Madis Kolk
Isalik arm ja abitus Theatrumis
Postimees 14. detsember 2016
Florian Zeller „Isa”
Tõlkija Eva Eensaar
Lavastaja Maria Peterson
Esietendus 23. novembril Theatrumis
Florian Zelleri „Isa” kirjeldab argielu nüansside kaudu ühe vana mehe, kunagise inseneri André (Lembit Peterson) vaimset hääbumist dementsusse ning tema lähikondsete, tütar Anne’i (Liina Olmaru), viimase elukaaslase Pierre’i (Marius Peterson) ning koduabilise Laura (nähtud etendusel Sandra Uusberg) püüdeid olukorraga toime tulla.
André reaalsustaju lõhustumist annavad edasi veel salapärased Naine (Anneli Tuulik) ja Mees (Andri Luup), kes justkui oleksid pereliikmed, kuid sunnivad Andréd ometi selles pidevalt kahtlema. Isa ei ole lavastuses pelgalt objekt, kelle vaikset kustumist publik distantsilt vaatleb, vaid André ristsuhtlus Anne’i, Pierre’i ning Naise ja Mehega aitab vaatajal peategelase kramplikku püüdu elu küljes rippuda ka meeleliselt kogeda.
Üldinimlik pidetus
Paolo Sorrentino filmis „Noorus” on üks ühtaegu absurdne ja samas tajuteravalt realistlik stseen, kus helilooja ja dirigent Fred Ballinger (Michael Caine) istub alpikuurordi karjamaa ääres ja asub ühtäkki seal rohtu söövaid lehmi „orkestreerima”.
Ehkki ta on täiesti terve mees, kardab ta paaniliselt vananemist ja sellega seotud haigusi, luisates nõnda filmirežissöörist sõbrale koguni oma olematust eesnäärmevaevusest. Dirigendijuhistele „alluv” veisekoor annab kirkalt edasi aga sellist tajunihet, mida vajame André seisundi mõistmiseks ning kogeme ka näiteks ärgates, saamata veel aru, et unes nähtu ei toimunudki päriselt.
Kuid sarnaselt Sorrentinoga aitab Zeller – lisaks vananemisele ning seetõttu keerukamaks muutuvatele peresuhetele – tajuda ka mingit ajastuomast üldinimlikku pidetust, täpsemalt püüet seda ületada. Leida tugipunkte ja tähendusi, mis aitaksid lõigustuvat ja lõhustuvat identiteeti millegi kaudu määratleda, teha seda üha uuesti ja uuesti, nii et see ei mõjuks mitte pelgalt kiretu definitsioonina, vaid siseneks mantrana meie igapäevasesse elupraktikasse.
Anakronismi vahetu kaasaja suhtes kiputakse sildistama konservatiivsuseks, ehkki need nähtused võivad kohati kattuda vaid servapidi. Selleks ei pea veel vanadusnõtrusse vajuma, et hakata kaaskondsetele deklareerima, kuidas asjad on alati olnud või kuidas nad peaksid olema.
Piiratust ja jõuetust, millega loobuda ümbritsevas elutegelikkuses navigeerimast ning valutamast südant süva- ja mõõnavete pärast, võib väljendada ka näiliselt ergas ja edumeelne noor, kelle jaoks reaalsuse ja illusiooni erinevatel põimumismääradel pole vahet.
Petersoni roll
Theseus ei olnud selle pärast anakronist, et Ariadnelt lõngakera vastu võttis, vastupidi, tema rännak ja võitlus oli intensiivne ellujäämispraktika. Nii nagu ka André pidev püüd leida neid väheseidki pidepunkte, mis talle tema elusolemist kinnitaksid.
Nõnda ei loo ka Lembit Peterson Andrést vaid abitut, tuhmuva mõistusega vanainimest, vaid vastupidi, oma seisundit aktiivselt trotsiva, argiolmes erinevaid värvivarjundeid otsiva ja neid tajuva eluvaatleja. Peterson ei lähene rollile mingi oletatava dementsuse lavalise stereotüübi kaudu, vaid kehastab oma tegelaskuju psüühikarägastikku rikkana, filtrina, mille kaudu anda ümbritsevale maailmale ja inimestele omamoodi poeetilinegi tõlgendus, märgata nüansse, mis teistele varjatud.
Ajastuvaimulisi assotsiatsioone tekitab muidugi ka näidendi isamotiiv tervikuna. Seoses tänapäevaks juba vaat et peavooluideoloogiaks kujunenud vastuseisuga patriarhaalsetele mõttemustritele kultuuris meenub Strindbergi peaaegu 130 aastat tagasi kirjutatud samanimeline näidend, kus isakuju kukutatakse perekonna naispoole kätega.
Zelleri ajastul pole selleks enam tarvidust ning isa püüd oma enesekuvandist aru saada on lähikondsetele küll kohati naljakas, suuresti aga tüütu lisakoormus.
Kuid ei Zelleri näidend ega ka Maria Petersoni lavastus ole soovinud sellist sõnumit kõlama panna. Kuna näidend ja lavastus võimaldavad astuda nii André kui tema pereliikmete vaatepunkti, saame vaatajatena aimu mõlema poole võimukehtestamise võimalustest (André pole ühetähenduslikult kaastunnet äratav malbe vanainimene, vaid krutskimees, kelle puhul pole selge, kas mõni tema unustamissketš on siiras abipalve, õpitud abitus või noorte kulul tehtav nali), aga eeskätt armastusest, mis suure algustähega on küll jäägitu ja kompromissitu, kuid nõuab inimsuhetes igal hetkel uusi valikuid ja väärtusotsustusi.
Tihti räägime inimese armastusevajadusest, mis näib meie pidetul ajal end üha valulikumalt meelde tuletavat ning hingekriise põhjustavat. „Isas” näeme aga sama suurt vajadust armastust jagada, mis ei hääbu ka siis, kui ratsionaalne mõistus hakkab vaikselt välja lülituma.