Lilian Tamm
Väikesed tragöödiad
Kultuurimaa 14. mai 1997
“Hümn katku auks! Oo, kuulake siis kõik!
Hümn katku auks! Kui tore! Braavo! Braavo!”
Kümme aastat tagasi ütles noor näitlejatar Anu Lamp intervjueerijale: “Kui mõtlen tagasi “Godot’le” (“Godot’d oodates” oli Lembit Petersoni esimene, 1976 esietendunud lavastus), mõtlen sellele, millised tagamaad võivad olla etendusel. Lembit on enda jaoks väärtustanud, mis on elu, selles on nii palju puhtust ja askeesi. Kui keegi ise niimoodi elada ei suudagi, on hea teada, et on inimesi, kes suudavad.”
Lembit Peterson on juba seitse aastat teatrist ara. Viimane lavastus “päris” teatris, seekord Draamateatris, oli Moliere’i “Kodanlasest aadlimees” (1990). Pärast seda on Lembit Peterson pühendunud pedagoogitööle, esialgu Viljandi Kultuurikolledizhs, nüüd Eesti Humanitaarinstituudis Tallinnas. 14. märtsil esietendus Thetrumis (Vene 14) instituudi üliõpilaste diplomitööna Puškini “Väikesed tragöödiad”. (Mais mängitakse lavastust veel 17. ja 18. kuupäeval.)
Theatrumi väike saal on “Väikeste tragöödiate” etendusel lihtne ja pidulik. Helehall peasein, tumedam hall marmorpõrand, peaaegu mustad laepalgid, must eesriie, mis kitsalt avanedes paljastab peegeltausta. Selle ees vaatavad näitlejad endaga tõtt, enne kui vabale, enamasti tühjale lavale mängima tulevad.
Lembit Petersoni rezhiile omane range ilu valitseb ka selles jumalateenistust meenutava tõsiduse ja tasadusega koolilavastuses. Liikumise, zhesti, tekstiandmise äärmine täpsus ja näitlejate sisemine laetus kujundab etenduse poeetilise laadi, millele omast eriliselt distsiplineeritud mõõdukat mängu toetab ja rõhutab napp, ent esiletungiv muusikaline kujundus. Värss kõlab seejuures üllatava lihtsusega, selles pole jälgegi deklamatsioonist. Ansambel on ühtne, misanstseen kaunijooneline, detail tõuseb tähendusrikkana esile. Nagu Don Juani ja Leoporello lopsakad kübarad või ihnsa rüütli münditrikk. Need neli väikest jahedat vormipuhast episoodi Puškini “Inimlikust tragöödiast” räägivad Lembit Petersoni õpilaste valmisolekust ja oskusest kaasa minna õpetaja mõtte ja stiilitaotlusega.
Nii tuntud ja sageli mängitud legendaarsete lugude puhul pakub erilist huvi tõlgendus, sisuline lähenemisnurk. Näidati ju alles mõni hooaeg tagasi Tallinnas Nekrošiuse kuulsaid “Väikesi tragöödiad” (küll ilma “Vaese rüütlita”), mängiti ju alles möödunud aastal Draamateatris Shafferi-Komissarovi “Mozartit ja Salierit” ja alles hiljuti esietendus Rakvere Teatris Max Frischi “Don Juan ehk armastus geomeetria vastu”. Mida võiksid öelda Puškini väikesed tragöödiad, esitatuna nö moodsa liturgilise draamana?
Puškini “Väikesed tragöödiad” ei ole üksikute teada legendide juhuslik kokkupanu, vaid läbiva ideega kunstiline tervik. Seda laseb diplomandide lavastus eksimatult kogeda. Ja kui ei oskagi sõnastada mõtet, joont, mis siin lugusid ühendab, tunneb ära mõistmise ja lepituse soovi, mis neile veristele ja veretutele surmadele tähenduse annab.
Neli väikest tragöödiat. Siin neli väikest mõistujuttu, õpetussõna.
IHNUS RÜÜTEL Mängivad Andri Luup, Kristo Toots, Helvin Kaljula, Leino Rei, Marius Peterson. Parun (Leino Rei) on teinud oma kogumiskirest elu ülima printsiibi, mille nimel on valmis tapma oma lihase poja. Ta pole labane mõrvarihing, vaid pigem filosoof ja esteet, kes naudib kulla potentsiaalseid võimalusi ja ilu. Epikuurlane, kui kasutada Juri Lotmani määratlust. Oma kullakirstude ees on ta unistaja ja mõtleja. Ta pole naeruväärne inimene. Haledaks, peaaegu traagiliseks kopikakoiks ja pealekaebajaks muutub Parun Hertsogi (Marius Peterson) juures, kus tal soovitatakse ka midagi poja Alberti (Andri Luup) kasuks loovutada. Poeg omakorda on raevunud ja valmis retsitud au kaitseks võitlema. Raha ja au on niisiis need väärtused, mille nimel arvavad asjaosalised tappa võivat.
