Tahaks tänutäheks lihtsalt emmata
Andrus Karnau
Postimees 9. aprill 2025
Olen umbes nädala aega järjest igal hommikul alustanud Theatrumi lavastuse „Erivajalik” arvustuse kirjutamist, aga pole mõnest reast või lõigust kaugemale jõudnud. Tavaliselt sünnib kirjatükk ammu enne, kui sõrmed klahvideni jõuavad, aga „Erivajalik” osutab vastupanu.
Ometi mäletan, et nädal tagasi etendusel olin õnnelik ega tahtnud plaksutamist lõpetada. Ma ei soovinud, et hetk lõpeks, tuleks tõusta ning astuda jahedasse varakevade öhe. Liina Olmaru kehastatud ema monoloog viimases pildis oli nii mõjus, et paus kandis saalis veel ka pärast seda, kui tuled olid süttinud. Kõik nähtu liigutas midagi sügaval, aga nüüd ei taha tähed kuidagi ekraanile astuda, üksteise järel ühtlases rivis nagu õhtune ummik Järvevana teel.
Ilmselt lavastuse teema, puudega ja erivajadustega lapsed ja täiskasvanud, nende elu ja olemasolu on nii tugev tabu, et ma kuidagi ei taha endale ega teistele tunnistada, et käisin „Erivajalikku” vaatamas. Lavastus avas minus midagi, mida ma endale tunnistada ei taha. Kuna ma ei taha sellest midagi teada, siis pole tahtmist ka kirjutada.
Parem oleks, kui poleks, siis ei ole ka ebamugavustunnet või täpsem oleks öelda hirmu teistsuguste ees. Theatrumi lavastus asetas ühiskonna enamuse ette peegli. Ega enamus polegi täpne sõna, aga ütleme siis nende ette, kel on õnn sündida nii, et silmad-kõrvad töötavad tavapärasel viisil, mõistus niisamuti.
„Erivajaliku” esietendus sattus ilmselt tegijatelegi ootamatult päevapoliitiliselt õigesse hetke. Juba mitu kuud käib kemplus selle üle, kas viiplejate kooril on õigus laulupeol osaleda. Mitu lugupeetud koorijuhti ja ühiskonnategelast on kirjutanud emotsionaalseid kirjatükke, kus õigustavad oma otsust, sest kurtide koht pole laulukaare all. Nad ju ei laula, põhjendavad privileegipimedad kultuurifunktsionäärid. Halastusest nende vastu ei hakka ma tsiteerima ega viitama. Huviline leiab ise kerge vaevaga kirjatükid julmade argumentidega, mis ilmestavad kirjutajate enda ahtakest ilmapilti.
Dokumentaallavastusi pole Eestis palju. Pärnu Endla mängib Ott Kiluski kirjutatud ja Laura Jaanholdi lavastatud „Lillemüüjatel hakkas külm”. Lähipäevil tuleb Vene teatris välja Merle Karusoo uus näitemäng Ukrainast. Teatud mööndustega võib Hendrik Toompere jr Liibanoni-lavastust dokumentaalseks liigitada või siis vähemalt žanriks, kus ajaloofaktid mängivad tavapärasest suuremat rolli kunstilises tervikus. Pärast seda on tühi maa. Ometi oleks inimeste elulugude või väikese tükikese nende elujuhtumustest ületähendamine ja lavale toomine lihtne viis, kuidas teha haaravat, elulist ja vajalikku teatrit.
Miski hoiab tegijaid tagasi. Ilmselt on põhjuseks hirm avastada endas midagi, mille olemasolust pole teada tahtnud.
Ega materjaligi leida pole lihtne. Kes tahaks peaaegu avameelselt oma elust rääkida? Enamasti seda ei osatagi, sest dokumentaalse eluloo jutustamiseks peaks ka rääkija ise endasse vaatama, astuma argimugavusest pisut sügavamale.
