Kuidas ma kohtusin ufoga
Andrus Karnau
Postimees 16. juuli 2024
Kui sõidate Viinistule, et näha-kuulda õõvastavat ufo-lugu, millesarnastest on tehtud seriaale, filme ja raadiosaateid, siis olete sunnitud pettuma.
Ivan Võrõpajev ja Lembit Peterson süvenevad hoopis sellesse, miks inimesed räägivad ufo-lugusid. Mis neid selleks sunnib, mida sellega saavutada tahavad. Või kui kasutada motiivi lavastusest: kuhu nad on teel, kui jutustavad loo kontaktist tundmatuga?
Lembit Petersoni uue lavastuse „Ufo” vaat et kõige sümpaatsem joon on see, et tegijad ei karda igavust. Peterson annab vaatajale aega niheleda, lakke vahtida ja omi mõtteid mõelda. Peterson ei pelga, et publik nendib pärast etendust, et oleks võinud poole lühem olla.
Monoloogid lühemaks, mõni tagasihoidlikum välja visata. Kahe tunniga oleks hakkama saanud ja kõik oleksid olnud õnnelikud. Aga mitte Peterson. Tema jaoks oli tähtis, et inimesed istuks Viinistu vanas katlamajas ja mõtleks. Teatrisaalis ei ole lubatud lobiseda ega telefoni vahtida või muid kõrvalisi asju teha. Tuleb vaikselt istuda ja kui laval monoloog järgneb monoloogile, lood on detailides erinevad, aga kokkuvõttes üsna ühesugused, sõnum aina kordub, siis hakkab igav ja inimese aju hakkab end liigutama ehk mõtlema.
„Ufo” eristub just selle poolest, et näidend ega lavastus püüa kergekujulise ATH-patsiendi kombel aina tempokamalt edasi tõtata ja uute viguritega vaataja tähelepanu võita. Kui meenutan kolme suvelavastust, mis tänavu enne „Ufot” nähtud, siis neis oli tajuda lavastaja püüd iga hinna eest hoida vaataja pilku kiire tempoga. Aga Peterson tahtis, et vaataja istuks ja kuulaks.
Petersoni uus lavastus pole näitlejale lihtne, sest koosneb monoloogidest. Kümme umbes paarkümmend minutit kestvat etteastet tühjal laval, kus vaid igav liiv (ja tühi väli). Liiv sõna otseses mõttes. Liivakella ajaliiv või igaviku kalmuliiv, kuidas keegi tõlgendada soovib.
Publikuga vastamisi jäänud näitlejad otsisid tuge plätudest, veepudelist, päikeseprillidest, naljakast lipsust või punastest kontsakingadest. Aga abi oli neist vaid hetkeks. Kellega seisab inimene silmitsi, kui laval pole partnerit? Iseendaga. Nii et pealtnäha justkui igav lavastus, kus peaaegu mitte midagi ei juhtu, oli osalistele tohutu võimalus. Nagu ka vaatajale.
Mõni osatäitja sai vaataja peos hoidmisega hakkama kergemini, mõni kohmakamalt. Kõige keerulisem oli Laura Petersonil. Ta oli viimane ufo-loo rääkija, publikul hakkasid mõtted, mida veeretada, juba peas otsa saama. Aga Laura Petersoni monoloogi kuulasid ilmselt kõik lõpuks keskendunult.
Võrõpajevi lavastuse sisu lühidalt kokku võtta, siis üheksa inimest räägivad oma loo, kuidas nad kohtusid ufoga. Need polnud dramaatilised jutustused stiilis, et nad viisid mu ära ja tegid katseid lendaval taldrikul. Lood räägivad inimestest endast, mitte ufodest. Võrõpajev pakub üsna lihtsa, aga geniaalse põhjenduse, miks ja kuidas sünnivad lood kohtumisest maavälise tsivilisatsiooniga. Inimene vajab tähelepanu ja tunnet, et tema elu on eriline. Kusjuures pole tähtis, kas inimene on noor või vana, mees või naine, majanduslikult heal või kehval järjel. Tunnetust, et just mina olen isesugune, just minu elu on ainulaadne, ootab iga inimlaps.
Võrõpajev käsitleb kontakti ufoga kui ilmutust. See pole kuigi originaalne, sest inimese teadlikuks saamist teda ümbritsevast maailmast on erineval moel seletatud juba ammu. Lood ebaloomuliku ja inimvõimete piire ületava jõuga kohtumisest on ilmselt nii vanad, kui on oskus lugusid jutustada. Ega Võrõpajev seda otsesõnu nii ei ütle.
Nii lasebki Võrõpajev kangelastel esitada nendega tehtud intervjuusid, mis räägivad imetabasest hetkest, mil nende elu muutus. Kui istume saalis, siis eriline on vaid esimene lugu, aga seejärel kõik kordub. Saalis saame aru, et sääraseid jutustusi inimese igapäevasest rähklusest on miljon korda kuuldud enne ja kuuldakse pärast. Aga see pole tähtis, sest inimene vajab enda olemasolu tõestuseks ettekäänet. Pikliku peakujuga puhtas inglise, norra või saksa keeles kõnelevad ufonaudid sobivad suurepäraselt.
Peterson laseb argisuse paraadil tüdimuseni rulluda. Lavastuse video- ja valguskujundus (Léon Allik) loob taustaks maavälise tunde. Vähemasti nii nagu enamasti kujutame ette võõrtsivilisatsiooni. Ebamaine valgus ja heli. Viimase eest hoolitses Tõnis Leemets. Tühjusest tullakse ja sinna samasse minnakse. Video ja ka laval vaataja silme all sündiv muusika moodustavad umbes poole lavastuse väärtusest.
Teise poole näitlejad. Pingerivi ei taha koostada ega ka iga näitlejat omadussõnadesse mässida. Kas piisab, kui kirjutan, et kõik rollid olid kütkestavad omal moel? Võti ka kõige veidrama või tühisema tegelase peitunud ilu näitamiseks oli leitud. Näitlejad särasid, sest nad lubasid seda teha oma tegelaskujudel.
Avamonoloogi esitanud Anna-Magdalena Peterson pani paika tooni, millega kogu lavastus koos püsis. Natukene siiras ja pisut võlts. Kes kunagi intervjuusid teinud, see teab, et inimene enamasti ongi selline. Midagi väga intiimset oleme valmis otsekoheselt üles tunnistama, aga samas midagi tahame enda teada jätta, varjates oma kavatsust kohmakalt.
Ühe osatäitja tahaks veel ära märkida. Helvin Kaljula mängis Saksa autokaupmeest Eesti laval harva nähtava isetusega. Viimase omaduse abiga sündis väga naljakas tegelaskuju. Seda ei juhtu sageli, et näitleja on endast nõus nii suurel määral loobuma, et teha ruumi oma rollile.
Kui usklik inimene liigitaks erilise selguse toonud eluhetke jumalikuks ilmutuseks, siis Võrõpajevi kangelased eelistavad uue vaimsuse sõnavara. Kes kuidas. Nii et üsna suure tüki tänapäeva inimesest on nüüd Lembit Peterson oma trupi abiga publiku ette laotanud. Äratundmist leidub igale vaatajale.