Kuulamised: Vootele Ruusmaa „Sjoo linna uulitsate tuska”
TEGEMIST ON ARHIVEERITUD SÜNDMUSEGA!
Eelseisvaid etendusi vaata meie mängukavast
Eesti näitekirjanduse arendamise mentorprogrammi 2022 raames kirjutatud näidendi avalik lugemine
Autor ja helilooja: Vootele Ruusmaa
Mentor: Andri Luup
Lavastaja: Ott Aardam
Ekspert: Õnne Kepp
Loevad Theatrumi näitlejad Helvin Kaljula, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Mark Erik Savi, Tarmo Song ja Kristjan Üksküla
Kui suurt rolli mängib luuletaja ühe linna elus? Kas provintsilinnas võivad sirguda kõrged aated, luule, muusad? Kas igas soopealses linnas kostub uulitsatelt eleegiat?
Vootele Ruusmaa näidend „Sjoo linna uulitsate tuska” püüab avada luuletaja Artur Adsonit Võru linna ja tänapäeva kahe noore naisterahva kaudu. Selles poeetilises näitemängus põletavad tegelasi igatsus, vastamata tunded ja soov leida oma kohta siin heitlikus maailmas. Tahe muuta või muutuda on inimloomuses edasi viiv stiihia. Mõnikord võib teekond viia kaugele, mõnikord jääb otsija uitama sünnilinna tänavatele. Mõnikord kirjutame sellest luuletuse.
Sel aastal pälvis Vootele luulekogu „Purgatoorium” maineka Bernart Kangro nimelise Võrumaa kirjanduspreemia.
„Vootele Ruusmaa on tõeliselt hea poeetiline autor, ma olin tema luulekogu lugenud ja see meeldis mulle väga. Aga ma olin selle unustanud ja kui pakuti Teatriagentuuri mentorprogrammi raames autorite hulgast valida, valisin vaistlikult ja pikalt mõtlemata tema teksti. Ja alles hiljem tuli meelde, et ma olen ju tema luulega tuttav juba. See oli rõõmus avastus. Igal juhul olen väga õnnelik, et meil õnnestus koostööd teha, meie kohtumised olid põnevad ja nii nalja kui tööd sai ka kõvasti tehtud. Loodan, et see näitemäng leiab koha inimeste südames nii oma poeetilise keele kui ilusa mõttemaailma tõttu ning soovin ka Vootele tulevastele tekstidele sama helget saatust.”
Andri Luup
Vootele Ruusmaa juhendaja mentorprogrammi raames.
Katkend näidendist „Sjoo linna uulitsate tuska”
I PILT
Tühi lavaruum, saal pimeneb ja kostma hakkab muusika ja selles kostuv trompet. Publiku tagant astub saali Tüdruk 1, kes ligineb lavale, samal ajal pomisedes ühte luuletust paberilehelt. Üks hetk loeb enam-vähem arusaadavalt luuletuse ette. Otseselt pole aeg siin oluline, kuid riietus võib viidata, et tänapäev. Tüdruk 1 loeb emotsionaalselt, kuid arglikult seda luuletust.
„Ei mina inämb armasta,
sjoo linna uulitsate tuska.
Är’ pruuvigu, ei narmasta,
sa inämb minno hinge, tsuska.
No, tsuska, võtta kõik hindele,
kuid tuud sa jätta miilde.
Sinno eest, ei läe ma rindele,
ei pühitse sind minno kiilde.
No, tsuska. Tsuska!”
Tüdruk 1 kortsutab selle paberilehe ära ja viskab prügikastist mööda, ise seda märkamata. Trompeti kõla valjeneb ja on tuntavalt moonutatud. Järsku vakatab kostunud muusika ja publiku selja tagant ilmub ruumi Tüdruk 2, kostuvad tema kiired sammud. Tal on kohvikruus käes, lisaks veel kott asjadega. Tänapäev.
Tüdruk 2: Kas sulle tundub samuti, et kohe kui siia ruumi sisened, võtab esimesena sind vastu mingisugune sõnulseletamatu kärsakas, ja alles siis rõskus?
Tüdruk 1 (kardinaalselt teise energiaga kui luuletust lugedes): Seda on väga lihtne seletada – see on „hõng”. Ruumi ajalooline mälu, mis kätkeb endas rohkemat, mida me tegelikult suudame oma meeltega vastu võtta.
Tüdruk 2: Ja, sa arvad, et meie sündmusele tuleb see „hõng” kasuks? Tüdruk 2 asetab koti maha.
Tüdruk 1: Mina ei arva midagi, ma lihtsalt tean. Nad muigavad ja embavad teineteist.
Tüdruk 2: Hea meel on sind näha.
Tüdruk 1: Sind samuti.
Tüdruk 2: Kuid seda kohta siin, seda mitte!
Tüdruk 1 (ebavlevalt): Jah, kuid…Tüdruk 2 segab vahele.
Tüdruk 2: Provints jääb provintsiks, ükstapuha kui palju uusi munakividega kaetud linnaväljakuid sinna rajad ja presenteerid autentsuse tähe all kui miskit erilist. See on „hõng”, mis ei kao.
Tüdruk 1: Jah, seda et…Tüdruk 2 segab vahele.
Tüdruk 2: Ja, tead – kui see „hõng” sulle külge jääb, siis enam ta sind lahti ei lase, immitseb pooride vahele kui seenhaigus ja hakkab muudkui edasi levima.
Tüdruk 1: Jah, aga võib-olla…Tüdruk 2 segab vahele.
Tüdruk 2: Levib ja levib, kuni seeneniidistik on ümber keha ja lämmatab, kuid hoiab siiski elus, justkui õrritamiseks.
Tüdruk 1: Jah, samas…Tüdruk 2 segab vahele.
Tüdruk 2: Kas siin kusagil kohvi kaasa ka müüakse või peabki ainult tanklaid külastama? Plass on miskit korraldada, kui kuuma tassi pole käes. Ma ei mõista, kuidas sa mind küll ära rääkisid, et korraldada just siin linnas… Ah, las olla.
Tüdrukud lahkuvad ruumist ja samal hetkel avaneb laval olev uks, millest tuleb ruumi Tehnik, kes kõnnib üle lava kapi juurde, kus asub helisüsteem, kuid mida publik ei näe enne. Ta ümiseb mingisugust viisi juppi, võib olla eelnevalt kostunud trompeti meloodia. Kontrollib seal olevat mikrofoni ja läheb samast ukses tagasi sisse. Lisaks veab ta projektori jaoks vajaliku kaabli ukse taga olevast ruumist lavale. Toob pilti veel harkjala. Ta märkab prügikasti kõrval kortsutatud paberit, avab selle ja loeb pisut. Võib kostuda isegi lause vaikselt: „Sjoo linna uulitsate tuska.” Võib järgneda mingisugune onomatopoeetiline mühatus või reageering. Tehnik läheb tuldud ruumi tagasi ja sulgeb ukse.
Avaliku lugemise tarvis on autor kirjutanud originaalmuusika.
Mentorprogrammist saab lugeda lähemalt Eesti Teatri Agentuuri kodulehelt – https://teater.ee/naitekirjandus/naitekirjanduse-mentorprogramm-2022/
Fotol Vootele Ruusmaa (foto autor: Eneli Rimpel)