Talvevalgus
Eelseisvaid etendusi ei ole
ESIETENDUS 30. märts 2017
Autor Ingmar Bergman
Tõlkija Eva Eensaar
Lavastaja Andri Luup
Kunstnik Pille Jänes
Valguskunstnik Priidu Adlas
Muusika Ene Salumäe
Produtsent Ere Naat
OSADES
Tomas Ericsson, pastor Jan Uuspõld, Marta Lundberg, kooliõpetaja Maria Peterson, Karin Persson, Jonase abikaasa Anneli Tuulik, Jonas Persson Helvin Kaljula, Johan Persson, nende poeg Abram Aardam, Aronsson Tarmo Song, Algot Frovik Tiit Alte, kantor Ene Salumäe
Etendus on ilma vaheajata ning kestab ca 1,5 tundi.
See on lugu sõnade tähendusest ja kaalust. Öeldud lausete võimalikest tagajärgedest. Usust sõnade jõusse ja kahtlustest, mis sellega kaasnevad. Lugu näitab meile armsaid inimesi, kes ühel ajahetkel on sügavas kriisis, aga just siis võib sinu juurde sattuda abivajav inimene. Väga raske on näha teist inimest, kui sa ise oled kriisis – ja väga raske on aidata, kui sa ise abi vajad. Väga raske on kellessegi usku süstida, kui sa ise parajasti midagi ei usu ja peale iseenda probleemide ja sisemiste kajade midagi ei näe ega kuule. Suure südamlikkuse ja kaastundega jälgib Ingmar Bergman väikese põhjamaise kogukonna talvist elu, puudutades samal ajal väga sügavaid küsimusi inimese eluteel. Film „Talvevalgus”, mis valmis aastal 1963, oli üks isiklikumaid Bergmani filmograafias ja üks tema lemmikuid. Sellesse nappi loosse on ta meisterlikult põiminud palju eluliselt äratuntavaid hetki justkui kajastades meie ootusi elule ja teistele inimestele.
Loo tegevus toimub igasuguse hiilguse minetanud külakoguduses. Pastor Toomas vaevleb ummikseisus, aga ümbritsevad vajavad teda, teiste seas ka kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Pastor ei ole aga oma tunnetes kindel, ta ei tea, kas tal on midagi enam üldse inimestele anda. Ja just sel hetkel vajab tema abi üks perekond.
Ingmar Bergman (1918–2007) on rootsi filmi- ja teatrilavastaja, kelle käe all on valminud ligikaudu 60 kino- ja telefilmi ja üle 170 teatrilavastuse. Kolmel korral on Bergmani tööd pälvinud parima võõrkeelse filmi Oscari („Neitsiallikas”, „Läbi tumeda klaasi” ja „Fanny ja Alexander”). Bergmani filmid keskenduvad kahele suurele teemale: mehe ja naise ning inimese ja Jumala vahelisele suhtele. Ühes 1965. aasta essees kirjutab Bergman, et leidis filmis „keele, mis sõna otseses mõttes kõneleb hingest hinge ja väljenditega, mis põgenevad intellekti piirava kontrolli alt”. Bergmani filmides on inimese meel pidevalt otsiv, küsitlev ja segaduses. „Talvevalgus” (1962) kuulub 1960. aastate filmitriloogiasse, mis tegeleb inimlike kahtluste ja ootustega. Hiljem on Bergman võtnud „Talvevalguse” kokku sõnadega: „Rootsi mees Rootsi reaalsuses keset Rootsi kliima lohutut olekut”.
