Eva Kübar
Armastus, surm ja rasked valikud
Postimees 6. november 2008
Püha Katariina kiriku pompoossete talade all käib sel nädalal vilgas teatritegevus – harjutatakse esmaspäeval esietenduvaks „Maarja kuulutamiseks”.
Pealkirjast ei tasu muide ehmuda. «See on väga kujundlik, allegooriline, papist tiibadega ingel Gabrieli meil siin igal juhul ei ole,» räägib lavastaja Lembit Peterson ning rõhutab: loo keskmes on tema jaoks ikka armastuse teema selle kõige erinevamates aspektides. Aga ka ohverduse ning inimese lõpliku eesmärgi teema, kuhu ja milleks me oleme kutsutud.
«Ja ka surma ületamise teema,» lisab Jacques Hurly osatäitja Andri Luup.
«Armukadedus, ohverdus, valikud, kutsumused» kõlavad veel märksõnad mitme osatäitja suust.
Ammune mõte
Tegelikult on Paul Claudeli kirjutatud ja möödunud sajandil maailma teatrites üks mängitum näidend Lembit Petersoni peas tiksunud juba 1980ndatest saadik. Kuid siis polnud selle loo lavale toomiseks ehk veel päris õige aeg ning polnud ka truppi, kes neid teemasid oleks söandanud laval käsitleda.
Küll aga palus Lembit Peterson Tõnu Õnnepalul näidendi 1986. aastal ära tõlkida. Lembitu poeg Marius Peterson mäletab, et isa tahtis algul ise tõlkida ja ka tema, prantsuse keelt õppiv poiss, pidi selles abiks olema.
Isa joonis raamatus alla sõnad, mille tähendus tuli poisil välja selgitada.
«Mulle lubati selle eest soliidne töötasu – 50 rubla vist,» meenutab Marius. «Aga töö jäi tegemata ja tasu saamata. Sõnu jõudsin tõlkida umbes kaks vihikulehekülge – oli üksjagu keerulisi sõnu, mida Kallista Kanni sõnaraamatus ilmselt sageli polnudki.»
Claudeli tekstiga on teistelgi Petersoni lastel oma suhe. Maria Peterson mäletab, et luges seda esimest korda 18-aastaselt, luges kohe neli-viis korda ja sai iga kord katarsise.
«See on väga poeetiline näidend, sellised suhted on ka igas perekonnas ning religioossed otsingud peituvad omal moel igas inimeses. Inimlikku on siin üldse palju – näiteks ka enese, oma piiride ületamise vajadus,» kõneleb Maria.
Andri Luup, kel lavastuses tuleb kehastada maalähedast tegelast, noort talunikku, arvab, et «Maarja kuulutamine» on väga universaalsete probleemidega tegelev ja seetõttu aegumatu näidend.
«Ja see on väga hästi kirjutatud, mistõttu on suur võimalus, et see võib kedagi puudutada. Võib-olla tuleb mõnelt poolt ka sisemine vastuhakk, aga ega ka see pole halb asi,» arvab ta.
Oma tegelast, talupoeg Jacques Hurlyt iseloomustabki ta kui meest, kellel on ka loomusele vastav «terve» talupojamõistus.
Kodused proovid
Miks mängivad lavastuse kandvates osades peaasjalikult vaid Petersonid ja väljastpoolt on näitlejatest külaliseks ainult Rain Simmul?
Nii on see Theatrumis Lembit Petersoni sõnul mõne lavastuse puhul ka varem olnud. Lembitu abikaasa Mare rõhutab, et proovi tulles püüab ta muud peresuhted unustada, kuid proov kipub vahel koju kaasa tulema küll.
«Tõtt öelda jah, ega me selleks, et teksti abikaasa või tütardega läbi võtta, ikka kodust välja ei lähe,» räägib Mare Peterson.
«Ja ükspäev avastasin, et rääkisin noorema pojaga teksti, mis tundus ühtäkki väga tuttav – eks see pärines proovist,» jätkab ta.
Päris kindlasti kohe on Theatrum ette võtnud päris kõva pähkli – «Maarja kuulutamine» on sügava sisuga, mitmeplaaniline ja kindlasti vastakaid arvamusi tekitav tükk.
Teema võib eestlastele küll esmapilgul võõras tunduda, kuid Laura Petersoni hinnangul on see niisugune tükk, mis võtab vaataja kaasa ning hakkab koos temaga kulgedes neid teemasid lahti harutama.
UUS LAVASTUS
Paul Claudel «Maarja kuulutamine»
• Paul Claudel (1862–1955) on prantsuse luuletaja, draamakirjanik ja diplomaat.
• Kirjutas ainulaadses värsistiilis, kasutades pikarealist riimistamata vabavärssi nn Claudeli värssi.
• Näidendi tegevus toimub pärast keskaja monoliitse maailma kokkuvarisemist ühes suurtalus, mille peremees otsustab minna Issanda Haua otsingutele Pühale Maale. Lahkudes usaldab ta vanema tütre Violaine`i talupoeg Jacques Hurlyle, kes tüdrukut armastab. Kuid ka nooremal õel Maral on tunded Jacques`i vastu ning ta ei loobu soovist talle mehele minna.
• Claudel ise peab teost oma loomingu tipuks
• Autor on näidendit mitu korda ümber kirjutanud ja toimetanud, Theatrum kasutab Tõnu Õnnepalu tõlget.
Lavastaja: Lembit Peterson
Osades: Maria Peterson, Rain Simmul, Laura Peterson, Lembit Peterson, Mare Peterson, Andri Luup jt
Theatrum mängib lavastust Püha Katariina kirikus sel sügisel kuuel korral: 10., 12., 14., 17., 22., ja 26. novembril