Margus Mikomägi
Ärge lammutage vana teatrit veel – Draama 2017
Teatritasku 14. september 2017
Vaatasin Tartus Draamal neid etendusi, mida olin ammu näha tahtnud ja polnud jõudnud. Festivali programmis oli palju noorust. Seekord vaatasin vanu ja sain aru, mis on päriselt uus.
Tartus festivalil Draama jäin Genialistide klubis Sander Rebase pornomonoloogi kuulates mõtlema 21. sajandi teatrist. Milline see on?
Üks on üsna selge ju – teater, millist mängitakse 21. sajandil, ongi selle sajandi oma. Ma internetipornost kõnelevale etendusele, mida mulle esitas noor ilus näitleja, kelle varasem roll oli Peeter Paan, tulin „Somnambuuli” 3 tundi ja 45 minutit kestvalt suuretenduselt. Mu vana sõber 20. sajandist vaatas „Ei tao” etenduse lõpuni ja ütles: „Ma ju näen seda (interneti porno – MM) põlvkonda Viljandis, kellel enam inimese peale ei tõuse – ka ja eriti just ülekantud tähenduses.” Teater on ühiskonnas sündiva peegel ja siin sajandi number mitte tühjagi ei loe.
Kõndisin ülikoolihooneks saanud kunagise sünnitushaigla ees, kus minagi sündisin, ja mõtlesin, et lähen staapi. Draama staapi. Uue teatri küljes oli reklaam oktoobris esietenduvast lavastusest „Illusioonid”. Kihvt reklaam oli. Arvasin, et tahaks seda vaadata. Uue teatri eesuks oli kinni. Ma vanast tarkusest jalutasin tahaukse juurde, sisenesin ja miski juhtis mind just sinna, kus vaja. Staabis oli koosolek. Ütlesin vist, et ma ei taha midagi. Aga mind ei jäetud tähelepanuta. Sain kaelakaardi ja muu, mis vajalik, et olla festivali osaline. Vahetasin teatrijuhi ja festivali kunstilise juhi Ivar Põlluga mõned laused ja ütlesin seda ka, et olen ehk „illusiooni” vaatav mees. Ivar naeratas ja juhtis mu pilgu me selja taha, öeldes, et jah, näe, lavakujundus on seal. Paistsime mõlemad peeglist ja muidugi ka kogu see ilus meeskond, kelle tegusid festivalikülalised ootasid. Illusioon või tegelikkus?
Alles uuesti õues olles sain aru, et Ivar ei olnud ainult filosoofiline, vaid nii ongi. Nägin seda lavastust ju Vene Draamateatris Tallinnas. Muud mäletan ka, aga väga on meeles see, kuidas kaks venekeelse teatri kuulsat kriitikut selle eksperimendi vastu oma vastumeelsust näitasid, kõva häälega omavahel rääkisid ja nägusid tegid. Peeglist see paistis selgelt. Grimass. Ega ma siis ei sildistanud, et nad on 20. sajandist, mõtlesin hoopis, et kas tõesti saavad ka nemad olla ebakultuursed…
Mälu on tähtsam kui mälupulk
Vanadusest meil palju räägitakse, aga enamasti ikka selles võtmes, et kes riiki ülal pidama hakkab. Inimesest, kes vananeb, räägitakse vähe. Theatrumi „Isa” seda teeb. Valusalt ja teatri mõistes vaimustavalt. See on lugu mälust. Ka sellest, mis kaob ja mis jääb ja mida võiks alles hoida. Lembit Petersoni loodud tegelase emotsionaalne diapasoon on nagu sügav kaev. Ta ei anna kõike korraga välja, nüansid ja detailid ilmuvad me ette tasapisi. Võimsus ja abitus on inimese sees, Lembit Peterson on suur näitleja, kes oskab selle vaatajatele nähtavaks mängida. Ses prantsuse tänapäevases näidendis on stseen, kus isa järjekordsele ilusale noorukesele põetajale valetab, et oli tantsija. Lembitu seni aeglane ja sõnu kaaluv vana mees teeb seepeale ootamatult paar ülikiiret tantsusammu ja siis vangub. Jääb siiski püsti. Väga võimas stseen. Tütar (mängib Liina Olmaru), kes isa armastab, aga ta ikkagi haiglasse, hullumajja panna tahab, et oma elu elada, ütleb kuivalt, et isa oli hoopis insener.
„Isa” pildivahetused mind ka vaimustasid. Poolvalguses tulevad lavale kujud, kes midagi viivad, toovad või ümber paigutavad… ja lõpuks jääb meile tühi tuba. See on nagu elus, me kõrval kogu aeg sünnib asju, mida me ei märka, aga mis me elu määravad.
