Teatrilavastaja Lembit Peterson: on tunne, et kõik alles algab
Intervjuu Maarit Nõmmega
Järva Teataja 11. aprill 2023
Sel reedel annab teater Theatrum Paides külalisetenduse lavastusega „Iraani konverents”. Tüki on lavastanud Lembit Peterson, kes on oma asutatud teatrit juhtinud peagi kolmkümmend aastat. Tema lapsepõlvesuved möödusid aga Väike-Karedal ja ta oli üks neist, kes kirjutas lavakooli juhina alla koostööleppele Paide teatri asutamiseks. Et tal on sama perekonnanimi mis Paide teatri kunstilisel juhil Mariliis Petersonil, pole samuti juhus. Ajasime juttu Theatrumi näitlejate garderoobis pärast hiljutist esietendust.
Tõite Theatrumis lavale järjekordse Shakespeare’i tõlgenduse, seekord tüki „Mõõt mõõdu vastu”. Shakespeare on teie üks suuri lemmikuid, miks?
Ta tegeleb vabaduse ja vastutuse, vooruste ja pahede teemaga ehk kõigega, mis on inimesele olemuslikud. Samuti käsitleb ta olevust ja näivust – mis on päris armastuses või näiv sõpruses. Ta püüab eristada, mis on mängitud ja teeseldud ning mis on tõene ja päris. Nende teemadega tegelemine käib igaühel inimeseks olemise juurde. Kunst ei ole mitte dessert, mida magustoiduks peale võtta, vaid see on üks olemuslikke viise elust arusaamiseks ja elu tunnetamiseks.
Kunstiline maailmatunnetus muutub, mulle tundub, inimese eksistentsis üha tähtsamaks, eriti praegusel ajal, kus üks suuremaid proovikivi, mille ees me seisame, on tehisintellekti tulek. Arvatakse, et kahe-kolme aasta pärast pole paljudel enam üldse tööd, sest arvuti teeb selle palju paremini ära.
Et kinnituda inimeseks olemisele, näen ma teatril kogukondliku paigana selles olulist rolli. Saalis ei vahetu energiad ekraanilt ekraanile, vaid vaimsed impulsid antakse edasi inimeselt inimesele, mis on ääretult tähtis. Me kõik vajame seda. Teater pakub sellist võimalust. Shakespeare tegeleb ka teatriteemaga – ümberkehastumine, mängud. Läbi selle saab kõige kaose seest, milles me elame, üles leida oma südametunnistuse.
Teil on palju Shakespeare’i lavastusi, aga üks tema tuntumaid teoseid „Romeo ja Julia” on teil vahele jäänud. Miks?
„Romeo ja Julia” on minu unistus. Seda ma väga tahaksin teha. Küll olen selle näidendi tekste oma teatriõpilaste ja harrastustruppidega teinud aastakümneid. See materjal on mulle hästi tuttav ja kallis, aga lavastuseni, tõesti, pole veel jõudnud.
Esietendusi on teil on olnud aastate jooksul kümneid. Kas esietendus pakub teile positiivset või negatiivset pinget?
Nii üht kui teist. See võib olla väga väsitav, aga kui protsess läheb hästi, toob see ka energia tagasi. Tavaliselt on läinud ikka nii, et jõud on tagasi tulnud. Esietendus tähendab väga suur pinget. Kõige suurem pinge, ma mäletan, oli siis, kui lavastasin Hispaanias Shakespeare’i näidendit „Palju kära ei millestki”. See oli võõras keskkond, olin seal kaks ja pool kuud – teine maa, teine keel. Pinged läksid ikka väga suureks. Lõpuks tuli kõik hästi välja.
„Iraani konverents” on üks kolmest Poola kuulsa näitekirjaniku Ivan Võrõpajevi näidendist, mille olete lavale toonud. Seda saab reedel näha ka Paides. Millest tükk räägib?
