Kuningas sureb
TEGEMIST ON ARHIVEERITUD SÜNDMUSEGA!
Eelseisvaid etendusi vaata meie mängukavast
ESIETENDUS 26. MÄRTS 2021
Autor Eugène Ionesco
Lavastaja Maria Peterson („See laps”, „Isa”, „Südames sündinud”)
Kunstnik Laura Pählapuu
Liikumisjuht Tiina Mölder
Helikujundaja Tõnis Leemets
Valguskunstnik Priidu Adlas
Tõlkija Marius Peterson
Osades: Lembit Peterson, Liina Olmaru, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Laura Peterson, Marius Peterson või Ott Aardam, Tarmo Song või Andri Luup
1962. aastal kirjutatud „Kuningas sureb” on Rumeenia päritolu ja Prantsusmaal elanud kirjaniku Eugène Ionesco maailmas enimmängitud näidendeid.
Kuningas Bérenger I on 400-aastane. Tal on kaks naist – noorem ja vanem – ihuarst, valvur ja teenijanna. Kuningriik ent on materiaalselt lagunemas… Maa väriseb, loss praguneb, viirused ründavad, planeedid põrkuvad, lehmad ei anna piima. Päike ja muud loodusnähtused on muutunud kuningale allumatuks… Kuningakojas levib sõnum, millest on teadlikud kõik peale valitseja, kes on lavale astudes heas tervises: „Kuningas sureb 1 tunni 30 minuti pärast.“
Lavastaja Maria Peterson:
„Lugesin seda teksti prantsuse keeles 2020. aasta aprillis, kui paljud meist olid oma kodudes ‑ teadmatuses tuleviku ees ja harjumuslike sotsiaalsete rollideta. Huvitav oli otsa vaadata sellele „alasti minale”. Kuigi näidendi teema peaks olema tõsine – suremine – tekitas selle teksti ajakohasus ja mitmekihilisus täiesti kontrollimatuid naerusööste ja ootamatuid hingelisi puudutusi. Ilmselt on Ionesco ikkagi tabanud midagi inimeseks olemisele igiomast ‑ egokultust ja selle naeruväärsust hetkel, mil tuleb seista vastamisi viimse tegelikkusega.
Ionesco on öelnud: „Ma kirjutasin selle näidendi, et õppida surema. Mulle tundub, et mida rohkem me surma ja mateeria kadumist endale teadvustame, seda elusamad me oleme.”
Eesti lavalaudadel ei ole teost täismahus esitatud. Theatrumi lavastuse jaoks tõlkis näidendi Marius Peterson.
Katkend Ionesco kõnest T. S. Elioti preemia üleandmise tseremoonial, Chicagos, 1985. aastal:
„Kui ma olen näidanud inimesi pateetilistena ja naeruväärsetena, siis seda mitte komöödia tegemise vajadusest. Aga kuna praegusel ülemaailmse vaimse taandarengu ajal on peaaegu võimatu tõde kuulutada, on siiski alati võimalik näidata seda, milliseks inimene muutub või võib muutuda, kui ta on ära lõigatud mistahes transtsendentsusest, kui metafüüsiline saatus inimsüdamel puudub, see tähendab, kui realistlik reaalsus asendab reaalset, igavikulist reaalsust. Just pühadus on see, mis ON reaalne, nagu seda väga hästi ütleb mu sõber Mircea Eliade. Reaalsus, mis on realismi poolt kõrvale lükatud, sest realism pole reaalne, ta on vaid kokkulepe, koolist kätte õpitud stiil, madal tõde. Reaalsus, vastupidi, pole pelgalt kool, lihtne ideoloogia, mis möödub, reaalsus on hävimatu. Selline on olnud minu tee, ma olen püüdnud tuua esile seda mittemiskit, mis on usu puudumine, vaimse elu puudumine.“
Täname:
