Andri Luup: juba teise inimese naerma ajamine on õnn
Mairi Hüüdma (ERR 17.02.2020)
Kuidas omas kodus õnnelikuks saada? Mis tingimusi, eeltingimusi või leppeid peaks selleks täitma? Kes selle õnne peaks õuele tooma? Neid küsimusi uuritakse 13. veebruaril Theatrumis esietenduvas värskes lavastuses “Felicitas“. Uue etenduse raames vestles Mairi Hüüdma näidendi autori ja lavastaja Andri Luubiga.
“Felicitas” on lugu üllatavast olukorrast, mis meid kõiki kodus võib tabada kui mitte täna, siis vähemalt kümne aasta pärast. Seisus, kus kumbki abikaasa ei ole lõpuni õnnelik, tellitakse suhteid soojendama kolmas osapool. Täiusliku koduabilise Felicitase ainuke soov on anda nende hüvanguks maksimum.
“Mind huvitas selle teksti loomisel just inimese suhe tulevikuga ja küsimus, kuidas mõjutab juba olevikus eksisteeriv tulevik meie koduseid suhteid. Kuivõrd vana ja ajale jalgu jäänud on inimene omas avaldumises, tõekspidamistes, eetikas, kuivõrd suur ta inimesena sisemiselt suudab olla, vaatamata oma kiusatusele käituda väikeselt ja madalalt. Huumoriga pooleks on see minu jaoks ka omamoodi sihtotstarbeline suhtedraama, mis tähendab, et see tekst ka minu enda käest neidsamu küsimusi küsib, mis meie kõigi ees seisavad,” avab autor “Felicitase” sünni tausta ja jagab oma vaatenurki vastuseks näidendi lugemisest tõukunud küsimustele.
Mis teeb inimesest inimese?
Antud tüki kontekstis võib see olla intellekt, hing ja vaim, luule ja tunnete haldamine. Mitte välimus.
Täiuslikkus või inimlikkus?
Inimlikku on sisse kodeeritud puudulikkus, mis sunnib pürgima täiuse poole. Eeskujust lähtuvalt. Sõltub ainult, mis või kes eeskujuks võtta. Milline on ideaal.
Kaks kolmetähelist sõna – õnn ja äng?
Õnne nõudmine inimõigusena tekitab ängi. Õnn ei ole ilmselt sama mis mõnu. Kui mõelda nii, et õnne pole tingimata ette nähtud, vaid see võib, aga võib ka mitte juhtuda, siis on elamine palju õnnelikum. See ei tähenda, et inimene samas ei võiks vaikselt õnne poole püüelda; või teha seda, mis teda tõesti õnnelikuks teeb, nagu oma südameasjadega tegelemine, elukutsele või perele pühendumine. Teise inimese naerma ajamine on juba päris suur õnn.
Kumb mõtteviis viib kummale lähemale – “ole ettevaatlik, mida sa soovid, see võib täide minna”, “pill tuleb pika ilu peale” hoiatussõna või näiteks start-uppidest tuntud “fail faster ja liigu edasi” põhimõte?
Vanasõnad ja tarkade meeste tsitaadid on pigem nagu jõekallas. Need kehtivad ainult teatud puhkudel ja märgivad piire – ei tähenda ju, et ainult nendest lähtuvalt võib elada või saab elada. “Hommik on õhtust targem” on sama tark lause kui “Hommikust on õhtu targem”. Sõltub ikka päevast.
Kas me oleme treenitud, alateadlikult programmeeritud olema negatiivsed, sildistama, enesekaitses? See ei ole ju kaasasündinud käitumisviis. Miks ei võiks peale pikka ilu tulla pikk ilu?
Ei tea öelda. Võimalik. Negatiivse märkamine on oluline omadus, iseasi kui sellest harjumus kujundada, siis võib ise kibedamaks minna, kui algselt plaanis oli.
Koolis võiks olla selline tund – elamise kergus – elu ja enese liiga tõsiselt võtmise vastu… “Felicitas” on lugu, milles mikrovaade ühte suhtesse ja makrovaade, mis viskab õhku hulga küsiainet – täiuslikkuse otsingust, valikutest, suhetest ja rollidest, õnne valemitest ja tulevikumaailmast. Kust tuleviku ja oleviku piir jookseb?
“Matrixis” (1999) süüakse valguputru… 2020. aastal on Soomes ehitamisel CO2st, veest ja taastuvenergiast toodetud toiduaine tehas, mille eesmärk on toita miljoneid. Kuidas see sulle kõlab? Olevik?
Inimesed on leidlikud, leiutajad, kohanejad, avastajad, neil on kirg teada saada, vallutada – ja see on hästi ilus omadus, isegi kui sellel on mõnikord ootamatud tagajärjed. Nõukaajal tehti Põltsamaal kosmonautidele marmelaadi jne. Marmelaad on kuuldavasti mingist adrust tehtud, nii et miks mitte toitu valmistada õhust, veest või tulest, kui me maast oleme selle aastatuhandeid juba osanud välja võluda. Siis saab ka tolmust seda kindlasti meisterdada.
Mis sa arvad teooriast/mõttest, et inimesed on juba praegu bioonilised olendid? Oma käe külge kasvanud mobiiltelefonidega? Vastused on taskus, mälu on seadmes, elu on internetis, nutikellade, elektrooniliste meditatsioonipeapaelade andmed voogavad pulsina äppidesse, mis dikteerivad elurütmi…
See suhe on kahetine minu sees. Ühest küljest ei näe selles probleemi, inimesed ikka vaatavad kella siis, kui nad soovivad. Ilmselt on alusetu pelgus, et meid muudetakse päris marionettideks, või me muutume närvihaigeteks, kuidagi rahutumaks, pigem ikka suudavad leiutised ka meie tervise eest paremini hoolitseda – ja kui tuleb tagasiside, et nad kedagi segasid elamast, siis leiutajad püüavad korrigeerida ja täiustada, lihvida nn teemantist uued briljandid.
Ma loodan, et äkki inimene ise korrigeerib ja hoiab head kuldset liini – kui osad leidurid lähevad mõttega liiga lendu, siis teised leidurid hoiavad neid nn maa peal, et teised jõuaks omade mõtetega järgi.
Mind rabas hiljuti uudis, et Hiinas katsetati inimestega mingis piirkonnas valvekaameratel põhinevat “usalduskrediidi süsteemi“. Kes hästi käitus, sai plusspunkte ja seeläbi avanesid talle ka kõik sotsiaaltoetused ja soodustused. Aga kui ületad näiteks punase tulega teed, kogud miinust ja siis ei saa hüvesid. Sel moel motiveeritakse inimesi ja ilmselt Hiinas on nii mõistlikum, kuna nii võimsat inimhulka juhtida on pea võimatu, ta peaks olema isejuhtiv.
Aga kui mulle endale selline kiip pandaks, siis võib tekkida mingi teatav tõrge, et tahaks olla vaba ja kiibitu. Eestis õnneks pole selle järgi ka vajadust, kuna inimesi on vähe, aga mõtteainet pakub see kõvasti. See alguses alarmeeris, aga kui seal on mingi võimalus mitte 24 tundi ööpäevas tunda olla kontrollitud, siis tööajal võime ju lasta end mõnikord ka kontrollida. Igal juhul ei tasu kõikidele uuendustele kogu oma energiaga vastu olla, vaid osa energiat jätta ka avatuse ja avastuste ning uute kogemuste jaoks.
Laval, filmis, lugudes kohtub harva inimestega, kel puuduks pundar, sõlm, otsing. Iga inimene on oma elus just selles punktis, kus ta on, läbi oma valiku- ja otsustusvabaduse. Küsimusele, kes vastutab, aga ei vastata ühtemoodi.
Mina sageli naudin sassis tegelasi, mitte elus, vaid just lugudes – see loob võimaluse vaadates, kuulates nautida teise elupundart, samal ajal ise teemale mõelda. Ja võib-olla see harutab mõne puntra ka hiljem päriselus lahti.
Kuidas su lood sünnivad? Lavastuse tutvustuses on lause: “”Felicitas” on omamoodi koomiline lukuaugulugu…” Kus ja kui palju neid lukuaukusid on ja kuhu neist näeb?
Sünnivad ühiskonnast, ümbrusest. Ebakõladest ja nihetest, mis on inspireerivad. Probleemidest.
Sina kirjutad inimesed paberile ja paberilt tagasi inimeseks loovad nad näitlejad. Parimal juhul nii, et nad teatrikülastaja mälust ei kustugi, vaid saavad tema süsteemi osaks. Kuidas sa lavastajana trupi kokku paned? Kuivõrd sa tead juba kirjutades, kes mis kingades seisab? Riina Maidrele on see esimene roll Theatrumis. “Felicitase” Tarvi on Jan Uuspõllu kolmas roll Theatrumis.