Tegevus toimub Kopenhaagenis ühel konverentsil, mis käsitleb Iraani teemasid. Arutatakse, mida saab eurooplane teha, et iraani kultuuri mõista. Kuidas sekkuda teise maailmapildiga elavate inimeste sotsiaalsesse elukorraldusse, et seda oma mallide järgi murdma hakata? Kas on võimalik euroopaliku demokraatiat viia maadesse, kus meie mõistes toimuvad tegevused, mis on täiesti lubamatud?
Konverentsi käigus hakkavad peegeldusena selguma meie enda, eurooplaste probleemid. Selle asemel et minna vägivaldselt teiste elu muutma, jõuame tõdemuseni, et kõrvalt tuleb esmalt vaadata iseennast.
Milles peitub Ivan Võrõpajevi võlu?
Esimene näidend, mida ma temalt lugesin, oli „Dehli tants”. Tahtsin seda kohe tegema hakata. Võtsin autoriga ühendust, aga tema soovitas hoopis oma uut näidendit „Joobnud”. Lugesin selle läbi ja esimesel hetkel panin kõrvale, et ilmselt pole see meie teatri materjal.
Aga tegime näitlejatega ettelugemise ja neile see väga meeldis. Kõvasti ette lugedes hakkas see kõlama. Nii et kõigepealt tõimegi lavale „Joobnud”, siis „Dehli tantsu” ja eelmisel aastal „Iraani konverentsi”.
Võrõpajev võlub oma sügavate teadmiste ja inimlike teemade ausa käsitlusega. Tema lõpuni minev siirus on isegi ehmatav. See, millega ta kohe puudutab, on otsekohesus ja tohutult hea dramaturgia. Ta on väga meisterlik ning tal on väga sügav ja hea inimese tundmine, kõige selle taga veel ka eriline tragikoomilise tunnetusega huumor.
Miks „Joobnud” ei tundunud teile alguses teatrile sobilik? (Lavastus pälvis 2015. aastal Eesti teatriauhindade jagamisel aasta lavastuse auhinna – toim)
Kuidas nüüd öelda – see leksika, kui vene vandesõnu tuleb ridamisi. Huvitaval kombel, kui lugeda originaalteksti, siis see ei häiri, kõik kokku moodustab poeetilise terviku. Aga üks ühele eesti keelde tõlgituna pole võimalik, see pole talutav. Tiit Alte, kes on väga hea tõlkija, leidis väga täpsed vasted, mis ühtpidi seda leksikat ei reeda, teistpidi on Eesti vaatajale arusaadav ega muutu rõvedaks.
Üks teatriblogija avaldas hämmeldust, et „Iraani konverents” jäi tänavustel teatripreemiatel nominatsioonideta.
Eks see ole teatripoliitika, millistel alustel kedagi nomineeritakse.
Milline on teie hinnangul Eesti teatri seis?
Pean tunnistama, et minu teatrivaldkonna üldpilt on nõrgavõitu, kuna ma jõuan oma tegemiste kõrvalt teatrisse vaatajana harva. Muidugi on tugevaid näitlejaid ja lavastajaid, huvitavaid otsinguid, aga niisuguseid asju, millest kuuled ja tahaksid vaatama minna, niisuguseid asju on vähe.
Teatriinimesed ei pääsegi ise tihti etendusi vaatama, kuna on samal ajal laval või proovisaalis. See on paratamatu.
Aga teie kui Molière’i loomingu austaja, kas Vanemuise „Naiste kooli” olete näinud?
Pole veel jõudnud. Lavastaja Priit Strandberg teeb Vanemuises huvitavaid asju, nii klassikat kui ka õpetab Jakobi Mäe teatristuudios noori. Need asjad on ka natuke Theatrumi vaimus tehtud. „Naiste kooli” lähen kindlasti esimesel võimalusel vaatama. Ka tema Shakespeare’i „Tõrksa taltsutust” ja uuslavastust „Kirsiaed” tahaksin näha.
Tallinna linnateatris on uued tuuled ja väga huvitav on jälgida, mis Uku Uusbergi kunstilise käe all juhtuma hakkab. Põnevat toimub tegelikult hästi palju.
Kuidas Theatrumil läheb, pärast koroonaaega?
