Kairi Prints
Põgenev pusle ehk Elu ja surm ühes silmapilgus
Eesti Päevaleht 21. detsember 2016
Maria Petersoni Theatrumis lavastatud „Isa” on lugu surmast, mis algab juba eluajal.
„Isa” autor, üks Euroopas mängitumaid näitekirjanikke Florian Zeller ütles, et „Isa” on pusle, millel on üks tükk puudu, kuid pole teada, milline. Ilusasti öeldud, aga katsu sa ette kujutada puslet, millel puudub üks tükk, kuid sa ei tea, kus see tühimik on. Kas sa siis ei näe, mis puudu on? Järelikult ei näe sa midagi. Sa näed lihtsalt mingeid tükke, mis kohati justkui sobituvad nii hästi ja siis jälle üldse mitte. Aga see pilt ei seisa silme ees, see on nagu mingi unenäoline liikumine, kus korrastatus on justkui nii ahvatlevalt käegakatsutav, kuid põgeneb eest vähimagi tema poole tehtud sammu peale.
Noh, olen näinud inimeste seinte peal kokkupandud puslesid, täiuslikku kokkusobivust, tuhat sobivat tükki ja null sobimatut või puuduvat tükki. Sellega on ikka vaeva ka nähtud. Ideaal, mis on saavutatav. Muidugi on see mõnus. Muidugi on mõnus ka perekond, kus kõik armastavad üksteist, arvestavad üksteisega, on ehitanud imeliselt toimiva süsteemi – mitte puslelaadse, vaid märksa keerukama – ja tõepoolest oskavad seda nii hoida. Hoidmisest paraku ei piisa, kui mängu tulevad suuremad jõud kui armastus. Näiteks surm.
Mis siis, kui inimene, keda sa oled alati armastanud, kaotab kuulmise?
Theatrumis lavastas „Isa” Maria Peterson. Dementset isa mängib tema isa Lembit Peterson. Mõlema Petersoni tööd on raske alahinnata. Kui sisuline pusle näitab oma sobimatusi sel hetkel, kui pilgu kuhugi pöörad, siis vormid on lavastusel imekaunid, lummavad. On tunda tundlikkust ja hoolt, millega kõik on mitte ainult oma kohale asetatud, vaid ka ideaalselt sobima voolitud. Kõike esitatakse sega- ja vahelduvas taktimõõdus, aga kellel vähegi kuulmist on, see ei saa seda harmooniat tabamata jätta.
Armastuse jaoks on ka muidugi kuulmist vaja. Mis siis, kui inimene, keda sa oled alati armastanud, kaotab kuulmise? Kõik jookseb käest, pusletükid silkavad eemale – külg ees nagu väikesed krabid. Sa üritad neid pilguga paigal hoida, aga see pilk, mis kunagi pani teised sind kuulama, ei suuda enam midagi hoida. Lavastuses on palju stseene, kus situatsioonidevahelisel pimealal toimub midagi, võib-olla muutub aastanumber, võib-olla koht, võib-olla inimesed. Dementsust pole lihtne ette kujutada, aga kujutad ikka. Paned silmad korra kinni ja kui uuesti lahti teed, on kõik teisiti. Kas julged veel silmi pilgutada?
Kas asi on üldse ainult dementsuses? Olgu, lugu ise on see, mis ta on: eleegia armastusest ja valikutest, kannatusest ja kannatlikkusest. Lugu, mis saab lõppeda ainult ühtemoodi. Lugu surmast, mis saabub eluajal. Lugu, mille läbielamiseks pisaraid ei jätku. Kuid vaatame siit edasi. Ka siis, kui mõistuse ja mäluga on kõik korras, võib ju olla nii, et paned silmad kinni ja kui need uuesti lahti teed, on kõik teisiti. Kas tasub silmi pilgutada?
N-ö enda moodi olemine pole just eriline väärtus, mida hoida. Targem on hoida kuulmist.
Paljud ei söandagi silmi pilgutada. Mõistlikum on ju hoida pilk sellel, mida tunned. Sest olgu ta, mis on, vähemalt ta on. Ehk on sellest lavastusest õppida hoopis seda, et „teisitit” ei tohi karta. Kui paned silmad kinni, kuuledki paremini. Ja saad seda, mis on saada. Niikaua kui kuulmine on alles, tasub kierkegaardilik hüpe tundmatusse ennast kindlasti ära. Usaldus elu (saatuse, Jumala, oleva, eimillegi) vastu võib ka päris mõnus olla. Raske on ehk uskuda, et elul on sulle varuks tuhat sobivat tükki, aga tühja kah – mõni ikka on.
Ei pea endaks jääma
Sest tegelikult räägib „Isa” ju ikka elust, mitte surmast. Jah, see on kadunud, aga kõik need eemale silkavad krabid olid elu olulised osad. Põgenev armastus saab tähendada ainult üht: ta oli. Samamoodi ei saa pärast sellist etendust öelda, et see polnud või teine polnud. See oli.
Pärast esietendust olid kõned-õnnitlused-vestlused tuttavatega nagu ikka. Ma olin vait. Välja arvatud hetkel, kui nägin Maria Petersoni ja ütlesin talle vist „Aitäh sulle!” või midagi sellist. Pole üldse minu moodi öelda midagi inimesele, keda ma otseselt ei tunne. See on hea näide illustreerimaks seda, kui paned silmad korraks kinni ja situatsioon on muutunud, oled ise muutunud, sest lasid ennast muuta. Kui teater seda teeb, siis on ikka juba päris hästi. N-ö enda moodi olemine pole just eriline väärtus, mida hoida. Targem on hoida kuulmist. Selles ühes kierkegaardilikus silmapilgus nimega elu.