MOZART JA SALIERI Mängivad Marius Peterson, Mart Aas, Mart Johanson. Kõrgema (kunsti)printsiibi kummardaja on Mart Aasa Salieri. Kui ta poleks mõtleja, ei saaks temast mõrvarit. (J. Lotman.) Jahedalt, tuntud loogikaga põhjendab Aasa Salieri endale Mozarti mürgitamise möödapääsmatuse. (Ta võtab endale vabad käed, kuna valitseb jumalik ebaõiglus: geniaalne Mozart on Salieri silmis vääritu lollpea, kes ei tunne oma muusika väärtust ja on kunsti kõrgemale ideele kasutu.) Salieri on asunud mõtlema geniaalsusest ja loomisest ning piinleb; Mozart on muretu, rõõmus, ja loob. Huvitavalt mängib Mart Aas ära tragöödia lõpupüandi, selle, kuidas südame alt külmaks lööb, kui pärale jõuab teadmine, äratundmine, et — nagu ütles Mozart — roim ja geniaalsus ei sobi kokku.
KIVIST KÜLALINE Mängivad Juhan Ulfsak (külalisena), Mart Aas, Donald Tomberg, Thea Luik, Anneli Tuulik, Anne Kuusik, Andri Luup, Vahur-Paul Põldma, Kristo Toots, Leino Rei. Laulutekstid Bartomeu Carceres’ ja Alonso Muderra järgi vabalt Paul-Eerik Rummo. Viisid: Siiri Siimer.
Seltskonnapilt Laura juures on maaliline. Laura (Anne Kuusik) laulus on hispaanialikku, (kujuteldavalt hispaanialikku) tagasihoitud kirge. Juhan Ulfsaki Don Juan on imeilus noormees. Näidendi kangelasele omistatud sisevastuolu ei ole rõhutatud. See Don Juan pole ei südametu võrgutaja ega siiras armastaja. Ka mitte kehastunud vabameelsus, kes iga kord uuesti armub ja armastuse nimel kõik piirid ja tõkked ületab. Armastus on kinnismõteja seisund, uim, milles kedagi läbi torgata on tühiasi. Võib-olla surragi? Nii julgesti annab Ulfsaki Don Juan käe kivist külalisele, kes saabub tema enda kutsel Donna Anna (Anneli Tuulik mängis teda ujeda väärikusega aeglaselt süttides) ukse taha valvesse. Kommodori külma käe pigistus ehmatab. Surm tuleb. Ja on patu palk?
PIDU KATKU AJAL Mängivad Mart Johanson, Mart Aas, Kärt Johanson, Marian Rütman, Anneli Tuulik, Thea Luik, Anne Kuusik, Leino Rei, Andri Luup, Marius Peterson. Laulutekstid A.S. Puškini järgi vabalt Paul-Eerik Rummo. Viisid: Siiri Siimer.
Surm ongi jälle kohal, ähvardades igaüht. Surm peab ise lõikust, käsilasi ja filosoofe vajamata. Nagu surm nii ka pidu katku ajal jääb seletamatuks. Seal puudub rõõm, seal puudub elu. Nii ka Mart Johansoni Walsinghami kähe hümn katku auks ei saagi kõlada nii puhtalt, selgelt ja siiralt kui Kärt Johansoni Mary kahvatuvõitu kurb laul: … ära liiga kurvaks muutu, säästa leinapisaraid, surnud huuli ära puutu… või Marius Petersoni Vaimuliku südamest tulev manitsus.
Raha, kunst, armastus, surm. Iidolid, ütles Lembit Peterson lavastajamõttele vihjates. Nad otsisid proovides mõrva mehhaanikat ja leidsid selle — kui ma seda mälu järgi ja lihtsustavalt sõnadesse püüan — ebajumalate loomises ja nende kummardamises. Moralistidele, nagu olen, ilmutas etenduses veel üks teine hääl: kas ei tegele inimene üldse liiga palju iseendaga? Olgu need niiöelda — töömõtted. Olulisem on muu: äärmuslikust individualismist, vihkamisest ja surmadest tulvil lood esitatakse selliselt, et jätavad endast mõtliku rahu ja ülevustunde. Loovad lunastava tasakaalu hea ja kurja, kõrge ja madala; armastuse, elu ja surma vahel.
See on huvitav katse minna oma teed ja näidata oma kooli, silmapaistev mitte niivõrd oma mängulisuses või üksikute näitlejatööde sära ja küpsusega, kui ansamblilisuse, eetilise hoiaku ja vaimse auraga.