Meil on väga huvitav loominguline koosseis, nüüd täienes see veel nelja noore inimesega lavakunstikooli XXX lennust (Lembit Peterson oli kursuse juhendaja – toim). Meile on tulnud ka uus juhatuse liige Erik Salumäe. Püüame teatrit üles ehitada. Loominguliselt läheb meil minu meelest ääretult hästi – potentsiaal on suur ja publik võtab lavastused hästi vastu.
Püüame Thatrumi repertuaari valida neid tekste, mis on väärtuslikud, ning leida üles selle, mis on tänases päevas aktuaalne. Klassikalistes näidendites on palju aktuaalseid sõnumeid, kuigi need võivad olla kirjutatud 400 aastat tagasi, nagu näiteks „Mõõt mõõdu vastu”.
Majanduslikult on loomulikult kitsas. Koroonaaja elasime üle ja tulime sellest välja, nüüd on vaja ka need uued ajad üle elada. Otsime ka lisatoetusi.
Filmirežissöör Leida Laiuse sajanda sünniaastapäeva puhul näidati teleris taas „Kõrbja peremeest”. Kahju, et te nii vähe filmides mängisite. Olete küll intervjuudes öelnud, et tegite teadliku valiku teatri kasuks, aga äkki ikkagi kaotasime suure filminäitleja. Kas rollipakkumisi tehti teile toona palju?
Pakkumisi oli ausalt öeldes väga palju, aga astusin teadlikult kõrvale. Oleksin sellesse filmimaailma ära uppunud. Pidin tegema valiku, kuna mul oli siis juba kaks last ja filmiekspeditsioonid kestsid kaks-kolm kuud.
Filminäitleja elu pole nii lihtne, kui võib-olla ekraanilt paistab. Tööpinge on meeletult suur, see lõhub.
Minule on tähtis näha ka tervikut, kuidas roll filmis pärast välja paistab. Filmi puhul ei tea kunagi, mis nurga alt operaator sind näitab ning kuidas monteerijad ja lavastajad su kokku lõikavad. Lõpptulemusena oled mänginud ühte, aga välja tuleb hoopis midagi muud. Sa oled nende käes materjal. Sul puudub näitlejana kontroll, mida nad sinu peal üles ehitavad. Minule oli see ehk kõige põhilisem küsimus. Mina kui näitleja tahan oma tulemuse eest ka vastutada.
Näiteks film „Kõrboja peremees”, mille peale läksin, oli esialgu plaanis kaheosalisena. Paul-Eerik Rummolt oli suurepärane stsenaarium. Siis äkki, kui suur osa filmist oli üles võetud, tuli Moskvast sõnum, et hakake kärpima. Kokkuvõtteks tuli sellest hoopis teine film. Ma ei ütle, et see on halb film, lihtsalt teistmoodi. Või näiteks pakuti rolle, kus tuli reaalselt loomi tappa. Ma keeldusin. Eetiliselt oli see mulle vastuvõetamatu.
Valiku tegemise puhul oli oluline aspekt ka armastusel teatri vastu. Teatri elav suhe inimeselt inimesele on mind alati rohkem köitnud.
Kui palju on neid filme, kus oleksite võinud hoopis teie mängida, aga mängib keegi teine, kuna teie rolli ära ütlesite?
Neid ikka on, aga ma ei tahaks neid nimetada, et ei tekiks võrdlusmomenti. (muigab)
Teil on olnud tihe kokkupuude Eesti teatrikunsti suurkuju Voldemar Pansoga, kes oli lavakoolis teie kursuse juhendaja. Kas olete temalt ka lavastusnippe üle võtnud?
Huvitav on see, et nüüd, kus ma olen eakam, olen hakanud tema õpetust oma teatritundides vahendama. Panso olemust saatis mängulisus ja huumor. Üks tema olulisimaid õpetusi oli õppida kuulama inimese hinge. Kuulama muusikat, mis on sõnade taga. See pole isegi niivõrd intellektuaalne kui tunnetuslik keel.