„Erivajaliku” intervjuude põhjal loodud tekste kuulates oli üsna kenasti märgata, kus rääkijad kõndisid mööda mugavat rada, kus end õigustasid ja olnut ilustasid. Kõik see on inimlik ja memuaarikirjandustki analüüsides tuhat korda tõestatud. Ometi on inimese omasõnalised mälestused ikkagi olulised, sest ühel hetkel unustab rääkija oma kaitsemaski ja avaneb midagi, mis on temast endast suurem.
Lavastuse autor Maria Peterson tabab ja rõhutab just viimast. Ma ei oska öelda, kui palju on lapsevanemate lugusid silutud ja toimetatud teatripäraseks, võibolla polnudki seda vaja palju teha. Mitu jutustajat kerivad vaikselt pinget üles, otsivad naljakaid seiku täienduseks ja kuulaja tähelepanu hoidmiseks, et jõuda dramaatilise puändini.
Kunstnik Nele Sooväli lavakujundus on askeetlik: kuubikud ja ristkülikud ning ruudukujuline lava laval. Tajun selles soovi maailma korrastada ja raamistada ning sellisel kujul turvalisena paigas hoida. Vastukaaluks ilmuvad ekraanile kritseldusi meenutavas tehnikas joonistused, mis on justkui selgepiirilised, aga pole ka. Nad justkui virvendaks haiglapalatit meenutavate valgete steriilsete tahukate taga. Ilmselt elu ongi selline, et kusagil on midagi paigas ja midagi libiseb kogu aeg käest.
Kui püüan sõnastada lavastuse sõnumit, siis banaalselt öeldes tuletavad tegijad meelde inimesi, kes tavaliselt jäävad nähtamatuks. Vaimse või füüsilise puudega last kasvatavale inimesele on lavastus ilmselt nagu teraapiaseanss või turvaline kohtumine enda saatusekaaslastega. Tahtsin viimase sõna kustutada, aga ei tee seda, sest see viib mu tagasi arvustuse algusse, tundesse, et mina, kes ma kuulen ja näen ning vaimsed võimed lubaks maailmas peaaegu kõike saavutada, liigitab end ja endasuguseid kuidagi paremaks. Justkui Downi tõbi oleks märk, mis on karistuseks otsa ette löödud ja selle kandjast tuleb eemale hoida, sest vastasel korral saad ise samasuguseks.
Maria Petersoni lavastus avas hirmu ja eelarvamused. Aga ta tegi veel midagi, mis tõstab ta kõrgemale pelgalt sotsiaalselt tundlikust teatrist. Lavastus õpetab nägema ennast ja kaasinimesi just sellisena, nagu nad on. Olema rõõmus ning tabama võimalust igas võimatuna näivas takistuses. Elu on just selline, nagu praegu elame, ta ei tule kusagil mujal kuidagi teistsugusena tagasi. Viimases võtmes vaadatuna räägib lavastus meist kõigist, kaasa elamise eelduseks ei ole puue või õnnetus, näiteks ratastooli jäämine või midagi muud hirmsat.
Nüüd peaks ütlema midagi näitlejate kohta, sest nad vajavad seda. Aga kuidas ma ütlen, et Liina Olmaru mängis hästi? Või Ott Aardam avas lõbustatud vaprusega oma tegelases traagilise poole? Laura Peterson jällegi oskas samastuda samastumatuga.
Ausam oleks: ma tahaks kallistada kõiki viite näitlejat, Anneli Tuulik ning Tarmo Song on veel nimetamata. Lihtsalt emmata tänutäheks ja vaikida lugupidamisest.
Lavastuse pealkiri „Erivajalik” tõukub sotsiaaltöö terminist erivajadus, pöörates selle vastupidisesse suunda. Erivajadus viitab, et inimesel oleks midagi puudu. Lavastuse sõnum on, et ametliku oskussõnaga märgistatu on hoopis hädavajalik kõigile meile.