Florian Zeller tuleb taas ja teisiti
Kadi Herkül
2. oktoober 2020
Theatrumi „Poeg” on kaugel täiuslikkusest, ent müts maha tegijate ees teema tõstatamise eest. See lavastus peaks olema vanemale kooliastmele kohustuslik vaatamine ja aruteluaines.
Theatrumi „Poeg”, autor Florian Zeller, tõlkija Marius Peterson, lavastaja Ott Aardam, kunstnik Ott Kangur, kostüümikunstnik Kätlin Kangur, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Marius Peterson. Mängivad Andri Luup, Anneli Tuulik, Laura Peterson, Jass Kalev Mäe, Helvin Kaljula ja Tarmo Song. Esietendus 18. IX Theatrumi teatrisaalis.
Eesti teatripildis, mis kipub olema kaldu pigem angloameerika näitekirjanduse poole, on Florian Zeller vahva erand. 40aastase väga viljaka prantslase töid on mänginud või mängivad Kell 10, Theatrum, Tallinna Linnateater, Eesti Draamateater ja Rakvere teater. Hea on seegi, et kuus nüüdseks Eestis lavale jõudnud Zelleri näitemängu annavad ettekujutuse tema käekirja erisugustest külgedest: „Tunnike rahu” balansseerib farsi piiril, „Tõde” on vimkadega komöödia, „Isa” ja „Mineku eel” traagilise alatooniga pusled, kus segunevad ja põimuvad reaalsus ja kujutlused.
Selles mõttes avab Theatrumis esietendunud „Poeg” veel ühe tahu Zelleri loomingus. See hilisteismelise noormehe enesetapust rääkiv lugu on üsna klassikalise narratiivse struktuuriga ja kulgeb peaasjalikult lineaarselt, vaid siin-seal välgatavad kummastavad ja irreaalsed hetked.
Enigma variatsioonid. Ehkki 2018. aastal valminud „Poega” võib võtta osana triloogiast, millesse kuuluvad Eestis veel lavastamata „Ema” (2010) ja Theatrumi kavva kuuluv „Isa” (2012), on „Poja” vaatepunkt eelmistega vaata et vastandlik. Kui „Emas” ja „Isas” näeb vaataja toimuvat otsekui läbi nimitegelaste silmade ning eksleb nende alateadvuse labürindis, siis „Pojas” näeme me peategelast Nicolas’d teiste kaudu. Temas/temaga toimuv jääb lõpuni enigmaks nii lähedastele kui (vist?) ka talle enesele.
Nõnda võib „Poega” tõepoolest nimetada tragöödiaks, sest hoolimata vanemate armastusest ja katsetest aidata liigub lugu vääramatu lõpplahenduse suunas. Ja ehkki see liigagi etteaimatav lõpp on „Poja” kui näitemängu puhul pigem nõrkus, oskab autor vaieldamatult luua täisverelisi inimesi. Keegi pole veatu, keegi pole halb – nagu ikka inimesed, kes tahavad üldiselt head.
Haprad rollislepid. Jüri Järvet olevat öelnud, et Hamleti mängimiseks peab teadma, kuidas ta lipsu ostaks. Anthony Hopkins, kes kehastab muuseas nimiosa Florian Zelleri käe all valminud mängufilmis „Isa”, mis peaks kinodesse jõudma novembris, on oma tööprotsessi kirjeldades rääkinud, et kordab vahel üht repliiki 250 korda – et see saaks päris omaks. „Poja” esimestel etendustel näisid mitmed osatäitjad olevat sellisest kindlusest ja rollislepi selgusest veel üsna kaugel. Sestap mõjusid mõnedki pildid pigem teksti püüdliku ülesütlemise ja kohati mehaanilise repliikide vahetamise kui täisverelise ja haarava mänguna.
Siinkohal väärib suurt kiitust nimitegelast Nicolas’d kehastav EMTA lavakunstikooli tudeng Jass Kalev Mäe (usun, et see pole pelgalt uudsuse võlu). Mäe mängitud longus õlgadega küüsi näriv Nicolas on ehtne pubekas, kes viskleb meeleolust meeleolusse: kord on trotslik, siis abitu, viskab õhku kõrgelennulisi ja üle võlli süüdistusi, siis palub siiralt andeks. Temas on värve ja detaile. Sestap on kahju, et eriti esimeses vaatuses on Nicolas’ osaks peamiselt kahes laval üksteise kõrvale paigutatud toas ehk siis ema ja isa korteris diivaninurgas kössitamine. Seejuures võimaldaks Ott Kanguri avatud ja üsna napi sisustusega mänguruum hoopis mitmekesisemat füüsilist tegutsemist.