Sinu lavastustes on Jan olnud laval kõige bergmanimas Bergmanis – usu kaotanud ja otsinguil pastor Tomasena “Talvevalguses”, loonud heliloojast pereisana sõnatu peaosa, “Muna” Hiiumaal, ja nüüd kolmas lavastus – milleks ennast valmis panna?
Ma arvan, et Jan on igal pool ootamatu ja lahe, kus iganes ta üles astub. Ta on nii inimesena kui kunstnikuna väga inspireeriv. Aga me teeme ju Liina Olmaru ja Maria Petersoni, Helvin Kaljula ja Tarmo Songiga samuti jälle tükki koos, mis on äärmiselt kihvt.
Seekord oli üldse trupi püstipanek lahe kogemus – osade inimestega kohtusin üllatuslikult ja otsus sündis momentaalselt. Näiteks kunstnik Brigita Viik, temaga kohtusin tänu Erki Kasemetsale, kes mind üks hommik EKAsse kutsus. Ja Riina Maidre, kes otsustas osaleda samuti täiesti spontaanselt ja tal õnneks juhtus just olema vaba moment, et meie kampa tulla. Niisamuti Külli Reinumägi, kellega on väga uljas esmakordselt koos tükki teha. Nii et väga rõõmus olen kõigi meie liikmete üle. Ma olen õnnelik ka nende kvaliteethetkede üle, mis on meil olnud tükivälised. Vestlused elust ja olust.
Elu ülesandepüstitusena tundub kõik lihtne – hinga, söö, puhka, teosta ennast, mängi, armasta. Lahenduseks paistab olevat 7,8 miljardit viisi, kuidas seda valesti teha, oma valikute ja otsuste värki. Tasakaaluks on oluline toimiv endale enam-vähem veenvalt ära põhjendada, õnneks võib sellest väheks jääda. Kust see lõputu enesekriitika ja vajadus teiste elusid kommenteerida, hinnata üldse tuleb?
Peaasi, et inimesed ei unusta sügavat kõikehõlmavat teadmatust, kui ühte kõige salapärasematest seisunditest. Inimene nn kosmose ees seismas. Tähistaeva keskel. Mind ajas palju naerma ja tegi õnnelikuks mõte, et midagi hullu ei ole, sest me juba niikuinii ripume õhus, tolmutüki peal, ja vahepeal oleme ka pea alaspidi. Nii et tõesti, kui mõelda, kus me asume, kesk lõpmatut vaikust, siis kogu müra, mis me tekitame, on ainult väike pinnahõõrdumine. Nõnda et kogu jutt sellest, et linnas on kärarikas ja maal on vaiksem, on ainult ehk enesepete. Kui juba loodus oma häältega on meist kordi võimsam, mis me siis räägime kosmose helidest või vaikusest, me oleme väga tasased olendid tegelikult. Ripume edasi ja ripume ka rohkem üksteisest ära. Ärgem eraldugem teineteisest.
Mis sa arvad, kas sina astud sellest tuleviku väravast sisse, mille juures me praegu rohkem või vähem võõrastame, või jääd pealtvaatajaks, vaatlejaks? Ons inimestel, on sul mingi tagavaraplaan?
Mina tahaks kindlasti olla avatud uuele ja samas võtta kaasa mälestusi, väärtuslikku vaimset kraami.
Kas sa tunned inimesi, kes on lõpuni õnnelikud? Mis tundub olevat võti?
Tunnen ikka. Vaimsed vestlused, hingelised kogemused, kunst, poeesia – need ühendavad ja lähendavad enam, füüsis annab meil järgi, aga vaimsed tegevused – neid saab harrastada kõrge vanaduseni.
Kui on lahku kasvatud, kuidas kasvada kokku?
Vastus eelmise küsimuse juures.
Tundub, nagu oleks ilmajagu õnne teooriaid ja veel rohkem artikleid õnne valemitest. Samas, kui asjaks läheb, loobutakse sageli… Harjumus on tugevam ja turvalisem. Kas õnn on tugevatele?
Kui õnn samastada heaoluga, siis võibolla on heaolulised jah rohkem võimelised endale tagama rohelist ja kvaliteetset eluviisi. Aga minu jaoks ei ole õnn ja heaolu sama asi. Üks on selge – inimene ei soovi vabatahtlikult õnnetu olla, vaid igal juhul püüab kannatust mõtestada. Anda oma elule ja katsumustele tähendus.