootab meis kannatlikult edasi, ja kui me seda aeg-ajalt puudutame, siis hakkab ta meid juhtima. Samas olen ma veendunud, et kellelgi ei ole Tõe monopoli. Möödunud sajandi kaks suurt ideoloogiat fašism ja kommunism näitasid, kuhu katsed Tõe monopoli kehtestada välja võivad viia. Praegu näeme seda jälle Venemaal – keegi teab, mis on Tõde… Ka usulahud saavad tihti alguse sellest, et keegi väidab end valdavat absoluutset Tõde. Tõde on olemas, ma olen selles veendunud, aga Tõe monopoli ei ole meil siin maa peal kellelgi. Aeg-ajalt me puutume Tõega kokku – need on ilusad hetked. Kunstis tajume seda Headuse ja Ilu kaudu. Ma käsitlen Tõde, Ilu ja Headust kui platonlikku triaadi, need kolm kuuluvad alati kokku. Seetõttu mulle see Radcliffe’i lause valgusest nii meeldibki – Tõde ei ole pelk abstraktsioon, ta on midagi rohkemat. Kunagi oli mul Arvo Pärdi keskuses ööülikooli mõtisklus koos Liivika Simmuliga. Ma ütlesin seal, et Pilatuse küsimus „Mis on tõde?” on valesti formuleeritud.
Miks nii?
Tegelikult peaksime küsima: „Kes on Tõde?” Kui sinu ees seisab elavana Tema, kes on Tõde, siis Ta ei saagi vastata küsimusele „Mis?”. See mõte puudutas ka Arvo Pärti, ta hakkas sel teemal kaasa rääkima. Me küsime tihti, et mille nimel me midagi teeme, aga võib-olla peaksime vahel küsima hoopis, kelle nimel me seda teeme. Niimoodi saame Tõe enda jaoks elusaks mõelda. Kristluses on Tõde keegi, kellega me saame suhelda, nagu me praegu omavahel suhtleme. Kui me oleme Tema nimel koos, siis on Ta meie keskel. Ta on keegi, keda me saame tajuda ja leida ning kelle poole me saame liikuda, keda me saame üha rohkem armastama õppida.
Joseph Ratzinger tsiteerib püha Benedictuse reeglist ladinakeelset mõttetera mens nostra concordet voci nostrae ’meie vaim peab olema vastavuses meie häälega’. Tavaliselt on nii, et mõte eelneb sõnale ja hakkab seda vormima. Siin on vastupidi – sõna eelneb mõttele ja hakkab seda voolima. Kui me ei tea, kuidas palvetada, siis meieisapalves annab Jumal meile õiged palvesõnad ise ette. Muidugi on olemas ka individuaalne ja isiklik palve, aga etteantud palvevormid –psalmid, liturgilised palved – on väga olulised. Me ei pruugi teada, milliste sõnadega läheneda Jumalale, kes näib meile nii tundmatu ja nii kauge. Meieisapalvega annab Jeesus Kristus meile vormi, mille sees saame Jumal-Isa poole liikuda. Jumala Sõna hakkab kujundama meie vaimu ja hingeelu, selles ilmutab ennast Püha Vaim.
Ma olen sarnast asja kogenud teatris. Kui ma kordan õhtust õhtusse mingi imeliku inimese sisutut teksti, siis hakkab see mind tahes-tahtmata kujundama. Ma ei pruugi seda ise tähelegi panna, aga kui ma seda pidevalt teen, hakkab see paratamatult mõju avaldama. Kui ma püüan seevastu tõusta näiteks Hamleti mõtte kõrgusele, siis on sellel jälle vastupidine toime, siis hakkavad mind vormima tema sõnad. Väärtuslik dramaturgiline tekst kujundab meid juba seeläbi, et see rikastab meie vaimseid otsinguid. Võtame näiteks Claudiuse monoloogi „Hamletist”: „Suust kerkib sõnu, mõtted jäävad maha – aga taevas sõnu mõtteita ei taha.” Vahel on nii, et me lihtsalt ei oska, ei suuda elu kriitilisel hetkel suure saladuse ees oma mõtteid formuleerida. Seetõttu ongi liturgilised ja kanoonilised palved nii olulised.
Need on järeleproovitud sõnad?