Olen tema õpetust teatri põhiolemusest omal kombel edasi arendanud. Panso kõrval oli ka Karl Ader, keda pean isegi enda suuremaks õpetajaks. Või Helmi Tohvelmann. Nad õpetasid, kuidas avada inimese hingeelu ja kuidas seda edasi anda läbi lihtsate füüsiliste tegevuste rea.
VII lend on ju legendaarne – Karusoo, Krjukov, Kibuspuu, Kerge, Pedajas, Volkonski. Kellega olite kõige lähedasem?
Sulev Luigega olime kõige lähedasemad, aga ka näiteks Volkonskiga.
Räägime teie päritolust ka. Teil on tihe kokkupuude Järvamaaga.
Minu onu pere ja vanaema elasid kõik Väike-Karedal. Nii palju kui ennast mäletan, siis kõik lapsepõlvesuved olen seal veetnud. Onu oli endisest meremehest tisler. Minu vanaisa ja vanaema elasid esialgu kuni 1917. aastani Vohnjas.
Pöördelistel aegadel sattusid nad Venemaale ja pärast vabariigi väljakuulutamist ei saanud enam tagasi. Minu isa sündiski juba Leningradi oblastis.
Teise maailmasõja ajal lasti mu vanaisa maha ja vanaema tuli kahe lapsega, minu isa ja onuga, sada kilomeetrit suuskadel piirile ning Narvast saadeti ta Väike-Karedale sulaseks.
Minu üks lähedasemaid mängukaaslasi oligi seal Mariliisi (Paide teatri kunstiline juht Mariliis Peterson – toim) isa, minu onupoeg. Kõik suved olime koos. Järvamaa metsad ja Kesk-Eesti vaikus, loomade talitamine, heinateod, hobustega sõitmine – kõik see on mind väga oluliselt mõjutanud ja kujundanud minu arusaamist maaelust.
Kui ma „Kõrbojas” Katku Villut tegin, siis hakkasid need asjad mulle eriti meelde tulema. Kuigi olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, ei ole ma täiesti linnapoiss. Lapsepõlvesuved on andnud mulle Järvamaa tunnetuse, Kareda mõis oli kohe minu onu maja ligidal. Ja onu juurde minek tähendas eelkõige Paidesse minekut. Paide linna peal sai palju käidud. Lapsepõlvemälestustel on suur kujundav mõju, nii et hea koht, kuhu alati minna, on Paide.
Kuidas te teatri avastasite?
Ema kaudu. Ta oli harrastusnäitleja ja võttis mind proovidesse kaasa. Väikese poisina käisin draamateatris etendusi vaatamas. Ema liinis olid kõik muusika- ja kunstiinimesed, tema isa oli lõpetanud Pallase kunstikooli ja minu ema vend oli tuntud džässmuusik Helmut Aniko.
Ema kutsuti tööle kutselisse teatrisse, aga ta loobus sellest. Küsisin temalt kord, kui ta oli juba vanemas eas, miks ta loobus. Ta vastas: „Aga sa olid ju veel väike.” Eks saab minugi filmitööst loobumisega siin paralleele tõmmata. Vanemate käitumismustrid töötavad meis edasi.
Aga seetõttu oligi üllatav, et ka Mariliis, kes on hoopis minu isapoolne sugulane, on hakanud teatrit tegema.
Võin julgelt öelda, et ma pole kunagi hakanud teatrit tegema edevusest või soovist olla rahva ees. Teemad, mida kunsti kaudu saab tunnetada, inimeseks olemine – see kõik on meeletult huvitav. Protsess, mida me koos publikuga suudame ära teha ja teatrit tehes avastada, see huvitab mind.
2016. aastal olite toonase lavakooli juhina üks Paide teatri asutamise koostööleppe sõlmijatest. Kui suur usk teil loodavasse teatrisse oli? Olete Paide teatri tegemisi jälginud?
Olen jälginud Paide teatri tegemisi kõrvalt ajakirjanduse kaudu. On põnev, mida need andekad noored teinud on. Tunnen neid lavakooli päevilt, lavastasin nendega Molière’i „Õpetatud naisi”.
