See laps
TEGEMIST ON ARHIVEERITUD SÜNDMUSEGA!
Eelseisvaid etendusi vaata meie mängukavast
ESIETENDUS 2. OKTOOBER 2019
Autor Joël Pommerat
Lavastaja Maria Peterson („Isa”, „Südames sündinud”)
Tõlkija Inge Eller
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Valguskunstnik Priidu Adlas
Videokunstnik Alyona Movko
Helikujundaja Tõnis Leemets
Produtsent Ere Naat
Osades: Rea Lest, Indrek Sammul (Tallinna Linnateater), Liina Olmaru, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Kristjan Üksküla või Risto Vaidla (Eesti Noorsooteater), Veli Nõmmik, Kaarel Uueni, Leene Vugts või Sesame Feenstra.
Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 30 minutit
Mis on õnn? Kust ta tuleb? Ja mis veelgi tähtsam – kuhu ta kaob?
Prantsuse auhinnatud näitekirjaniku ja lavastaja Joël Pommerat’ „See laps” on kümnest eri loost koosnev valusalt aus näidend, mis räägib lapsevanemaks olemisest, pereelu pimedamast poolest, illusioonidest ja ootustest teiste, aga ka enda suhtes. Ning sellest, kas õnn on see, kui on palju armastust, või hoopiski siis, kui seda on täpselt parasjagu või natuke vähem.
Näidendi autor, 1963. aastal Roanne´is sündinud ja 1990. aastal Louis Brouillard Theatre Company asutanud Pommerat räägib tõetruu loo inimeste sisemonoloogidest, erinevatest seisunditest ja nendega kaasnevatest emotsioonidest.
2006. aastal pälvis Pommerat oma intervjuude põhjal valminud näidendiga „See laps” ka prantsuse kriitikute sündikaadi maineka auhinna parima prantsuskeelse näidendi eest.
Lavastaja Maria Peterson:
„Kümme autonoomset stseeni moodustavad omavahel temaatilise põimiku. Lapseks ja lapsevanemaks olemise raskused. Kuidas elada koos inimestega, keda sa pole oma ellu ise valinud, kes on su ellu n-ö saabunud? Kes, kas ja miks peab saama õnnelikuks?
Paul Claudeli „Maarja kuulutamises” on selline rida: „Keegi pole sulle mingit õnne tõotanud…” Mängides selles lavastuses, jäi see tekst kummitama ja mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda rõõmsamaks see mind tegi. Vabanemine survest iga hinna eest õnnelik olla või õnne ja edukuse poole teel olla peaks olema inimesele lubatud. Inimene peaks seda endale lubama. Õnne mõiste on meie ühiskonnas muutunud egoistliku heaolu sünonüümiks.
Teine teema, mis mind väga selles näidendis paelub, on „enesenägemise pimedus”. On öeldud: „Kergem on näha ingleid kui iseennast”. Inimene näeb väga hästi, kuidas teised peaksid kujunema ja oskavad neid kujundada, aga me ei näe, et teine näeb sind samas valguses.
Eks seegi näidend räägib armastusest ja selle otsimisest perekonnas – olukorras, kus see võiks olla tingimusteta.”