Esteetide ja kapitalistide koletu liit
Meelis Oidsalu
Sirp 16. detsember 2022
Theatrumi „Mood”, autor ja lavastaja Andri Luup, kunstnik Brigita Viik, helikujundaja Tõnis Leemets, valguskujundaja Ivar Piterskihh, koreograaf Jette Loona Hermanis. Mängivad Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks, Karel Käos, Anneli Tuulik, Laura Peterson, Maria Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Aardam. Esietendus 16. XI Theatrumi saalis
Eesti autoriteatri viimase kahe aastakümne ühe püsivama tegija Andri Luubi eelmises teoses, tehisintellektist kõnelevas „Felicitases” oli autori uudishimu tänapäeva maailma arengu suhtes vormitud Luubile omaselt intrigeerivaks looks. „Moes” on Luup aga narratiivsusest eemaldunud, kasutanud koomiliste sketšidega pikitud vestlusõhtu formaati, aga lõpuni pole see risk end õigustanud. Kolm endist kõrgmoe modelli ja praegust teatritegijat (Jette Loona Hermanis, Karel Käos ja Anne Mari Saks) vestavad baaripukil istudes mälestusi modellielust. Iga paarikümne minuti järel lahkuvad nad lavalt ning publiku ette astub prükkarite seltskond (Maria Peterson, Laura Peterson, Ott Aardam, Tarmo Song, Anneli Tuulik ja Helvin Kaljula), kes käituvad ja räägivad nagu poeedid.
Sealjuures avaneb staatuselt ja geneetiliselt justkui paremini õnnistatud modellide pihtimuses märksa külmem ja isegi antisotsiaalsem maailm kui „pomšide” oma. Nemad mõjuvad selgelt vastutustundlikumana, oma läbitunnetatud ja mõtestatud vaesuses ka vabamana. Lavale veeretatud suurde prügikonteinerisse ronivad nad justkui Diogenes oma tünni. Prügi mõistet see seltskond ei tunne, viis taaskasutuspoeeti ei jõua ära imestada, kui palju vajadusi enesele välja mõeldakse ja milliseid rikkusi prügi pähe ära visatakse.
Autor on lugusid kogunud suuremalt hulgalt moemaailma veteranilt kui need kolm, kes lavale jõudsid, sestap on sundimatult ja erilise lavapaatoseta kõnelevad modellid ühtaegu näidendi tegelased kui ka tõsielulised mäletajad. See ebamäärasus kõditas etenduse lõpuni. Alles lõpus nähtud paroodilise moesõu ajal lülitusid kolm endist modelli catwalk’il etendavasse olekusse. Jette Loona Hermanise seatud moelava koreograafia parodeeris moesõude kõnnakus ja pilkudes avalduvat ülepaisutatud sõjakust.
Tavateadmise ja eelarvamuste põhjal on muidugi ootamatu, et tippmodellinduses läbi löönud inimesed suudavad nii arukaid lauseid moodustada. Tegemist on tarkade noortega, kes ilutööstuses kogetu tõttu võivad eakaaslastest küpsemadki olla. Vahest kõige tänuväärsem auditoorium sellele lavastusele võiksidki olla teismelised, kellele see hoiatuslugu jõuaks kohale ainuüksi kolme modelli jalustrabava välise efektsuse tõttu. Ideeliselt levib laval Antoine de Saint-Exupéry vaim: rabavalt ilusad inimesed peavad loengut sellest, kui palju olulisem on silmale nähtamatu ja kuidas eristada egoläiget minasärast.
Hetkiti on Andri Luup eksmodelle küll liiga tuimalt teavitustulpadena nurikasutanud, kui vaherepliikidega esitatakse üllatavaid fakte kiirmoetööstuse säästlikkusest – neil hetkil etendusolukord justkui peatus ja asutigi keskkonnateadlikkuse koolitundi pidama. Ju siis peeti kavalehe sisukat faktoloogiat nii tähtsaks, et seda ka näitlejate suu läbi üle korrata, ja iseenesest on, mille üle järele mõelda: „Moetööstus on auto- ja tehnoloogiatööstuse järel suuruselt kolmas tootmissektor maailmas, mingi 20% maailma reoveest pärineb kangaste värvimisest. Moetööstus reostab õhku rohkem kui kõik rahvusvahelised lennud ja meretransport kokku. Igal aastal läheb ookeani pool miljonit tonni plastikust mikrokiude, mis võrdub 50 miljardi plastpudeliga.”
Loeng-lavastus pole mõistagi teatris teab mis harv nähtus. Mõnes mõttes on elu- või kohaloolised lavastused ühtlasi ka teatraliseeritud loengud, selle žanri alla võib liigitada arvestatava osa dokumentaalteatrist. Loeng-lavastustes on hariduslik või publitsistlik aspekt kunstilisest taotlusest eespool ning vaatajani soovitakse viia terviklik arutluskäik koos argumentatsiooni ja faktidega.
Tinglikkuse ja estetiseerituse määr võib sellises teatrilaadis tublisti varieeruda. Teinekord ongi laval ainult loengupidaja, kelle ettekannet illustreerivad või pingestavad videokaadrid (Kanuti gildi saalis 2019. aastal esietendunud Kristina Normani „Kergem kui naine”) või rütmistatakse loengut mõne naljalooga (Kinoteatri „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine”, esietendus 2016). Erisugused teatraalsed vinjetid on selliste lavastuste puhul mõeldud loengu mõjusust toetama, neid võib käsitleda ka tavapärasest vembukamate väärtuskoolitustena. Kohati võib loeng-koolitust saatev tegevus siiski luua ka kujundlikku pinget (Eesti Draamateatris Mari-Liis Lille lihtsa praktilise tegevusega rütmistatud „Samad sõnad, teine viis”, esietendus 2021).
Andri Luupi lavastus tiksub – nagu juba mainisin – kahes režiimis. Kaks kontrastset esitusvõtit (reflektiivne rahulik arutlus versus poeetiline hullamine) eeldasid ka vaatajalt pidevat ümberlülitumist ning see tegi häälestumise, lavastuse atmosfääri sisseelamise keeruliseks, seda enam et mõlemad lavastuse harud olid mittenarratiivsed, episoodilised. Lavastuse moesõu finaalis toodi kaks seltskonda catwalk’ile korra kokku, ent side kahe tasandi – poeetilise ja tõsiloolise – vahel jäi hapraks.
Minu väga subjektiivsest etenduse järelmälust kustusid poeetilise taotlusega sketšid peaaegu täielikult. Kolme endist arukat kõrgmoemodelli tasub aga vaatama-kuulama minna küll. Tagantjärele ja tasapisi jõudis kohale, kui õudne see kõik oli, mida kiirmoe keskkonnamõju kohta kuulsin, ja kui kosutav oli näha ilutööstuse käest päästetud hingi. Juba paar sajandit toiminud esteetide ja kapitalistide liit on osutunud koletult edukaks.