Kindlasti on seda potentsiaali, et igas suuremas linnas võiks oma teater olla. Oluline on, kui palju leiab teater publikut ja kuidas teater majanduslikult hakkama saab. See küsimus tekkis mul kohe. Oleneb ka, mida teater tegema hakkab. Paide teatril olid küll huvitavad vormiotsingud, aga Paidet tundes võis see olla liiga järsk pealeminek.
Kas noorena tahtsite ise ka nii-öelda avangardi teha? Olete avangardi usku?
Oleneb, mida avangardi all mõelda. Minule on avangard mõtte ja sõna täpsus. Tallinna ülikooli praegune rektor Tõnu Viik on kunagi öelnud, et Eestis on kaks avangardteatrit – No99 ja Theatrum. „Popi ja Huhuu”, mida me Kibuspuuga lavakoolis tegime, see oli eksperimentaalne. Aga see oli ikkagi ka psühholoogiline teater.
Eks need sisu ja vormi otsingud käi koos. Näiteks „Iraani konverentsi” puhul pole tingimata vaja otsida uusi vorme, vaid tuleb sisule leida vastav vorm. Seda olen ma otsinud. Kui see õnnestub, siis on tõeline avangard. Olen loo usku. Kui ma ei saa aru, mis laval toimub, ja tunnen ennast seetõttu isegi lollina, siis see pole päris minu teema.
Panso on öelnud, et tema tahab teha sellist kunsti, mis meeldib nii tema emale kui lihtinimesele kui ka Johannes Semperile kui intellektuaalse kõrgtaseme võrdkujule. Mulle meeldib ka nii teha.
Neid teatrigurmaane ma ausalt öeldes kardan. Mind huvitab rohkem teatriprotsessis sees olemine, mängimine või lavastamine. See on teine asi, kui mängida filosoofilisi ja esteetilisi mänge selle ümber. Mina tahaksin jõuda iga inimeseni, et vaatajaskond oleks võimalikult lai.
Mida te oma noorele kolleegile Mariliis Petersonile teha soovitate?
Need lood, mida ta jutustada tahab, peaksid olema talle lähedased ja tähtsad. Ja et ta arvestaks nende inimestega, kes vaatama tulevad. Tuleb hakata rohujuuretasandilt peale.
Mis on teie huvid väljaspool teatrit?
Mulle meeldib muusikat kuulata. Kontsertidel käin ilmselt rohkem kui teatris. Viimasel ajal olen taasavastanud vinüülplaadid, see tuletab mulle natuke noorust meelde. Armastan kuulata eelkõige klassikat, džässi, folki, aga ka noorusaja lemmikuid Zeppelini ja Pink Floydi. Suur lemmik on Bach.
Lisaks meeldib mulle rattaga sõita ja maakodus askeldada, samuti reisida.
Kas olete teatrist vahel ka väsinud?
Teatrist mitte (mõtleb). Võib-olla siiski, jah, tegelikult küll. Vahel on küll raske stopp öelda, kui midagi kirega teha, aga tuleb endas see tasakaal leida.
Mind maandabki maakodu ja rattasõit, aga põhiliselt siiski kirik. (Lembit Peterson on Rooma katoliku kiriku liige – toim)
Te saate suvel 70aastaseks ja veebruaris pälvisite kultuuri elutööpreemia. Mida tahate veel ära teha?
Mul on tunne, et nüüd alles kõik algab. Nii palju on mõtteid ja loomingulisi plaane, aga füüsiline jõudlus pole enam sama, mis noorena. Hetkel tõmbab hing klassika poole ja järgmine asi, mida teha tahan, on Calderón de la Barca „Risti pühitsus”.
Samuti tahan leida uusi koolitusvorme ja teatritundmist edasi arendada. Oluline on koostöö noortega ja nendega koos avastamine. Nagu Tšehhovi „Kajaka” tegelane Treplev ütleb: „Tähtsad pole ei uued ega vanad vormid, vaid et looming voolaks vabalt sinu hingest.” Sinna tahaks jõuda.