ESIETENDUS 17. MÄRTS 2010
Autor Jevgeni Grishkovets
Tõlkija: Tiit Alte
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Kaarel Eelma
Helikujundus: Marius Peterson
Osades
MEES: Helvin Kaljula
NAINE: Laura Peterson
Tõenäoliselt tunnetan ma igatsust olemise kerguse järele, mida me kuidagi kätte ei saa ja mida mingisuguste formaalsete tunnustega esile kutsuda pole võimalik. See pole igatsus enda järele lapsena, vaid õnneliku enda järele. (Jevgeni Grishkovets)
Grishkovetsi võlu on tema läheduses kaasaja inimesele. Lugedes tema tekste jääb paljudele mulje, nagu räägiks autor just tema elust. Samas on võimalik pidada Grishkovetsi klassikalise vene kirjanduse teemade ja traditsioonide jätkajaks. Ise nimetab ta ennast ka „linnaromantikuks”.
„Planeedi” tegelased on Mees ja Naine. Nagu kaks erinevat planeeti erinevatel orbiitidel. Mees räägib Naise akna all igapäevastest asjadest, tänaval ja metroos kohatud inimestest, lõkkest, kosmosest ja hundist, turistidest ja kodulinnast kui pannkoogist, lootusest, õnnest, päikesest pilvede peal ja hallist vihmast pilvede all, Ameerika ja Siberi elust, Euroopast ja kodulinna akendest. Ta proovib emakeeles öelda sõna „armastus”, mõtiskleb selle olemasolust ja puudumisest, otsimisest ja võimalikkusest. Naine elab samal ajal selle akna taga väikeses hubases toakeses oma elu – räägib telefonitsi sõbrannaga, loeb raamatut, läheb tööle, tuleb tagasi, helistab, ootab, väljub, naaseb, tülitseb. Jääb üksi. Kuid näidendi peategelast naise elus ei ole. Ja naist peategelase elus ka mitte. Kas armastus on või ei ole? Kus on armastus? Mida teha siis, kui seda sinus enam pole? Kuidas seda leida? Kus meie planeedil? Kus asub lootus?
„Planeet” on üks huvitav näitemäng selle poolest, et seal kaks näitlejat justkui ei suhtle. Nad mitte ainult ei räägi, nad isegi justkui ei näe teineteist. Psühholoogia formaalsete reeglite järgi on kommunikatsiooni tase null. Teatris saab aga imet teha: „Planeet” on selline lavastus, kus on väga intensiivne kahe näitleja vaheline sisuline dialoog. On ansambel ja võimas kokkumäng. Tegevuslik rida pingestab jõuliselt neid teemasid, mis näitemäng lavastusse toob. (Andres Laasik, „Inimese armastus on kui mõõtmatu planeet”, 20. märts 2010 Eesti Päevaleht)
Grishkovets ise on teema läbi tunnetanud ning räägib nüüd otse hingest hinge ja südamest südamesse, kuidas asjad talle on tundunud. Või kuidas ta need oma karakteritele tunduma on pannud. Temaga võib nõustuda või mitte, kuid vaikselt ta naha vahele poeb ja su tähelepanu enda võimusesse saab. Grishkovetsi soe eksistentsialism kõnetab kõiki, on öeldud. (Janar Ala, „Armastuse võimalikkusest kosmoses”, 15. aprill 2010 Postimees)
Eelseisvaid etendusi ei ole