ESIETENDUS 10. november 2008 Püha Katariina kirikus
autor Paul Claudel
tõlkija Tõnu Õnnepalu
lavastaja Lembit Peterson
kunstnik Andres Koort
kostüümid Pille Jänes
valguskunstnik Martin Makarevitš
muusikaline kujundaja Marius Peterson
OSADES
Maria Peterson, Laura Peterson, Mare Peterson, Rain Simmul (Linnateater), Andri Luup, Lembit Peterson ja teised
Violaine:
Oh küll see maailm on ilus ja küll ma olen õnnelik!
Pierre de Craon:
Oh! Küll see maailm ja on ilus ja küll ma olen õnnetu!
Violaine:
Kuulake ometi, linnamees!
Kas kuulete, seal üleval kõrgel, see pisike laulev hing?
Pierre de Craon:
See on ju lõoke!…
Möödunud sajandi prantsuse teatri üks enimmängitud näidendeid „Maarja kuulutamine” on müsteerium nelja vaatuse ja proloogiga, mis leiab aset Jeanne d’Arci aegsel Prantsusmaal või ka „tinglikus keskajas”.
* * *
Combernon, kus toimub näidendi tegevus, on Monsanvierge´i mäel asuva kloostri lään – „vaba maa”, mille peremeheks on Anne Vercors. Ümbritsev maailm on purunemas, olemise keskpunkt kaob. Claudeli sõnade kohaselt „on ära võetud kõrguse kaal, millel kõik püsib”, seetõttu on kõik paigalt nihkunud, kõigub ja põrkub omavahel kokku; igaüks eelistab elada vaid iseenda jaoks selles julmas maailmas. „Inimesed on jäänud ilma Isata”. Combernoni muistne suur-talu on nagu saar või laev keset ajaloolist veeuputust. Kuid ärevus tungib ka siia: vana isa teeb kodustele teatavaks ootamatu otsuse: ta jätab maha maja ja suundub elu kaotatud keskpunkti – Issanda Haua – otsingule, Pühale Maale. Lahkudes usaldab ta vanema tütre, tasase Violaine´i, talupoeg Jacques Hury´le, kes teda armastab. Kuid noorem õde, „mõrkjas Mara”, armastab omakorda Jacques´I, ega loobu oma soovist talle mehele minna…
* * *
„See on kindlalt üks minu loomingu tippe“, mis sisaldab mitmeid aspekte peaaegu kõigist minu loomingulistest võimetest,” ütleb Paul Claudel näidendi kohta. „Maarja kuulutamise” saamisloost on ta rääkinud järgmist: „Ma olin kahekümne kolme või kahekümne nelja aastane, kui sain esimese inspiratsiooni selle teose loomiseks. Sel hetkel elasin ma oma maakodus Tardenois’s; „Maarja kuulutamise” originaalversioon pärineb aastast 1892; ma panin sellesse näidendisse kõik oma lapseunistused, see oli täis melanhoolseid impressioone ja väga armsaid kujundeid.
Claudel on näidendi teemasid ja tegelaskujusid varieerides seda mitmel korral redigeerinud ja ümber kirjutanud. Theatrumi lavastuse aluseks on näidendi viimane redaktsioon, mille on uuslavastuse tarvis tõlkinud Tõnu Õnnepalu.
Theatrum toob näidendi „Maarja kuulutamine” Lembit Petersoni lavastuses lavale novembrikuus Püha Katariina kirikus. Osades: Maria Peterson, Rain Simmul (Tallinna linnateater), Laura Peterson (Vanemuine), Lembit Peterson, Mare Peterson, Andri Luup ja teised. Lavakujundaja Andres Koort, kostüümikunstnik Pille Jänes, valkuskunstnik Martin Makarevitš helikujundaja Marius Peterson.
* * *
Näidendi autor Paul Claudel (1868-1955) on üks olulisemaid prantsuse luuletajaid ja näitekirjanikke, diplomaate ja ühiskonnategelasi. Villeneuve-sur-Fere’is sündinud Claudel asus õppima Pariisi poliitiliste õpingute instituuti ja valis benediktiini kloostrisse astumise asemel diplomaadikarjääri, töötades diplomaadina üle kogu maailma. Nooruses Rimbaud’ ja sümbolistide luulest mõjutatud Claudel kirjutas ainulaadses värsistiilis, kasutades pikarealist, külluslikku riimistamata vabavärssi, nõndanimetatud „Claudeli värssi”. Religioossete ja poliitiliste vaadete poolest võiks paralleeli tõmmata ka Claudeli ja T. S. Elioti vahele.
Eelseisvaid etendusi ei ole