Elo Kaalepi intervjuu iseendaga „Iraani konverentsi” teemal
Elo Kaalep
ERR 15. september 2022
Tänavuse Draama festivali päeviku lõpetab Elo Kaalepi intervjuu, kus ta arutleb iseendaga lavastuse „Iraani konverents” teemadel.
Mida sa lavastuselt „Iraani konverents” ootasid?
Olin varem lugenud lavastuse alusteksti, mis mulle teemakäsitluse ja tunnetuse järgi väga meeldis. Aga lavastuslikult olin kahtleval seisukohal. Konverentsi teada-tuntud formaat pole kunagi teab mis maagiline. Ja seda tunnet süvendasid varasemalt kuuldud sõnad sõpradelt: „See on hea dramaturgia, aga lihtsalt kohutav lavastus”. Kuigi olin mingil määral tuttav arvustuste üldiselt kiitvate hinnangutega, kartsin, et äkki hakkab mul ligi neli tundi kestva etenduse jooksul igav.
Kuidas lavastus nendele ootustele vastas?
Ei vastanud üldse! Juba enne teatrisaali astumist (sest lavastus voolas enne etenduse algust ka uste vahelt välja ooteruumi) kadus negatiivne konnotatsioon. Esimene pooleteisetunnine vaatus sai otsa kiiremini, kui oleksin tahtnud. Ka vaheajal kohatud tuttavad (neid oli neli) kiitsid lavastust esimese vaatuse põhjal väga, tuues seejuures eraldi välja ka lavastajatöö.
Nii et neli tundi lavastust läks siis kiiresti?
Jah, ühe erandiga. Kui muidu olid erinesid konverentsil esinevate tegelaste (neid oli kümme) ettekanded üksteisest laia arvamustespektri kõikvõimalikes värvingutes, siis eelviimaste euroopalik-kristlike ettekannete sisu hakkas üksteist juba väga kordama. Üleüldiselt jagunesid tegelaste maailmavaated kahte üksteistest selgelt eristuvasse poolusesse, ent ettekannete sisu ja eesmärkide puhul ei saaks niisugust üldistust teha. Mäletan, et juba näidendit lugedes tundsin, et kahe eelviimase esineja kõne on teineteist dubleeriv – nendele keskendumist segab ka ootusärevus viimase esineja, pärsia luuletajanna ettekande ees.
Kui aktuaalne on Võrõpajevi dramaturgia?
Tundub, et Võrõpajevi dramaturgias on midagi väga ajaülest. Väga vähe, peaaegu olematult laskutakse Iraani küsimust puudutavatesse üksikasjadesse, andes selle asemel suurepärane ülevaade euroopaliku maailmavaate erinevatest värvingutest. Üks ettekande pidajatest kirjeldab, kuidas Iraani probleem on ennekõike heaoluriikide probleem, tõstatades küsimuse, kuidas meie sellega hakkama saame, et Iraanis hukatakse sotsiaalmeedias paljaste rannetega poseerinud neiusid. Et tegelikult arutatakse säärastel konverentsidel hoopis seda, et kuidas teha nii, et eurooplased oma musta südametunnistusega öösel magada saaksid. Säärased tähelepanekud on suunatud õigele publikule, kelle kohta võiks arvata, et Iraanis toimunud poliitiliste sündmuste kronoloogiat, põhjuseid ja tagajärgi nad spetsialistitasemel ei tunne.
Lisaks õigele kohale on õige ka aeg. Venemaa võrdlemine Iraaniga praeguse Ukraina iseseisvussõja taustal on arusaadav kõigile saalis viibijatele.