Teine Theatrumi lavastus, mida Draamal mängiti, oli Ingmar Bergmanni „Talvevalgus”. „Isa” lavastas Maria Peterson, „Talvevalguses” ta mängib. Teeb samast puust rolli nagu ta isa Lembit Peterson. Üldse mulle tundus, et need kaks lavastust kõlavad kokku. Lavastaja Andri Luup on peaossa kutsunud Jan Uuspõllu ja sellega tabanud naelapea pihta. Jani pastor on väliselt veel kõvemast kivist kui Lembit Petersoni isa ja see, mida näitleja laseb oma tegelase tundeilmast välja paista, publikuni jõuda, on mõtlema sundivalt puudutav. Jumal vaikib külmas vaikuses. Mõlema lavastuse tugevus on trupp ja selle mõttekaaslus.
Proovin nüüd sõnastada selle, milleni juhivad mõtet need kaks ja mitte ainult need Theatrumi lavastused. Minu jaoks on 21. sajandi õnnestunud teater see, kus on kaasas parim 20. sajandist ja see on siis ühendatud 21. sajandi elutunnetusega. Koreograafia on mõtte teenistuses ja tehniline teostus, valgus, muusika, kostüüm ja grimm, on samuti inimese sisemisest psühholoogiast lähtuv. Pole väline. See ei ole nagu elus, see on suurem ja puudutab. Jah, on täiesti selge, et lavastaja peamine ülesanne teatris on inimest tunda kõigis tema peentes ja nurgelistes nüanssides.
Eelkõneldutega samasse ritta, oma esteetika ja ka filmilikkuse mõttes, asetub venelase Aleksei Pessegovi lavastus Tapa raudteejaamas „Aleksei Karenin”.
Unenägu või pärisilm
Rakvere teatri „Somnambuul” on aeglane kulg sõjapaines. See on totaalne teater, suure haardega, võiks vaataja juhatada elu hapruse tajumiseni. Lavastaja Sulev Keedus ja kunstnik Vadim Fomitšev loovad meile näitlejate toel uskumatult mõjuva unenäolise maailma. Majakas, kus tegevus toimub, on tegelikult see meie elu kosmos. Selles viibides unustad argipäeva ja kulged kaasa Toomas Suumani majaka ja linnumehega, unustad, et tegu võiks olla unenäoga. Saad aru, et elu ongi unenägu. Ma endalegi üllatuseks tajusin oma valdavas pessimismis pärast seda etendust mingit üsna uskumatut usku elu kestmisesse ja paremasse tulevikku.
Selles lavastuses oli palju linnusulgi. Leidsin neid ka oma kavalehe vahelt. Ma ei oska – ja tundub, et ei tahagi – sellele anda ratsionaalset seletust. Mis kujund see on? Udu sulg, udusulg, udus ulg…
Millist imet teevad neli näitlejat (peale Toomas Suumani on laval Anneli Rahkema, Margus Grosnõi ja Imre Õunapuu), kui on kõnekas tekst, lavastaja ja elukogemus. Väga päris oli see nägemise kogemus.
Kivirähki vaim
Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater olid Tartus Eesti teatri festivalil esindatud Andrus Kivirähki kirjutatud näidenditega. Linnateater näitas „Köstrit”, mis on Peeter Tammearu esitatud Julk-Jüri monoloog oma öise kirjutuslaua taga. Draamateater näitas „Vaimude tundi Koidula tänaval”, mis on fantaasia sellest, kuidas kohtuvad kirjanikud A. H. Tammsaare ja Mati Unt. Ka selle kujunduse kesksel kohal on kirjutuslaud. Tammsaare on Tõnu Oja ja Mati Unt Taavi Teplenkov. Esimese lavastas Andrus Kivirähk ise, teise Priit Pedajas.
Neist kahest kõrvuti mõeldes on tore taas tajuda Kivirähki annet. Ta Lutsust kantud näidendi nali on sootuks teistsugune kui Tammsaarest ja Undist lähtuv. Maitsekas mõlemal puhul, aga oi, kui erinev. Ja just nii kõrvuti vaadates on võimalik taas mõelda, milline ime on näitleja. Kõik kolm eelnimetatud meest leiavad endast need me märgiliste meeste registrid, välised ja sisemised jooned, ja joonistava pildi kultuurist ja kultuuritusest. Kaks koos näitavad isegi meie inimeseks saamise protsesse.
“Vaimude tunnis” on kolmas tegelane, tüdruk tänavalt, Kristi – Amanda Hermiine Künnapas. Ta ajab maa- ja linnakirjaniku ühtviisi elevile. Paneb tagasihoidlikuma Tammsaaregi mängima. 21. sajand astub me minevikku sisse. Ja kummaline – mitte ei löö uksi kinni, vaid avab neid.
Mu jaoks oli Draamal nähtu pisut järeleaitamise tund, mõistmaks aega, elu ja Eesti teatrit.