Samuti tundub Zelleri tekst pakkuvat võimalust temporütmide palju julgemaks varieerimiseks, kuid lavastus astub üsna ühtlase püsikiirusega algusest otsani. Seda ranget liigendatust rõhutavad ka pikad poolhämaras toimuvad pildivahetused, mida enamasti katab muusika. Ilmselgelt on see taotluslik lavastajavõte, mis võib meeldida või mitte. Ent kulminatsiooniepisoodis, hetk pärast lava taga kõlanud lasku – mõjub see, et ema Anne (Anneli Tuulik) hakkab hiirvaikselt tasse kandikule laduma ja ära kandma … täiesti kohatult. Ja kukutab emotsionaalse pinge allapoole nulli. Lahendus on eriti arusaamatu seetõttu, et traagiliselt poolelijäänud teejoomist meenutav diivanilaud sobiks veatult ka viimasesse pilti, lisaks sellele ehk isegi uue kihi.
Kõrvatrummidel vibreeriv vilin. Marius Petersoni „Pojale” loodud muusikalist kujundust on juba nii päris- kui ka ühismeedias esile toodud ja kiidetud. Joseph Dall’Abaco ja Domenico Gabrielli barokkmuusikale tuginev helirida on „Pojas” väga jõuline tegelane, paiguti ehk liigagi jõuline, sest aeg-ajalt tundub, et muusikaline kujundus moodustab iseseiseva partituuri, mis liigub omas rütmis ja võistleb laval toimuvaga.
Väga täpselt ja tugevalt toetab muusika lavalist tegevust näiteks esimese vaatuse finaalis, kus tegelaste ülemeelik tants Sofia (Laura Peterson) mobiiltelefonist mängiva Stromae laulu „Alors On Danse” taustal lõpeb nagu noaga lõigatult hetkel, kui isa Pierre (Andri Luup) oma uue naise Sofia embusse haarab ja Nicolas seepeale järsult lavalt põgeneb – samal hetkel prahvatab seni mopsist kõlanud taustamuusika valgenevas vaatesaalis kõlarite täisvõimsuses.
Ülitäpse ja füüsiliselt painava tausta loovad helid ka Nicolas’ enesetapukatsele järgneva EMO-pildi alguses, kus helipildis kõlab talumatuks sireeniks muutuv ja kõrvatrummidel vibreeriv vilin.
Remarkidega, remarkideta. Muusikaline kujundus on ilmselgelt osa, kus lavastuses on Zelleri tekstist kõige vabamalt ja julgemalt lahti öeldud (või sellega dialoogi astutud). Autor ise viitab näidendis Massenet’le ja Albinonile, samuti kasutab Zeller muusikat just seal, kus Theatrumi lava on vaid näitlejate päralt, näiteks pildis, kus ema-isa peavad otsustama, kas jätta Nicolas haiglasse arstide järelevalve alla või uskuda armastuse ja iseenda jõusse. Tekstis kõlab taustal kõrvulukustavaks muutuv Albinoni, Theatrumis kannavad seda pilti vaid näitlejad.
Eeltoodu ei tähenda, et autori remarke peaks võtma puutumatu tõena. On näitekirjanikke, kes annavad tohutult täpsed juhised, ja neid, kes ei anna ainsatki vihjet. On lavastajaid, kes kustutavad enne proove tekstiraamatust kõik remargid, et need ei pärsiks näitleja kujutlusvõimet, ja neid, kes tahavad iga viite tähenduse viimseni selgeks saada. (Katie Mitchell näiteks rõhutab, et kui tegelane „on just kohvi joonud”, siis soovib tema lavastajana, et näitleja teaks, kas tegelane jõi latte’t või espresso’t ja mitu tassi.) Siiski tundus „Poega” vaadates, et mõnes kohas võib autori märkustest füüsilise ja emotsionaalse tõe saavutamisel abi olla. Näiteks viitest EMO-pildi alguses: „Anne jõuab kohale. On näha, et ta jooksis”.
Lavastuses jääb irdu ka üks väheseid näidendis leiduvaid zellerlikult unenäolisi pilte, kus Nicolas rebib lahti isa uue kodu esikus asuva kummuti sahtlid ja loobib raevukalt laiali seal peituvad asjad. Theatrumi laval on see poolhämaras, n-ö piltide vahel toimuv ja eraldiseisvana mõjuv stseen. Originaalis on tegemist pigem Sofia nägemusega, mis seostub katkematult eelnenud episoodiga, kus Pierre üritab veenda oma uut naist, et vanema poja sissekolimine ei muuda nende elus midagi.
Kokkuvõttes on Theatrumi lavastus kaugel täiuslikkusest, ent müts maha teatri, lavastaja ja näitlejate ees teema tõstatamise eest. „Poeg” peaks olema vanema kooliastme kohustuslik vaatamine ja aruteluaines. Noorte tagasiside oleks ilmselt üliväärtuslik teatrile, aga veel enam ühiskonnale, kui tagasisidet ka päriselt kuulata osataks.
Peale selle tuletab „Poeg” veel kord meelde, et eesti teatripildis võiks prantslasi olla hoopis rohkem. Tänu Theatrumile on meie laval Joel Pommerat, siin-seal on mängitud Eric-Emmanuel Schmitti, ent avastamist väärivad kindlasti ka Alexis Michalik, Jean-Philippe Daguerre ja Benoit Solès.