Just, need sõnad hakkavad meid suures segadikus vormima. Üheks võimaluseks on ka vaikida, see on kontemplatiivne palve, milles võib toimuda samuti elav suhtlus. Me tahame tihti palves kõik ära rääkida, mis meil hinge peal on, aga Tema teab seda kõike ju niikuinii. Seetõttu peaks minu ülesanne olema astuda dialoogi, kuulata seda, mis Temal mulle öelda on. Siin on tähtsaks momendiks või kvaliteediks veel pietà (’hardus’) – mitte härdus, me kipume tihtipeale härdaks minema… Küsimus on pigem selles, kuidas ma Jumalale lähenen. Kui ma teen seda valesti, ega ma siis vist oskagi Teda kuulata. Kuidas ma loen piiblit? Kuidas ma lähen palvesse? Mida ma saan teha, et uks enda poolt avada? Mida teha selleks, et tekiks kontakt? Küsimus on selles, kas minus on piisaval määral õiget alandlikkust.
Lõpuks taandub see kõik küsimusele palve keskpunktist. Mis (või kes) on see, mida (või keda) me siis tegelikult otsime? Kas me tahame lihtsalt, et kõik asjad laabuksid mõnusas rahus? Evangeeliumis on aga kirjas, et ma ei ole tulnud mitte rahu tooma, vaid mõõka…
Seesama kirjakoht tuli jutuks mu intervjuus Briti psühhoterapeudi Mark Vernoniga (Tähenduse teejuhid nr 14). Kuidas teie sellest aru saate?
Nagu on olemas erinevat liiki armastust, nii on ka erinevat liiki rahu. Panso ütles lavakoolis, et on olemas Romeo armastus ja on olemas purjus ohvitseri armastus. Rahuga on ilmselt kuidagi samamoodi. Ühel pool on näiteks minu mugav rahuhetk õllepudeliga teleka taga. Kristuse rahu on aga teistsugune, see on pingestatud rahu. Sellel on hoopis teised eesmärgid. Lõpuks olenebki ju kõik eesmärgist: kuhu me tahame oma eluga välja jõuda? Mille või kelle poole me oma mõtete ja sõnade, tegude ja tegematajätmiste, unistuste ja palvete abil püüdleme? Kas meil on lootus pääsemisele ja mida me selle all mõtleme?
Mida teie pääsemise all mõtlete?
Puškini kaasaegne Tšaadajev on öelnud väga ilusti: igavene elu ei ole mitte elu pärast surma, vaid elu ilma surmata. Ma saan sellest niimoodi aru, et me võime elada kooskõlas Tema tahtega juba siin. Tähtis on otsida Tema tahet mistahes olukorras. Nii ma vähemalt püüan mõtelda. Tegelikult kisuvad nii välised kui sisemised tungid mu mõtted tihti laiali. See on võib-olla natuke militaarne kujund, aga ma mõtlen vahel voorustest ja pahedest nii: mu pahed on justkui aerodroomid kurjadele vaimudele. Kui ma arendan endas aga voorusi, saavad neile tulla ka inglid ja jumalik pool. Nii et natuke sõltub ikka minust endast – sellest, kellele ma teed valmistan.
Ma lugesin hiljuti jälle Joseph Ratzingeri raamatut „Naatsareti Jeesus”. Võtsin sealt kaasa mõtte, et meid võiks elus saata pidev palve. Ratzingeri sõnul peame selleks tooma kõik oma elu olukorrad Tema palge ette. Ratzinger ütleb, et me peaksime oma hinge sügavuses püüdma säilitada sidet Jumalaga. Et see side ei katkeks, on vajalik seda kogu aeg elavdada, selleks on aga vajalik haarata sellesse kõik igapäevase elu sündmused. Me hakkame seda paremini palvetama, mida enam meie hing oma salajastes sügavustes saab püüdlema Jumala poole. Mida põhjalikumalt hakkab ta liitma kogu meie olemist, seda enam rahu me hakkame enestes kandma. Seda kergem on meil taluda valu, seda paremini hakkame me mõistma teisi ja seda enam hakkame me neile avanema. Seda meie teadvust läbistavat üldist suundumust, seda Jumala vaikset ligiolu meie mõtetes, meie tunnetes ja meie olemises nimetame „lakkamatuks palveks”. See ongi tegelikult see, mida nimetatakse armastuseks Jumala vastu, armastus Jumala vastu on aga ligimesearmastuse algne tingimus ja liikumapanev jõud. Ükskõik, mis seisundist me ennast ka ei leiaks, meie sisemine vool peaks olema suunatud tema otsingule. Me ei saa muidugi olla 24 tundi päevas käed palves, aga oma teod peaksime tooma Jumala ette.
