„Armastuse klavikord: David Kellneri pärandus” 25. novembril ja 1. detsembril Mustpeade maja valges saalis
Timo Lipponen
TeMuKi märts 2025
Meelis Friedenthali näidend „Armastuse klavikord” Eestis tegutsenud helilooja, sõduri, muusikaõpetaja, poeedi ja ka Tartus pandimaja pidanud ja hiljem Stockholmis elanud David Kellneri (1670–1784) elust. Lavastaja: Lembit Peterson. Kunstnik: Riina Vanhanen. Muusikaline kujundus: Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe. Valguskujundus: Helvin Kaljula. Osades: Dorotea Kellner, David Kellneri lesk — Mare Peterson, Anna Christina König, Regina Gertrud Schwarzi tütar — Maria Teresa Kalmet, Georg Gustav Kellner, David Kellneri ja Dorotea Kellneri ristipoeg — Karel Käos, Christian Friedrich Seeliger, David Kellneri venna Christiani pojapoeg, saksa kiriku organist, David Kellneri assistent — Jonathan Peterson, Ernst Johan Londicer, kunagine imelaps ja Kellneri õpilane — Tarmo Song, Notar — Helvin Kaljula, Teenijatüdruk — Rea Haljasmäe, Naine — Merlin Kivi. Muusikud: Anna-Liisa Eller (kandled ja arpanetta) ja Taavi Kerikmäe (cembal d’amour ja klavikord). Produktsioon: festival „Tallinn feat. Reval” koostöös Theatrumiga, 2024. Esietendus 6. XI 2024 Tartu Ülikooli muuseumis.
Asjaolu, et festivali „Tallinn feat. Reval” kavas on ka Theatrumi etendus, mis on valminud spetsiaalselt festivali jaoks, kruttis mu ootused kõrgele.
Lembit Petersoni lavastuse mõistmise võtmeks sai mulle sõnapaar „äraoleku juuresolek”. See Kellneri „äraolek” on kõnekam kui muude, s.o näidendi tegelaste, „juuresolek”: Kellner on justkui ära, aga samas kohal. Kõik selle näidendi tegelased räägivad ühel või teisel moel David Kellnerist — räägivad, kuid ei taba temas olulist, teavad üksnes legendi temast. Vast ainult Kellneri lesk Dorotea Kellner teab, mäletab ja tunnetab seda, kes tema abikaasa oli. Tal ei ole illusioone kadunud abikaasa suhtes. Dorotea Kellner on lüliks ülejäänud tegelaste ja härra Kellneri vahel, ka „äraoleku” ja „juuresoleku” vahel.
„Armastuse klavikord” on elegantne kammerlik lavastus. Kõik, mis toimub, mida räägitakse, valmistab vaatajaid kuulama kadunud Kellneri muusikat, tema väljundit, mis ei närtsi ega sure. Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe esitavad Kellneri muusikat väga intiimsel ja pühendunud moel. Lavastuses kõlab muusika David Kellneri lautopalade kogumikust „XVI Ausersene Lauten-Stücke” (1714). See muusika „paitab” ja julgen öelda, et lohutab kuulajaid.
Näidendi tegevus keskendub David Kellneri maise vara jagamisele. Mare Peterson Kellneri lese Doroteana teeb sügavuti mõjuva vana naise rolli. Oma elu ära elanud proua Kellneri pilk on suunatud juba teispoolsusse, ta ütleb korduvalt, et ta tahab ära surra. Ta tegeleb abikaasa viimase soovi täitmisega ja kutsub testamendis mainitud isikuid pärandi jagamisele. Kogu etenduse jooksul teeb ta vist vaid ühe otsese etteheite. Olles näinud oma mehe elu, teab ta, mida tähendab muusiku amet — vaesust ja pettumusi. David Kellnerit on aidanud eluga materiaalselt toime tulla tema pandimaja pidaja amet. Ta püüab tuua reaalsusse Kellnerite ristipoega Georg Gustav Kellnerit (Karel Käos), kes unistab muusiku, õigemini organisti karjäärist — ta nimetab noormeest otsekoheselt naiivseks. Luhtunud unistusi esindab lavastuses Ernst Johan Londicer (Tarmo Song), „kunagine imelaps” ja Kellneri õpilane. Näitleja heidab üle lava oma tegelase luhtunud plaanidest tingitud kibestumuse. Maria Teresa Kalmet on Anna Christina Königi rollis lihtsameelne, kuid seda sümpaatsel, meeldival moel. Jonathan Petersoni mängitud Christian Friedrich Seeliger on Londiceri vastand, edukas muusik: näitlejalt jõuline osatäitmine. Ka väiksemad rollitööd — Teenijatüdruk (Rea Haljasmäe), Naine (Merlin Kivi) ja Notar (Helvin Kaljula) — mõjuvad värskendavalt.
Kes tahab aja maha võtta, mingu ja vaadaku seda etendust.