Tabamata ime
TEGEMIST ON ARHIVEERITUD SÜNDMUSEGA!
Eelseisvaid etendusi vaata meie mängukavast
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli ja Theatrumi koostöölavastus Eduard Vilde 1912. aastal kirjutatud näidendi põhjal.
ESIETENDUSED 24. JA 25. NOVEMBER 2020
NB! Etenduse algus kell 18.00.
Autor Eduard Vilde
Lavastaja, XXX lennu juhendaja Lembit Peterson
Abiõppejõud/konsultant Indrek Sammul
Lavastaja assistendid Erik Richard Salumäe (lavastaja õppesuuna üliõpilane) ja Roos Lisette Parmas (dramaturgi õppesuuna üliõpilane)
Stsenograaf Ott Kangur
Kostüümikunstnik Kätlin Kangur
Valguskunstnik Helvin Kaljula
Helilooja ja helikujundaja Matis Leima
Produtsendid Rea Rannu-Ideon ja Egle Anton
Lavastust mängitakse kahes koosseisus.
Igal etendusel on laval kõik EMTA lavakunstikooli XXX lennu üliõpilased.
Etendus on neljas vaatuses ning kestab 4,5 tundi.
I koosseis
Leo Saalep – Jaan Tristan Kolberg
Lilli Ellert – Maria Teresa Kalmet
Eeva Marland – Margaret Sarv
Salme Pedak – Maarja Mõts
Gustav Laurits – Hardo Adamson
Paula Laurits – Marta Aliide Jakovski
Juta – Tuuli Maarja Põldma
Juuli – Roos Lisette Parmas
Kõrend – Kalju-Karl Kivi
Doktor Vaik – Karel Käos
Advokaat Kurg – Alden Kirss
Magnus Kull – Mark Erik Savi
Organist Heinmann – Jass Kalev Mäe
Episoodilistes rollides – teised XXX lennu üliõpilased, külalistena teevad kaasa Paul Koff ja Sander Koff
II koosseis
Leo Saalep – Hardi Möller
Lilli Ellert – Tuuli Maarja Põldma
Eeva Marland – Maria Ehrenberg
Salme Pedak – Maarja Mõts
Gustav Laurits – Erik Richard Salumäe
Paula Laurits – Merlin Kivi
Juta – Maria Liive
Juuli – Elo Tuule Järv
Kõrend – Mark Erik Savi
Doktor Vaik – Hardo Adamson
Advokaat Kurg – Karel Käos
Magnus Kull – Alden Kirss
Organist Heinmann – Jass Kalev Mäe
Episoodilistes rollides – teised XXX lennu üliõpilased, külalistena teevad kaasa Paul Koff ja Sander Koff
Lavastaja ja XXX lennu juhendaja Lembit Peterson:
Mis on ime? Kuidas saab teoks ime sünd kunstis?
Vilde on oma draamateoses tabanud möödunud sajandi alguse vaimu, Eesti tolleaegse kultuuri- ja haridusseltskonna pürgimusi, ideaale ja ideaalitust. Eriliselt äratasid tema tähelepanu esilekerkinud kunstidesperaadod ja nende tunnustuseotsingud Euroopas. Näis, nagu oleks Eesti kunstniku väärtus sõltuv laias maailmas pälvitud kiitusest. Kes ja mis määrab aga kunsti tõelise väärtuse?
Millised on suure kunsti tekke eeldused: kas selleks piisab tööst ja enesepiitsutusest, vaimu, hinge ja keha piinamisest usu nimel? On kunstiime vastus meie sihikindlale tegutsemisele või jumalik and, mis võib osaks saada kellele tahes? Sõltub see inimsuhetest, nende korrastatusest, kunstniku ja kunstist osasaajate vooruslikkusest või pahelisusest? Millised on kunstniku eesmärgid, millised neist tõeprooviga väärtuslikud? Kes on võimeline kunstiimet ära tundma ja kui palju sõltub see hindajast?
Ja üldse: mis on ime? Miks teda igatseda – mida või keda see meile avab? Kas imed sünnivad või oleme kõik ise ilutegijad, ise imetegijad?
Hea kunst oskab neid küsimusi teravalt ja täpselt esitada. See loob eelduse, et koos kunstnikega hakkab vastust otsima ja leidma vaataja. Seda püüamegi oma „Tabamata ime” stuudiumis teha. Vilde näidend pakub rikkalikke võimalusi Eesti ühiskonna, mentaliteedi, seisundi analüüsiks – ja seda ehk 110 aasta lõikes. Võimaldab luua eredaid karaktereid, lahti mängida haaravaid sündmusi, suhteid. Ja mis peamine: mõtestada enda jaoks elu ja kunsti olemust, nende keerukalt põimunud vahekorda, leida omad vastused näidendis tõstatatud suurtele teemadele. Leian, et see on eriti oluline noortele teatritegijatele nende loometee alguses.