18. sajandi keskel sündinud õnnis Sarovi Serafim ütleb vestluses oma biograafi Nikolai Motoviloviga, et kristliku elu eesmärgiks peaks olema „стяжание духа святого”. Venekeelne sõna стяжание viitab omandi- ja kogumissoovile, umbes nii nagu kaupmees ihkab raha ja aadlik tahab au. Kristlane peaks Serafimi sõnul himustama samamoodi Püha Vaimu. Kõik, mis annab talle Püha Vaimu, ongi see, millega kristlane peaks tegelema. Kui selleks on palve, siis tuleb palvetada, kui selleks on head teod, siis tuleb anda almust ja teha häid tegusid, kui paast, siis loobuda liigsest.
Sarovi Serafimiga oleme jõudnud otsapidi Vene õigeusku?
Jah, Sarovi Serafim on õigeusu üks tähtsamaid pühamehi. Kõikides Vene õigeusu kirikutes on tema ikoon. Muuseas, seesama Sarovi linn, kus Serafim teenis, mängis olulist rolli Vene tuumaarsenali väljatöötamisel ja sealkandis asub praegu Vene aatomrelvade muuseum. Ma sattusin nägema Sarovi Serafimist ühte dokumentaalfilmi. Seal näidati tema eluga seotud asju, kõneldi tema vaimulikust tegevusest ja seejärel mindi vaatama aatompommide makette. Muuseumitöötaja selgitus oli, et tuumarelvad peavadki olema sellise vägeva pühamehe kaitse all. Selles kõiges oli ühtaegu nii midagi pühalikku kui ka hirmuäratavat. Millegipärast liikus mõte praeguste Venemaa valitsejate osalemisele kiriklikes rituaalides. See paneb mõtlema… pühadus ja üleilmse hävingu oht on nii lähestikku.
Te ise jõudsite pärast oma 1980-ndate aastate otsinguid katoliku kirikusse. Kuidas see juhtus?
1970-ndate aastate lõpus avaldas mulle väga tugevat muljet protestantlik teoloog Paul Tillich. Ma trükkisin teda samizdati ajal masinakirjas ümber. Peale Tillichi lugesin tollal hoolega ka teisi kristlikke autoreid.
Kas te astusite kõigepealt luteri kirikusse?
Ei, ma astusin kohe roomakatoliku kirikusse. Kui te panite tähele, siis meie teatri kabeliruumis oli legendaarse Leedu preestri isa Stanislovase foto, tema mu 1982. aastal ristiski. See oli mu enda otsing ja pikaajaline minek, milles mängisid suurt osa sõbrad ja mu tollane tutvusringkond. Mõistagi ka elusündmused, sisemised heitlused, rahutus ja inspiratsioon, tõusud ja langused, kaunid kunstid, eriti muusika, kirjandus ja teater. Ma mõtlen nii, et Jumal kasutab meiega suhtlemisel kõiki võimalusi, aga ei suru ennast kunagi peale. See, mida tema meie vastu tunneb, on armastus. Mina tajun seda niimoodi. Minu taju pole kellelegi teisele kohustuslik.
Mu enda otsing ei olnud üksnes intuitiivne, selles mängis tähtsat osa ka mõistus. See korrastatus ja püüd selguse poole, mis iseloomustab head filosoofilist ja teoloogilist kirjandust, on samuti väga oluline. Nii et usu ja intuitsiooni kõrval on minu jaoks olnud tähtis ka mõistuse tee. Need ei välista teineteist.
Ma saan aru, et kui protestandid pöörduvad oma palvetes otse Jumala poole, siis katoliikluses mängivad tähtsat rolli ka pühakud, kes on justkui Jumala ja uskliku inimese vahemehed. Katoliiklased palvetavad ka pühakute poole?
Mulle meenub siin pildike oma noorusest. See oli just „Ramilda-Rimalda” tegemise ajal. Paul-Eerik Rummo ütles mulle kord nagu möödaminnes: „Tead, Lembit, kõik inimesed on tegelikult üks.” See, kuidas ta seda ütles, pani mind järele mõtlema. Mis mõttes me oleme kõik üks? Kuidas me seda ühtsust tajume? See hakkas mind väga huvitama. Kristlastena me usume, et kui keegi on siitilmast lahkunud, siis ta jätkab oma elu mingis teises reaalsuses, mida meie oma meeleorganitega otseselt ei taju. Need lahkunud inimesed on tõesti nagu vahendajad, kelle poole me võime pöörduda ja kelle eest me võime palvetada. Võtame näiteks Neitsi Maarja, kes ei ole katoliikluses mitte kultuse kese, vaid vahendaja, kes juhib meid Jumala poole nii, nagu me ise minna ei oskaks. Me võime usalda end oma raskustes tema hoolde ja palvetada tema eestkoste poole, anda end tema juhtida.
