Armastusega ei tehta nalja
TEGEMIST ON ARHIVEERITUD SÜNDMUSEGA!
Eelseisvaid etendusi vaata meie mängukavast
ESIETENDUS 3. juuni 2022
Autor Pedro Calderón de la Barca
Tõlkija August Sang
Lavastaja Lembit Peterson
Muusikaline kujundaja Eva Eensaar
Liikumisjuht Tiina Mölder
Valguskujundaja Helvin Kaljula
OSADES
VHK Teatrikooli 24. lennu vilistlased:
Artur Ermel, Rea Haljasmäe, Elizabeth Keizars, Tiina Mölder, Kadri Ilves, Daaniel Tiitus, Emma Tross, Arabella Vallsalu, Ruben Zaštšerinski, Veli Nõmmik, Märten Hallismaa, Frederik Mustonen, Markus Kont, Rebekka Remmelkoor, Carolyn Veensalu, Kerttu Piigli, Johann Markus Liivak ning Tarmo Song (Theatrum)
Aastal 2016 kirjutasime sedasama näidendit ühe varasema VHK teatriharu lennuga lavale tuues niimoodi:
„Kas seegi on vaid nali, et armastusega ei tehta nalja? Kus on habras piir armastuse ja mittearmastuse vahel ja millal see ületatakse? Kus läheb piir mängu ja mittemängu vahel ja kumb neist viib meid lähemale tõele? Koos Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi lõpuklassi õpilastega püüame siseneda sellesse teemaderingi, asudes järjekordsele klassikalise teose avastusretkele. Sedapuhku teeme kaudse kummarduse Cervantesele, kelle aastat maailmas tänavu tähistatakse, tuues lavale ühe tema kaasaegse, Pedro Calderón de la Barca (kellele Cervantes ilmselt suureks eeskujuks oli) komöödia „Armastusega ei tehta nalja”. Uurime, mida kõike võib armastusega naljatamine endaga kaasa tuua… See saab olema omamoodi rännak baroki ajastu Hispaaniasse, teatri kuldaega. Calderóni näidendi noored ja vanemad tegelased on meist ligi 400 aasta kaugusel, tegutsesid Kastiilias, mis meist praegugi üle 3000 km kaugusel. Ja ometi on miski, mis meid nende tegelastega ühendab niimoodi, et nad on kuidagi, „mingis dimensioonis”, meile väga lähedal, isegi väga lähedased. Teatri kaudu tuleb see mõõde loodetavasti igasse meie etendusse ja me võime selle meediumi kaudu püüda vaadata ja mõista, mis meis, inimestes on ajalikku, mööduvat ja mis on see, mis jääb, on äratuntav. Ja kuidas, mille või kelle kaudu, leida see jäävaga ühendusse viiv tee. Jüri Talvetit tsiteerides: „Komöödias „Armastusega ei tehta nalja” laseb Calderón intriigi ja näivuste-tasandi samuti (nagu ka tema teises tuntud komöödias „Nähtamatu daam”) punuda naistegelasel. Kuigi läbi nalja ja naeru, tõstatab see näidend sugupoolte vaimse vahekorra küsimused – mis ju tänapäevagi postmodernses Läänes ülimalt pinevaina ilmnevad – otsejoones esiplaanile. Täiendavalt aga hõlmab see komöödia samuti täiesti postmodernsena kõlava keele ja tõeluse omavahelise suhte filosoofia.”
„Teravdatult kangastub Calderóni näidendeis ka baroki üks peateemasid ja -dilemmasid – näivuse ja olemuse (tõeluse) vahekord — Näivus ei ole (neis näidendeis) ühekülgselt taunitud, vaid kooskõlas näiteks Baltasar Graciani barokkfilosoofiaga – on tõeotsingus asendamatu, isegi kui lõplik tõde ise osutub lõppkokkuvõttes kättesaamatuks või oma avaldustes erisuguseks. Ka armastuse lätteid ja maagiat ei saa seletada pelgalt mõistuse tõed. Selle vaimuka, sisuka ja võluva komöödia on (elegantselt) tõlkinud August Sang.”
Möödunud on 6 aastat. Maailm meie ümber on peaaegu tundmatuseni muutunud. Kas praeguses maailmasõja ähvarduse olukorras on üldse aega ja vajadust mõelda armastusele ja sõjale meis endis või meeste ja naiste vahel? Kuid on siiski ka hea püüda püsida rahu lainel, jätkata kõige meid ümbritseva keskel inimsuhete tundmaõppimist ja teater on üks paiku, kus seda teha saab. Mõtlen, et on hea leida paar tundi, et viibida teatrisaalis, vaadelda inimeste hingeelu selle kõikvõimalikes suhtetoimetes, mõelda inimarmastuse saladusele ja selle lätetele. Teha seda koos noorte näitlejatega.
Et mitte uppuda kurja kuristikku vaatamisse. – Lavastaja Lembit Peterson