Noorest peast käisin ma sageli kirikutes lihtsalt istumas. Ma tegin seda, sest ma tajusin seal mingi teise jõu, vaimu või olukorra kohalolu. Seal tekkis omamoodi rahu, kindlus ja tugevus – isegi siis, kui keegi midagi ei rääkinud. Nii oli ka siis, kui ma võtsin psühholoogilises või vaimses segaduses piibli ja lugesin sealt midagi. Sealt tuli samasugune tugevus, vägi. Ma ei pruukinud kõigest aru saada ega toimuvat analüüsida, aga ma lugesin ja minusse tuli mingisugune selgus, mingi rahu, mingi jõud.
Palvega on tihedalt seotud ka meditatsioon. Milline on teie suhe selle vaimse praktikaga?
Katoliikluses ja kristluses laiemalt on meditatsioonil olnud tähtis koht algusest peale. Praegugi korraldatakse vaikuses toimuvad rekollektsioone, kus kahel-kolmel päeval keskendutakse mingile etteantud teemale. Paastu, advendi või jõulu ajal mediteeritakse vastava kirikuaasta perioodi teemadel. Rekollektsiooni viib tavaliselt läbi vaimulik ja sellel on omad reeglid, millest üks olulisemaid on viibimine vaikuses. Inimesed mõtisklevad, püüavad oma elu vaadelda Evangeeliumi õpetuse valguses ja luua selles selgust. Meditatsioon võimaldab minna natuke sügavamatesse kihtidesse, kuhu me oma igapäevaelus tihti ei ulatu.
Teie mediteerite ja palvetate siis katoliiklikus kontekstis?
Jah, võidakse ju küsida, et miks ma ennast niimoodi piiran. Ma vaatan seda asja nii. Päevas on 24 tundi, kui ma oleksin hommikuti protestant, lõuna ajal katoliiklane, pärastlõunal muhameedlane ja õhtul võib-olla veel hindu, siis võib päeva lõpus öelda Puškini kombel, et „sõin ja jõin seal minagi, kuid suhu ei saanud midagi”. Religioosne elu kujutab endast eelkõige praktikat. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei saa kõiki asju korraga harjutada. See ei tähenda, et ma suhtuksin teistesse religioonidesse halvustavalt. Ma annan endale vaid aru, et ma ei saa olla üheaegselt nii hindu, moslem kui kristlane. Ma võin ju nii hinduismist kui ka islamist omandada mingid teoreetilised teadmised, aga religioosne elu nõuab eelkõige praktikat, ning kui ma teen kõiki harjutusi koos ja läbisegi, ei omanda ma neist ühtegi. Ma pean tegema valiku, mis teed ma siis lõpuks lähen.
Mina olen oma tee valinud. Tänavu täitub mul katoliku kirikus 40 aastat. Ma ei saa öelda, et ma areneksin järjest tõusvas joones, mu teel on omad tõusud ja langused. Mida heledamaks läheb valgus, seda tumedamaks muutub ka pimedus. Seda mõtet on eriti rõhutanud Hispaania kristlikud müstikud püha Risti Johannes, Teresa Avilast, püha Dominicus ja mitmed teised. Kokkuvõttes olen ma tõesti seda meelt, et tuleks käia ühte teed pidi. Katoliiklus on niivõrd rikas, et selle valguses saab vaadata ka teisi religioosseid traditsioone. Katoliku kiriku õpetuse kohaselt läbistab Tõde kõiki õpetusi ja usundeid. Igaühte võib-olla erineval määral, aga mingi osa Tõest on neist kõigis. Mis valiku keegi meist lõpuks teeb, peaks olema tema südame vabaduse ja vastutuse asi.
Mul on sel hooajal EBS-is kursus „Unusta Ithaka!”, kus me räägime kaheksa koosviibimise vältel „Odüsseiast”. Oleksin lõpetuseks väga huvitatud teie kommentaaridest nii „Odüsseiale” kitsamalt kui Antiik-Kreeka kirjavarale laiemalt.
„Odüsseia” koha pealt ei julge ma väga sõna võtta. Ma pole sellega ammu tegelenud. Mul endal on praegu käsil Sophokles. Alustasin taas tema „Antigone” lugemist. Ma lavastasin kunagi Jean Anouilh’i „Antigone”. Ma olen seda näidendit lavastanud tegelikult isegi kahel korral. Esimene oli 1982. aastal ja teine 1998. aastal, mõlemal korral mängis Kreoni Aarne Üksküla. Esimest lavastust tehes uurisin ma Vana-Kreeka tausta päris hoolega. Anouilh’i versioon erineb Sophoklese omast muidugi päris palju. Nii ühel kui teisel juhul on aga peaküsimus meie transtsendentses väärikuses. Antigone läheb surma, vaatamata sellele, et kõikide mõistuse ja korra reeglite järgi ei peaks ta seda tegema. Kuningas Kreon kehtestab Antigone vennale surmanuhtluse ähvardusel matmiskeelu, millest Antigone südame sunnil üle astub.
See on huvitav teema, mille käigus ma jõudsin küsimuseni tõe viimasest instantsist. Vanas Kreekas oli selleks Delfi oraakel. Kuivõrd tänapäeval selline institutsioon puudub, siis peame paratamatult tuginema oma sisemisele tõejanule, südamehäälele, mis on igas inimeses olemas. Kust saada aga väline kinnitus, et meie sisehääl ei eksi või et me seda valesti ei kuule. Nende küsimuste kaudu ma lõpuks kirikusse jõudsingi. Ma võtsin ristimise vastu 1982. aastal, kohe pärast Anouilh’i lavastust. „Antigone” oli justkui aastatepikkuste otsingute ja leidmiste kulminatsioon, mis aitas mul seda sammu astuda.
Ma tahtsin aga tegelikult välja jõuda hoopis Antigone isa kuningas Oidipuseni, kellega seoses on mind jäänud piinama suur küsimus. Vanadel kreeklastel oli kõik ettemääratud. Mine, kuidas tahad, saatusjumalannade moirade eest ei pääse keegi. Igasugune vaba tahe puudub. On mul õigus?
Ma saan küll nii aru. Jaan Kivistik ütles Tähenduse teejuhtide vestlusringis nr 111 („Descartes’i teerajaja”) meeldejäävalt, et vanade kreeklaste jaoks oli vabadus rumaluse teine nimi.
Hästi, aga vaatame nüüd siis „Kuningas Oidipuse”lõppu. Minu küsimus puudutab seda. Me ei tea, et Delfi oraakel oleks silmade peast torkamist ette kuulutanud. Ometi juhtub lõpus nii, et linnas on katk ja Oidipus avastab oma õuduseks, et katku põhjus on ta ise. Selgub, et vanamees, kelle ta kunagi tahtmatult tappis, oli ta enda isa. Sellega oli täide läinud Delfi oraakli ennustus, et Oidipus surmab isa ja abiellub emaga. Kui Oidipus avastab, et kuninganna Iocaste on ta ema, torkab ta endal silmad peast, et seda jubedust mitte näha. See on võimas lugu.
Ma uuringi praegu Sophoklest, et mõista: kui vaba tahet tõesti ei ole, siis kuhu liigitada Oidipuse omaenda silmade peast väljatorkamine? Kas selle on ka moirad ette kirjutanud või on see tema enda vaba otsus? Võib-olla olen ma midagi kahe silma vahele jätnud, aga see on tõesti väga intrigeeriv küsimus.
Suur tänu, et te selleks jutuajamiseks aega leidsite. Soovin teile oma palve- ja mõtterännakus jaksu ja rõõmu.
Tänan. Ma mõtlen jätkuvalt, mis on selle rännaku suund ja mida me õigupoolest otsime. Mulle tundub, et me otsime Teda, kes meid otsib. Me püüame kokku saada Temaga, kes on selle otsingu meis äratanud.
Räägitakse ju ka nii, et Jumal ongi see viimase instantsi Mina, kelle poole me liigume.
Ma olen ka mõelnud sellele, mis või kes on meie kõige sügavam identiteet. See küsimus toob meid ringiga Ionesco juurde tagasi. See kuningas, kes tema näidendis sureb, on tegelikult inimese ego. Jutt ei käi mitte maisest kuningast, vaid ego suremisest. See on väga sümbolistlik ja põnev teos, mis algab farsilikus võtmes, aga jõuab lõpuks väga müstiliste tasanditeni. Kui ego sureb, siis mis jääb järele ja kuidas me seda tajume?